Keha kui parim õpetaja

Ma olen pika ajaga jõudnud ühe mulle väga olulise taipamiseni. Mina ei ole minu keha. Aga keha on minu oma.

Keha on minu liiklusvahend ja minu kompass-märguandja, et saaksin mõista, kas ja kuidas need asjad, mida olen valinud-teinud, mulle (ja teistele) ka panustavad. Mida ma selle all mõtlen? Toon mõned näited püüdes asja mitte liiga pikaks ajada (nagu mulle kombeks).

Valud ja haigused
Ma olen jõudnud järeldusele (millega sina ei pea nõustuma), et inimene jääb haigeks mitte selle pärast, et “tal on see geenides” või et “praegu on gripihooaeg”, vaid selle pärast, et ta on haigusele mingil põhjusel vastuvõtlik. Üldjuhul, kui inimene on terve ja tema immuunsüsteem ja ka vaimne tervis korras, teda haigused ei kimbuta. Mina ei ole näiteks aastaid juba haigeks jäänud samal ajal, kui paljud teised mitu korda aastas mingeid viiruseid läbi põevad.
Lisaks olen hakanud seostama ka organite haiguseid erinevate eluvaldkondade ja tegevuste (või tegemata jätmistega). Näiteks Louise Hay on nende seoste kohta mitu raamatut kirjutanud. Üks kokkuvõte on SIIN ja kuigi see ei pruugi 100% sinu (või ka minu) kohta kehtida, on see siiski väga hea alguspunkt, mille abil enda keha analüüsides järeldusi tegema hakata.
Üks inimene ei suudagi oma eluaja jooksul ilmselt kõike inimese organite ja näiteks emotsioonide seostest selgeks saada, nii et ei tasu kohe hukka mõista, kui miski sinu kohta ei kehti. Küll aga võin enda põhjal ühe näite tuua.
Nimelt on mul olnud pikka aega seedimisega probleeme ühte, teist ja kolmandat pidi. Olgugi, et kõik organid meie kehas on olulised, on soolestik see, mis kontrollib väga paljusid ja väga olulisi protsesse meie kehas, aga et artiklit mitte liiga pikaks jätta, toon lihtsalt välja sõna kontroll.
Paljud inimesed, kellel on seedimisega probleeme, võivad emotsionaalsel ja vaimsel tasandil kogeda kontrolli puudumist. Mina olen terve oma teadliku elu olnud väga kontrolliv. Ma pidin kontrollima tulevikku, olukorda, ennast, teisi… Mul on juba väga noorest peale see tunne, et ma pean ise kõigega hakkama saama. Ja arvasin ka tihti, et mina tean kõige paremini, seega olen õige inimene kõike tegema ja teisi õpetama. Nüüd olen hakanud oma kontrollivajadusest lahti laskma ja ka seedeprobleemid on hakanud leevenema.
Minu jaoks on see, kui keha kusagilt valutab, märk sellest, et ma olen teinud midagi, mis mu elule ei panusta (peale lihasvalu pärast trenni – noh, venitada oleks võinud rohkem muidugi ). Näiteks kurguvalu võib tulla sellest, et jätsid midagi ütlemata või ütlesid midagi, mida poleks pidanud ütlema. Põlvevalu sellest, et sa ei julge elus edasi liikuda. Ning jah, sa võid palavikku jääda pelgalt selle pärast, et su immuunsüsteem ei olnud parimas korras, aga ka tööstress või oma eluga rahulolematus võivad immuunsüsteemi paigast lüüa.

Muusika ja keha kontakt
Mina isiklikult väga armastan muusikat. Eriti sellist muusikat, mis mulle meeldib. Lood, mida armastan, panevad mind kaasa laulma, tantsima, hüppama jne. Mulle piisab ühest loost, et mul oleks veel parem tuju või isegi eneseusk ja tegutsemistahe.
Hiljuti avaldati isegi uuring, et lemmikmuusika kuulamine aitab toota dopamiini, mida kutsutakse ka üheks hea tuju hormooniks. Lisaks on see hormoon seotud ka hea une, õppimisvõime, motivatsiooni ja motoorikaga.
Eestlane ka, tubli rahvas, oskab laulmise abil end nii väljendada kui ka välja elada. Keskkoolis oli Evanescence’i järgi ulgumine mu lemmiktegevus, et oma depressioonist välja saada. Olen ajaga õppinud oma lemmiklugusid kasutamagi selleks, et oma tuju tõsta, kui see mingil põhjusel turgutust vajab.
Seega, pane tähele, milline muusika sulle meeldib ja kuidas see sinu emotsioonidele ja ka kehale mõjub. Mõni lugu lihtsalt paneb kaasa tatsuma, mistõttu on parem tuju lihtsalt vältimatu.

Kerge või raske
On palju neid inimesi, kes usuvad sellist asja nagu intuitsioon. Ja palju neid, kes kasutavad ratsionaalset mõtlemist. Eks ma kasutan ka mõlemat, aga aina rohkem usaldan oma intuitsiooni. Öeldakse, et esimene tunne on õige – isegi, kui mõistus sellest aru ei saa.
Meie keha annab meile imelisi vihjeid otsuse langetamiseks selle kaudu, kas meil on kehas kerge või raske olla. Näiteks eelmine aasta mõtlesin ma, et lähen palgatööle ja olin ühe tuttavaga juba vestlusegi kokku leppinud. Samal hommikul aga hakkasin endas kahtlema.
Sisetunne ütles, et ma pean vestlusele minema ning samal ajal ütles, et ma tööle sinna ei lähe. Mõistus oli kimbatuses, et kui ma tööle sinna ei lähe, miks ma siis vestlusele üldse ronin. Usaldasin sisetunnet ja läksin vestlusele. Pikk jutt lühikeseks – ma sain sealt kingiks mulle väga olulise raamatu, mis oli mulle nagu rusikas silmaauku, aga see inimene ei teadnud midagi sellest, et mulle see teema üldse meeldida võiks!
Seega, ma usaldasin oma sisetunnet. Kui mul on vaja langetada otsus, siis ma küsin enda käest, kas see on kerge? Kui jah, siis ma langetan selle otsuse kergusega. Kui ei, siis ma hakkan mõistusega mõtlema, et miks see nii olla võib. Äkki pole praegu õige aeg, äkki pole õige inimene või tõesti – polegi õige asi. Jah, mõistust on naljakas ja keeruline vahel kõrvale jätta, aga see kerge/ raske küsimine on mind väga vägevatesse olukordadesse viinud.

Jätkub ajakirjas...