Käänakud: Tagasi Valgesse Majja, nüüd ülemusena

36

Algus 15. juuni Nelli Teatajas

Tallinnas oli minu korter alles. Enamus mööblit oli küll Moskvas, kuid kuidagi tulin toime. Pere kolis enne suva ka Tallinnasse.
Kaja meenutab seda nii: „Kui abikaasa märtsikuu keskel Tallinnasse tööle siirdus, jäime me lastega kuni kooli lõpuni Moskvasse. Eluga Moskvas olime ju harjunud ja pea kolm kuud möödusid päris tavapäraselt. Sõbrad ja sugulased Eestis kuulsid meie peatsest koju saabumisest. Nii oli veel viimane võimalus meid Moskvas külastada. Külaliste puudust ei olnud. Lapsed oskasid Moskvas iseseisvalt liigelda ja nii tuli neil ka mõnikord tulijale rongi vastu minna või ka mõni väike linnaekskursioon korraldada. Minul tööga ja lastel kooliga probleeme ei olnud, kõik laabus.
Tallinnasse kolisime nii nagu olime Moskvassegi läinud.
Suvel tuli lapsed Tallinnasse kooli registreerida. Kui viisin laste dokumendid 21. kooli, oli dokumentide vastuvõtja mures, kuidas lapsed hakkama saavad, pole ju kaks aastat eesti keelt õppinud. Priit õppis esimesel aastal inglise keele klassis, nüüd tuli ta panna n.ö. tavaklassi. Tema tunnid toimusid õhtupoole. See tõik segas aga malekoolis käimist. Hiljem direktoriga probleemi arutades, jätkas Priit ikka keelekassis. Eks tuli lastel ka siin esialgu õppimisega vaeva näha. Mina aga läksin tagasi oma varasemale töökohale lastehaiglas.“
Nii öelda esimene töövestlus Ristlaanega, kes oli nüüd minu otsene ülemus, lõppes sõnadega: „Nüüd hakkad elama ülemuse elu.“ Mida ta silmas pidas? Ilmselt võimu ja materiaalset heaolu. Tavainimese, eriti loomeinimese jaoks seostub Valge Maja sellega, et mida ära keelati ja kuidas kõrged parteilased teistest paremini elasid.
Osakonnajuhataja kuulus nähtavasti võimuhierarhia 50 mõjukama inimese hulka. Eespool olid büroo liikmed ja valitsuse juhid ning suuremate (Tallinn, Tartu) parteikomitee esimehed. Keskkomitee osakonnajuhatajad ei olnud kõik võrdsed. Kõige tähtsam oli orgosakond, mis liigutas kogu vabariigi partei ja nõukogude kaadrit. Osakonnajuhataja oli ühtlasi ka büroo liikmekandidaat. Pikka aega oli sellel kohal Lev Šišov. Vainoga ta hästi läbi ei saanud ja lõpuks ta vahetatigi välja. Maja peal räägiti, et üheks probleemiks oli rahvus (Šišov oli juut). Teiseks probleemiks oli see, et ta oli ülepea kasvanud ja Vaino ei saanud vabalt oma favoriite liigutada.
Delikaatne oli võimu vahekord ministritega, kes juhtisid suuri majandusharusid. Keskkomitee osakonnajuhataja oli võimuhierarhias ministrist üle. Tema kutsus ministri vaibale, mitte vastupidi. Põllumajandusosakonna juhataja Ilmar Kallas hooples kord, et ta ei teagi täpselt, kus see põllumajandusministeerium asub, sest minister ja teised juhid kutsuti ikka tema juurde.
Propagandaosakonna kureerida (alluvuses) ühtki ministeeriumi ei olnud, kuid oli sisuliselt ministeeriumi õigustes kolm komiteed: Tele-raadio-, kirjastus- ja spordikomiteed. Neile lisandusid kõik üleriigilised väljaanded ja uudisteagentuur ETA. Seega kogu meedia ja sport ning muidugi suur poliitharidusvõrk.
Kultuuriväljaanded olid hallis tsoonis. Nendega tegeles kultuuriosakond. Mingil momendil andis Ristlaan segaseid asju propagandaosakonna lahendada, eeldades, et mina olen karmima käega, kui Kalev Tammistu, kes oli juba mitu aastat kultuuriosakonda juhtinud. Tegelikult ajas ta meid tülli, sest tekkis ebaterve rivaliteet. Sellega seoses oli mul üks ebameeldivamaid ja piinlikumaid situatsioone Valges Majas. Minu vana kamraad Eesti Raamatu päevilt Aksel Tamm oli sel ajal ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja. Ühel päeval kutsus Ristlaan enda juurde ja müristas, et millise sigadusega on ajakiri hakkama saanud. Kümnes korrus (Vaino) on marus. Nimelt oli säärases süütus ja apoliitilises ajakirjas kirjutis, kus räägiti muuhulgas Lasnamäest ja venestamisest, seda üsna pehmetes toonides. Ristlaan käskis Tamme kohe enda juurde kutsuda ja kord majja luua, muidu… Eks mul hakkasid ka käed natukene värisema.
Aksel tuligi vudinal minu kabinetti, näost punane, sest ta teadis väga hästi, milles küsimus. Karjusin ta peale ja süüdistasin teda, et ta tõmbab kõigile jama kaela. Tegin parajasti suitsu, sest sel ajal oma kabinetis suitsetamine tavaline. Aksel küsis endale ka sigaretti. Käratasin, et ega sa siia suitsu pole tegema tulnud. Hiljem ma kuulsin, et see seik olevat teda kõige rohkem solvanud. Minu mäletamist mööda lõigati ajakirjast viimane leht välja ja asendati uue lehega, kus oli „õige tekst“. See on selge juhtum, kus ma käskisin ja keelasin, täites ülevalt tulnud juhtnööre.

(Järgneb)