Juhtkiri: Ükskõiksust ei vabanda miski

Räägitakse ikka, et eestlased on ükskõiksed ja enda ümber toimuva suhtes üsna passiivsed inimesed. Näib, et meie naaberriikides ei erine asjad just palju.

Alles hiljuti käis ajakirjandusest läbi kohutav uudis: Lätis suri 9-kuune beebi nälga oma surnud vanemate kõrval. Vanemad olid narkomaanid ning mõlemad üledoosi võtnud. Korteris oli veel kolm last: ­­ 3-, 4- ja 5aastane. Lapsed olid näljas nädal aega, enne kui nad tänu oma seni eemal viibinud vanaemale lõpuks päästeti. Selle aja sees hüüdsid nad läbi avatud akna korduvalt appi, aga mitte keegi ei reageerinud. Tegemist oli kortermajaga, seega pidid ka naabrid päevade kaupa nende karjumist kuulma, kuid ometi ei vaevunud ükski selgitama välja, mis seal toimub. Puhtalt inimeste ükskõiksuse tõttu suri üks laps ning teised viidi raskes seisundis haiglasse. Õõvastav lugu ning eriti õõvastav on mõte sellest hoolimatusest. Minu meelest ei vabanda sellist asja mitte miski. See lugu võiks natuke meie kõigi südametunnistusele koputada. Hädasolijat, eriti aga kaitsetut last, lihtsalt peab aitama! Öeldakse, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks. Vaevalt et keegi meist tahaks ise abitus olukorras sellist täielikku hoolimatust kogeda. Samuti tasub mõelda, et kui hätta satuks mu enda laps või kes iganes lähedane: ma ju ei tahaks, et temast õlgu kehitades mööda kõnnitaks? Seega võiks ju proovida, alustada iseendast, teha silmad lahti ja märgata, mis ümberringi toimub. Hoolida. Et sellised jubedad lood vähemalt meil Eestis jääksid olemata.