Kersti Astel: Meie elu on meie endi kätes, meie endi mõtetes ja uskumustes

16.06.2019 15:00
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Kersti elu on viimastel aastatel kirkavärviline ja igas mõttes värvikas. Üldsus teab ja tunneb teda rohkem kui luuletajat, laulusõnade autorit ja muusikut bändist „Lillevaas“. Kas sa tegeled endiselt ka laulmisega?
Jah. Ja mitte ainult viimastel aastatel, enamus elust on olnud kaleidoskoopiline. Einstein ütles midagi sellist – võime elada, nagu miski poleks ime ja võime elada ka nii, nagu kõik oleks imeline. Eks kõik sõltubki sellest, kuidas ellu suhtume. Inimestesse, keda kohtame, olukorrad, mida kogeme, märgid, mida märkame ja kuidas nendes olukordades otsustame tunda ja reageerida. Luule ja laulud on vaid killuke eneseväljendusest ja märgatakse ikka pigem neid tegemisi, mis rohkem köidavad. Oleksin ma vastand samale küsimusele paar nädalat varem, oleksin öelnud, et peaaegu enam ei tegelegi muusikaga, aga ehk ootas hing kevadet. Viimastel päevadel sõrmed jälle tugevaks mängitud ja ämblikud kurgust välja lauldud. Enese tasakaalustamiseks on parim viis tegeleda nende hobidega, mis südamest tulevad.

Kuidas nimetaksid hetkelist eluperioodi? Kes sa oled? Minu silmis oled erakordne kunstnik, kes loob värvilistest niitidest mandalaid ja muid huvitavaid asju.  
Praegune eluperiood, nagu ka kõik varasemad on nagu erinevad õppetunnid, mida aste edasi, seda keerukamaks ja huvitavamaks lähevad küsimused, millele on vaja leida uutmoodi lähenemine ja täiesti teistsugused lahendused. Eelkõige olen ikkagi inimene, kes soovib õppida ja areneda, kasutades seda pagasit, mille olen elus kogunud, vastasel juhul poleks ju eksistentsil mõtet. Kes teab mind muusikuna, kes varasemalt harrastusteatri näitlejana „Seasaare näitemängu seltsist” või „Abja EHH“ teatrist, „Kultuuritagala“ luule ja muusika ürituste korraldajana, nn kunstnikuna, ansamblist „Lillevaas“ või taksojuhina, kellena viimane aasta ja pisut peale olen tegutsenud. Abikaasagagi tutvusime taksos, mõlemad keerame siiani rooli, nüüd juba pisut harvem, aga enda isiklikud sihid tahavad ka teostamist saada. Tegeleme kõigega, mis meil hästi välja tuleb.
Korrates aina sama käitumismustrit, saame ka samad tulemused. Õppides leidma uutmoodi lähenemist, saame me saavutada ka täiesti uue vaatepunkti. Sama on ka vigade tunnistamisega, kui me seda ei tee, ei saa oma vigadest ka õppida. Selge meel peab saama võitu ego üle. Nagu väike laps, kes ei jäta enne oma jonni, kui on oma tahtmise saanud, saamata aru, milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob. Niisamuti terve mõistusega inimene peab aru saama, et pole vaja kõigele järele anda lihtsalt sellepärast, et keegi ajab oma jonni lihtsalt jonni pärast (ehk siis soovimata tunnistada, et tal ei pruugi suuremas plaanis õigus olla).
Rääkides nüüd sellest kunstist – selle kunsti harrastajaid on meil Eestis päris arvestatav hulk ja väga heal tasemel. Kahjuks pole mul olnud au nende inimestega  koostööd teha. Kõigil on oma käekiri ja oma lähenemisviis, mis teebki kogu asja huvitavaks.

Kust ammutad inspiratsiooni ja kes või mis ajendas sind sellist kunsti looma?
Algust on raske määratleda, kuid läbi loomise olen end alati püüdnud väljendada. Kindlasti oli hüppelauaks kunagine kunstikallakuga klass, kuhu põhikooli alguses ema arvas mind sobivat, mille eest olen talle südamest tänulik. Algteadmised perspektiivist, värvidest sain ma just sealt. Pintslid võtsin kätte tänu Krisel Mägedile (kellega koos ka Lillevaasi muusikat tegime) Tema pildid on mind omajagu inspireerinud ja tema õhinapõhine suhtumine, et kui on mingi ande idu antud, tuleb seda ka arendada.
Mõned aastad tagasi, kui sain jõuludeks kingituseks minifreesi, mida väga soovisin, sai algust tehtud katsetamisega. Klaas sai esimeseks lemmikuks, millele graveerima hakkasin, siis tuli klaasimaal, mida oli põnev kombineerida graveeringutega ja RGB valgustus – siis juba arenes mõte edasi valgustite loomiseks. Tegin ka mõned vitraaž klaasimaalid, millele sai kombineeritud RGB valgus taustaks. Kuidas erinevate värvide koosmõjul erinevad värvid esile tulevad ja pildid elama hakkavad. Ühel hetkel sai kätte võetud ka uuesti lõuend, pintslid ning akrüülvärvid. Tellisin pimedas helendavaid pulbreid, mida esimestel piltidel kasutasin ja lõpuks peale googeldamisi avastasin UV-valguse. Siis avanes mulle juba täiesti uus maailm, esialgu avastasin, et neoon värvid helendavad UV-valguses ja et on olemas ka UV-akrüülvärvid. UV-akrüüle ja tavalisi akrüüle kombineerides oli juba võimalik luua piltidele uusi dimensioone, need muutusid oluliselt sügavamaks ja muinasjutulisemaks. Ja kuna RGB valgustusega olin varasemalt sina peale saanud, avastasin, et lisaks UV-valgusele lisades RGB, ärkavad nad ellu.

Mängid ka värvituledega või lampidega? Kuidas ühendad niidid ja valguse?
Niidid ja UV-valgus töötavad samal põhimõttel, nagu ka UV-maalid. Neoonvärvid löövad UV-valguses särama, värvides tausta mustaks (reeglina kasutan vineerplaate või saepuruplaate) tulevad ka värvid paremini esile, must taust neelab UV-valgust ja neoonvärvid peegeldavad.

Leiutad ka erinevaid lampe ja maalid. Kas või kus oled saanud väljaõppe või on selline põnev kunst ise sinu juurde jõudnud?
Elu ise ja uudishimu on parimad õpetajad, teatud ideed olen leidnud internetiavarustest ja need on olnud piisavalt inspireerivad, et nende teadmiste põhjal juba ise mõtteid edasi arendada.

Kas sa ka turustad oma kätetööd?
Valdavalt ikka internetis. Osad tööd on juba enne valmimist leidnud uue kodu. On tellitud, aga valdavalt antakse ikka vabad käed ja soovitakse midagi sellist, mida ise inimeses näen, kellele pilt või valgusti läheb. Klaasile graveeringuid olen teinud, kui on soovitud kingitusi teha, no enamasti vähemalt.

Jätkub ajakirjas...




Vaadatud 311 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi