Katastroof, ­millest ei räägita

Kogu maailm heietab kliima­katastroofist, räägitakse vihaselt vihakõnest, aga kahjuks ei räägita sellest suurest moraalsest katastroofist, mis võib maailma hukutada märksa varem kui Maakera soojenemine.

Nõukogude liidu lagunemise järel loodeti õiglasemat ja kultuursemat maailma, kuid selle asemel on jõutud olukorrani, kui USA presidendi­kandidaadid sõimlevad omavahel nagu kasvatamatud teismelised. Saksa­maa teleuudistes nimetati Ameerika esinumbrite avalikku televäitlust lausa „mudamaadluseks“, milles olevat puudunud igasugune sisu.
Kuidas on maailma võimsaima riigi liidriteks tõusnud niisugused sisutud sõimlejad? Kahjuks suuresti tänu proletariaadi impeeriumi ­lagunemisele, mis ei toonud kaasa oodatud ­moraali- ja vaimutõusu, vaid hoopis ülemaailmse moraalse katastroofi. Ja see katastroof on märksa hullem kui kohalikud pisikesed käsikähmlused või tulevahetused, sest nõukogude tegelinskite totalitaarne valetamine nimetati äkki ümber totaalseks „aususeks“.

Merkel ja kommunistid
See kõik võiks ju ausa lihtrahva muigama panna, kui me poleks pärast murrangut veel suuremas tõenäljas kui enne NSV Liidu lagunemist. Ja seda sugugi mitte ainult Venemaal, mida juhib endine KGB ohvitser, sest asi pole ammu enam ei kagebees ega isegi mitte komparteis, vaid selles, et rahvas tehti järjekordselt narriks – nõukogude partorgid ja kogu võimu­eliit ei pidanud ju vastutama mitte millegi eest, sest nemad oskasid kõige paremini luisata juba enne murrangut. Nii nad vähemalt praegu hooplevad!
Lääne inimõiguslikud organisatsioonid olid laulnud oode NSV Liidu dissidentidele, toetanud poliitvange ja kirunud nõukogude alatut partei­süsteemi. Aga pärast murrangut teatas Angela Merkel malbelt, et kommunistide parteikuuluvuse võiks ometi kord unustada ja neile kõik patud andeks anda. Eks seda tehti küll juba ammu enne proua Merkeli kaastundlikku palvet, sest kommunistid andestasid endale ise, aga igasugused protestijad olid endiselt ametis kliimasoojenemise, mitte vale ülekuumenemisega. Ja nii nad ei märganudki, et ­pisikestest olmeluiskamistest oli välja kasvanud  uus ­totalitaarne ­valetamine.
Tänu üleilmsele „valetajatest kommunistide“ ülistamisele ja nende edutamisele kõrgetele ametikohtadele (ka Brüsselis ja NATOs) algas üldine moraalne alla­käik, sest lääne inimõiguslased ei algatanud otsustavat protesti­liikumist nõukogude tegelinskite  valetamislaine vastu. Paljudest ekskommunistidest said hoopis diplomaadid ja kõrgel tasemel riigiesindajad, kes kuulutasid kogu maailmale, kui tore on olla kommunistlik luiskaja, sest parteitu nõukogude inimene poleks osanud valetades  karjääri ega raha teha ning on järelikult nõukogude stagna, praak ja taak, kelle võib rahumeeli peavoolust maha kanda.

Olme ja ulme sassis
Jah, küllap on lihtsam  võidelda kliimasoojenemise kui tõe­väänajatega. Aga seni kuni jälgitakse rõõmsalt leelotades lauluväljakult pilvede liikumist või korjatakse prügipudeleid, on moraaliprügi saavutanud sellised mõõtmed, et seda ohjeldada on juba väga raske. Just sellest suurest valest, mida lääne mõjukad inimõiguslased hukka ei mõistnud, vaid hoopis imetlesid kui „kommarielust lahtiütlemist“, algas üleilmne moraalne katastroof, mis nüüdseks on päädinud EKRE esilekerkimisega Eestis. Ja mis veel palju hullem - Trumpi triumfiga ­Ameerikas!
Aga Eestis algas allakäik sellest, kui nõukogude võim – kõigi parteitute ürgvaenlane ja tagakiusaja – sõlmis pärast murrangut liidu kultuurieliidiga, kes  nende tegelinskitega tegi äkki rõõmsalt koostööd. Ikka kena „rahvusriigi nimel“, kuigi hätta jäeti just nimelt rahvas, sest mida lugesid enam totalitaarse ainupartei kuriteod, kui eilne partorg hakkas äkki ülbelt vehkima parteitu venelase ja ka ausa eestlase nina ees eesti keele õpikuga ja loodi lausa „keeleinkvisitsioon“, mida kardetakse Ida-­Virumaal rohkem kui kunagi kagebeed.
Jah, kurb on tunnistada, et ilmselt polnud ka meie rahvuslik eliit midagi palju enamat ja üllamat kui vaid nõukogude nomenklatuura järjejutt – kõik need Nõukogude Eesti teenelised kultuuritegelased  ja muud tegelinskid, kes olid kogu impeeriumi­aja elanud nõukogude privileegide mullis, kuhu rahval juudepääsu polnud. Pärast ühist laulujuubeldamist pole eestlusest kõmiseval eliidil rahva muredega ju enam asja –virelgu edasi, kui elada ei oska!
Ja nii ei jäägi petetud eestlastel muud üle, kui otsida uut tõde Uutest Uudistest, kus olme ja ulme on  sama segamini nagu Eesti Vabariigi „inimõiguslike“  parteitegelaste peades.

Ka sotsid ei kahetse nõuka-aega
Teatavasti kavatsevad just meie sotsiaaldemokraadid sel sügisel tähistada väärikalt oma juubelit, sest sotsiaaldemokraatlik liikumine sündis ­revolutsioonilisel 1905. ­aastal. Eesti sotsiaaldemokraadid kuulusid Sotsialistlikkusse ­Internatsionaali juba enne II maailmasõda ja nende liikmestaatus taastati, kui meie igavesed revolutsionäärid olid pärast murrangut taas võimutäiuse poole liikumas!
Võib-olla meenutatakse sel juubelil hea sõnaga ka Johannes Semperit, kes oli Stalini okupatsiooni ajal kõva tegija (1940-1948 Eesti NSV hariduse komissar ja minister, 1946-1950 ENSV kirjanike liidu juhatuse esimees). Semper oli teatavasti nõukogude võimu tervitamas koos oma sõbra ja võitluskaaslase Johannes Vares-­Barbarusega, kes oli just esimesel okupatsiooniaastal 1940 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, hiljem süüdistati neid mõlemaid tõesti „kodanlikus natsionalismis“, nagu Stalinil oli kombeks, aga  aastal 1958 püstitati Kadriorgu  Vares-Barbaruse ausammas, mis teisaldati alles murranguajal (1990).  Igal juhul vankumatu ja kõigutamatu nõukogude nomenklatuura olid nad mõlemad! Ja eks meie kuulsad revolutsionääride ja sotsiaaldemokraatide suguvõsad ole seda tänaseni, ikka tipus ja ­eestlastele moraali lugemas!
Seepärast tasub vaevalt loota, et tänavune sotsiaal­demokraatlik juubel oleks aus  patukahetsus. Jah, sotsiaaldemokraadid on teoreetiliselt kõige „vasakpoolsemad“ ja  „inimõiguslikumad“. Aga kahjuks on just nende liidrid inim­armastajaliku vasakpoolsuse Eesti Vabariigis peaaegu võimatuks muutnud. Nõukogude okupatsiooni tagajärgede eest vastutavad endiselt parteitud Vasjad või Valjad, kes ei oska eesti keelt, mida nii Barbarus ja Semper kui ka perekonnad Lauristin ja Raud valdasid täiuslikult. Jätkub klounide suur sõda, nii meil kui Ameerikas.  Kui Juku luiskama ei õpi, siis Juhan karjääri ei tee!?