Kehavälised rännakud kõikjale

Teleportatsioon on teooria, mille põhiselt on võimalik mingi asi või inimene, või energia liigutada ühest punktist teise ilma seda vahemaad füüsiliselt läbimata.

Astraalprojektsioon või astraalrännak on tahtlik kehaväline kogemus, oletatavalt telepaatiline. Selle käigus liigub inimese hing või teadvus, antud kontekstis nimetusega „astraalkeha“, väljaspool füüsilist keha ja on suuteline reisima üle terve universumi nii ajas kui ruumis.
Kuigi teleportatsioon ja astraal projektsioon on omavahel mõneti sarnased, on neil siiski olulisi erinevusi. Samas on neil ka ühiseid jooni – mõlemaid kujutletakse elavalt nii ulmekirjanduses, filmides, videomängudes kui teleseriaalisedes ja huvi nende suhtes jätkuvalt kasvab.
Sõna teleportatsioon kirjeldamaks vastavalt millegi liigutamist ilma vahemaad füüsiliselt läbimata, kasutati dokumentides esimest korda 1878 aastal. Teadlased usuvad hetkel, et suuremate esemete ja inimeste teleportatsioon ei ole võimalik. Samas on hetkel välja käidud kolm võimaliku teleportatsiooni meetodit: oleku teleportatsioon, energia teleportatsioon ja osakeste teleportatsioon. Esimene neist on aatomi või prootoni kvantinformatsiooni edastamine teise asukohta. Kuigi see on siiani olnud saavutatav kõige väiksemate osakestega, ei ole suudetud sel moel veel transportida tervet molekuli. Teine, energia teleportatsiooni teooria väidab, et on võimalik manipuleerida kvantenergiatega vaakumis asuval kvantväljal. Selle kohta on avaldatud dokumente, kuid katsetega pole suudetud seda tõestada. Kolmanda teooria kohaselt on võimalik, et osakesed ise teleporteeruvad ilma nende tahtliku mõjutamiseta ja praegu tegeletakse selle katsetamisega.
Teadaolevalt ei ole ühtegi teaduslikku tõendit astraalprojektsiooni olemasolu kohta. Katsetes on patsiendid selle sarnaseid kogemusi kirjeldanud pärast aju stimuleerimist erinevatel meetoditel või hallutsinogeensete ainete manustamist. Enamus tõendeid selle kohta on vaid inimeste tunnistused sellest, et nad on liikunud ringi väljaspool oma keha. Parapsühholoogiliste eksperimentide käigus on üritatud oma astraalkeha suunata mõnda teise asukohta, et näha, mis seal toimub, kuid seda positiivsete tulemusteta. Kuigi paralleel universumid on matemaatiliselt võimalikud, peetakse astraalrännakuid siiski elava ettekujutlusvõime viljaks või lihtsalt unenäoks.
Teaduslikult ei ole praegusel hetkel veel tõendeid ei astraalprojektsiooni ega teleporteerumise kohta, kuid teadus areneb iga päevaga. Kvantfüüsika teadusharu avastati ajalises mõistes üsna hiljuti. Seega, võib olla ei ole teadus veel valmis neid mõistma?
Inimesed on kirja pannud oma kogemusi ja hämmastavaid lugusid mõlemal teemal.
1. „Minu esimene astraalrännak oli imeline. Ma olin läbinud oma tavapärase meditatsiooni ja tundsin, et olen jõudnud uue, sügavama lõdvestusastmeni. Ühel hetkel ma ei tundnud enam oma keha ja veidi hiljem tajusin, et ma ei ole enam selle sees. Ma hõljusin enda kohal kaalutus olekus ja täiesti vaba ning nägin kogu tuba oma uuest vaatenurgast. Olles täiesti teadvusel, mõtlesin ma, kuhu ma sooviksin minna ja seal ma olingi juba järgmisel hetkel. Piiranguid ei olnud, ma käisin seintel, katustel ja isegi kõrgemal. Minu esimene rännak kestis vaid 10 minutit, kuid olen hiljem suutnud teha järjest pikemaid rännakuid ja olen jätkuvalt iga kord hämmingus kõigest, mida ma näen.“
2. 1950 aastal ilmus New Yorki, Times Square väljakule väga kummalise välimusega mees. Ta nägi välja umbes 30-aastane ja ta ilmus ei kusagilt otse liikluse keskele. Tema riietus tundus pärisevat varasemast ajast. Pärast ilmumist tundus ta olevat hämmingus ja segaduses kõigest, mis teda ümbritses, ning kui ta proovis liikluse keskelt pääseda, jäi ta takso alla ja suri silmapilkselt. Politsei leidis tema taskust vanema aja raha, vanu visiitkaarte Rudolph Fentz'i nimele ja samale isikule saadetud kirja, mille daatum jäi aastasse 1876. Loomulikult järgnes sellele põhjalik uurimine, mille käigus selgus lõpuks, et mees nimega Rudolph Fentz jäi 1876 aastal teadmata kadunuks. Tema aadress ühtis kirjaga, mille politseinikud tema taskust olid leidnud.
3. „Mul on artriidi tõttu pidevad tugevad valud. Üks tuttav rääkis mulle astraalrännakutest ja selgitas, et see on võimalus olla eemal oma füüsilisest kehast. Ma olin kahtlev, kuid otsustasin proovida, sest mul polnud midagi kaotada. Lõpuks see mul ka õnnestus meditatsiooni käigus. Esimesel korral tundsin end nii vabalt ja sain minna kuhu tahtsin. Mis kõige olulisem, ma ei tundnud enam seda piinavat valu. See oli minu jaoks väga oluline hetk, sest tundsin, et mina kontrollin oma elu, mitte minu haigus. Astraalrännakud on minu mängumaa, ma saan minna kuhu iganes soovin ja mul on ligipääs ravitsevatele energiatele, mis tunduvad mõjuvat ka minu füüsilisele kehale. Tänu sellele saan oma haigusega paremini hakkama ja mul on rohkem energiat. See on andnud mulle uue vaatenurga elule ja ma tunnen end oluliselt paremini.“
4. 1968 aasta mai kuus reisis dr Vidal koos oma abikaasaga linna nimeda Chascomus, mis asub umbes 120km kaugusel Buenos Airesest. Pärast nimetatud linnas toimunud konverentsil osalemist suundusid nad pärast keskööd Maipusse, mis pole sealt väga kaugel. Nad sõitsid koos ühe teise samasse piirkonda sõitva paariga üksteise järel. Teine paar jõudis paleeritud ajal kohale, kuid dr Vidal oma naisega olid kadunud. Järgnesid tulutud otsingud. 48 tundi hiljem said Vidalite sugulased kõne Argentina konsulaadist Mexico Citys, umbes 6400 km kaugusel Maipust. Dri Vidali ja tema naise sõnul olid nad just Chascomusest välja sõitnud kui nende autot ümbritses ühtäkki paks udu, vahepealset aega nad ei mäleta ning nad ärkasid oma autos umbes 48 tundi hiljem Mexico City's.