Kutsusin maas liikumatult jörisevale joodikule abi ja tegin sellega vist karuteene

22.03.2024 15:20
Mari Malne
Kommentaarid
6
Foto:

Et ligimest hädas aidatakse, peaks olema elementaarne, olgu siis esialgselt ehk pealtnäha ­karuteene maigulise abikäe ulatamisega.

Seoses praeguste külmade öödega heitleva märtsikuuga, meenus mulle mitu aastat tagasi sarnastes ilmastiketingimustes toimunud abistamislugu.

Semud isekeskis
Oli aprilli esimene nädal, ööd pisut krõbedamat kraadi kui praegu, toona aeg-ajalt üllatasid hommikud veel lumekirmetisega. Olin kaheksandamat kuud lapseootel ja kuivõrd magama ei kiskunud veel miski, tegelesin öösel kella kahe paiku köögis õmblemistööga.
Selle vurina katkestasid õuest kostvad helid, mis mind pisut uudishimulikult teise korruse aknast välja vaatama sundisid. Pilt oli siis järgmine, et otse köögiakna all vedeles üks arvatavalt meessoost isik, keda püstitõusmise eesmärgil püüdis ergutada tuikuv, ent suht vertikaalses asendis isend, üheaegselt kaaslast sikutades ja jõmisedes, et „äran'd jända, tõuse üles, lähme edasi" jne, mille peale pikutaja vaid arusaamatult mörises ja karvavõrdki tõusmise märke ei ilmutanud. Taolise jonnaka apaatsuse peale jalulpüsiv tegelane tüdis, rehmas käega ja asutas pahasel porinal minekule.
Tolle lühiajalise vaatemängu lõppedes ei tekkinud mul esialgu ainsamatki seisukohavõttu ja lasin masinal edasi vuriseda. Kui umbes poole tunni pärast taas üle aknaääre alla vaadata küünitasin, avanes pilt endises poosis liikumatult lebavast tombust.
Kuivõrd, nagu öeldud, oli ööõhk jäisepoolne, hakkas mul siiski süda valutama, et ehkki jumal lolle ja joodikuid hoidma pidavat, ei tähenda see ilmtingimata seda, et peab ainult kõigekõrgema peale lootma jääma. Esimese sammuna millegi ettevõtmiseks läksin elukaaslast üles ajama, ent kuna tema unisena ei arvanud taolisest päästeaktsioonist midagi, otsustasin ise minna kastaneid tulest tooma.

Abijalga ulatades
Varustasin end piraka taskulambiga ja siirdusin öhe. Kuna kell oli juba üle poole kolme tiksunud ja ümberringi pimedate akende taga sügav unerahu, siis lamavale isendile taskulambiga tuld näidates esialgu sosistasin, et ajagu end püsti ja mingu ära koju, mille peale ei kostnud kõssugi. Kummardasin pisut lähemale ja valgust näkku suunates raputasin kodanikku õlast, pisut juba valjemalt eelöeldut korrates. Selle tulemusena toimus küll reageering, aga kahjuks ainult sellesuunaline, et häiritud puhkaja lihtsalt sikutas endale jopekrae silmile ja noristas edasi põõnata.
Lõin siis kah käega, et pikutagu pealegi ja suundusin tuppa tagasi. Istudes soojas ja turvalises korteris, püüdsin end veenda, et mis see tegelikult minu asi peaks ülepea olema, aga veidral kombel tundsin end väga häirituna, et mis ikka saab niimoodi inimesest.
Nii olingi veerandtunnikese pärast oma päästeoperatsiooni kordamas, sedapuhku siis juba märgatavalt kõvemal ja konkreetsemal toonil pöördudes. Ja kuivõrd too tegelinski oli kontaktist maapinnaga suht porisepoolne ning olgem ausad, ega ma eriti oma emalaeva-kõhuga kummarduma ulatunudki, sestap nügisin teda jalaga edasi-tagasi ja hakkasin juba päris pahaseks saama.
Kui taas kord soovitud tulemust ei saabunud, marssisin otsustavalt tuppa, keerasin ukse lukku ja kobisin voodisse, kus siis suletud silmi une saabumise asemel tundsin vaid üht: no pagan, süda ei anna rahu, äkki ikkagi külmub ära seal ja mis tundega ma siis hiljem elan ja olen.

Halloo, siin Eesti politsei!
Nii. Jälle alla ja nüüd juba üsna vihaselt nügisin teda taas jalaga, võiks öelda suisa rullisin edasi-tagasi, mille käigus rullitaval üks jopevarrukas kerkis niivõrd, et taskulambi valguses paistis võimas tätoveering, mis tollel ajal iseloomulik vaid trellide tagant tulijaile. Ja kuna lõppkokkuvõttes vähimatki tolku mu ponnistustest polnud, läksin tuppa tagasi kindla otsusega politseisse helistada.
Väga rahustav oli kuulda telefonist lahket ja turvalist: „Halloo, siin Eesti politsei!" Rääkisin siis loo ära, et inimene magab akna all, midagi halba ei tee, on täitsa vaikselt, aga kuna ilmad sellised, nagu on, siis äkki külmub lihtsalt ära. Politseipool tundus olevat väga kaastundlik ja hooliv, et äkki tõesti külmub ja lubasid kohe asja uurima tulla.
No nii, tuleb au anda, et politsei jõudis ülikiiresti kohale, masinast kargas välja üks mundrikandja, kes kiirendatud sammul lamava kodaniku juurde astus, aga edasine ei sarnanenud millegi poolest enam telefonist kuuldud inimsõbralikkusele - lamaja juurde jõudes pandi algatu­seks tollele saapaninaga tou ribidesse ja kärgatati karusel häälel: „Tõuse üles, raisk, jalad alla, raisk!" ja teine hõikas autost: „Elab ikka veel või on surnud?"
Edasine käis kähku, kahel treenitud seadusesilmal oli käkitegu jahukotina esineval tegelasel kahelt poolt kaenla alt kinni krahmata ja kongi lükata. Ning nõnda nad minema vurasidki, öö jäi vaikuses ja rahus heljuma ja minagi siirdusin rahulikult unemaale.

Nii ja naa
Ausalt öeldes ei oska tänini arvata, kas tõesti oli see rohkem ehk karuteene moodi, võimalik, et tüüp oleks peatäie välja maganud ja koju loivanud, aga tei­salt - ööd olid tõesti külmad. Väikese remargina veel - umbes paari nädala pärast, kui soojakraade juba rohkem ja karastatumad paljaste käsivarte väel ringi patseerimas, loivas mulle tänaval vastu üks T-särgiga isand, kelle ülajäset „kaunistava" tätoka järgi ilmeksimatult tuvastasin, et tegemist on tollesama minu päästeobjektiga.
Tol hetkel enda turvalisuse nimel sisimas tundsin kergendust, et tema mind ühegi nipiga ära tunda ei võinud, sest väga suure tõenäosusega ei oleks ta hurraaga tervitanud oma „heategijat", kes ta platele saatis.

Toimetuse kommentaar

Külmal ajal tuleb liikumatult lebavale inimesele kindlasti abi kutsuda. 2024. aasta jaanuaris päästeti sedasi kümneid inimesi külmumissurmast ja suurem osa oli neist politsei andmetel joobes. Samas on arestikambrisse või kainestusmajja viimine viimane abinõu, üldjuhul toimetatakse abivajaja kas koju või EMOsse.

Vaadatud 4069 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jan

Oleks pidanud peeru vahele keerama ja vahtu lööma nagu vanameister Raul!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi