Juhtkiri: Uus trend - kerjamine?

Facebook on hädaliste nutulaule täis. Kui varem oli appikarjete puhul tegu ikkagi kriisiolukorraga - näiteks palus mõni loomade turvakodu abi rängalt viga saanud looma ravimiseks -, siis nüüd tekib veidraid palveid nagu seeni pärast vihma.

Näiteks abipalved stiilis "oleme noor pere, kes alati unistanud oma majast, palun aidake meil unistus täita". Mis mõttes? Vanasti peeti kerjamist häbiasjaks, nüüd on see normaalne asi, mida sõbrad-tuttavad jagavad ja kiidavad. Huvitava näitena on meelde jäänud ka võistlusspordiga tegeleva lapse ema, kellel polnud vahendeid spordivarustuse ostmiseks. Et võõrad inimesed palun annetagu, laps kannatab.
Jääb mulje, et inimesed on muutunud rumalaks, abituks ja nahaalseks, eeldades, et võhivõõrad nende eest kõik ära teevad. Ärakasutamise maik on tunda. Millalgi võis lugeda nai­sest, kes muudkui kerjas raha oma nelja lapse söögi jaoks ning kui sotsiaaltöötaja asja uurima läks, tuli välja, et tegelikult pole rahalisel seisul häda midagi, perre soetati hiljaaegu uus autogi. Too pereema arvas, et miks mitte kerjata, see pole ju keelatud ning inimesed annetavad vabatahtlikult... Seega ei tea tegelikult kunagi, kellele ja milleks selliste abipalvete puhul raha läheb. Eks igaüks muidugi ise teab, kas aidata või mitte, aga ise tahaks meelsasti teada eelkõige, kas inimestel häbitunnet ja eneseväärikust enam üldse ei esine ja peetaksegi loomulikuks, et võõrad peavadki nende "unistusi" kinni maksma?