Kes on maailma kõige targem putukas?

12.08.2018 19:05
Kairit Rebane
Kommentaarid
1
Foto:

Suur suvi on käes ning kuigi kõik juhtivad looduskaitse organisatsioonid on visanud õhku nukra hoiatuse, et putukate arv meie planeedil, eriti n-ö arenenud piirkondades väheneb juba ökosüsteemide tervisele ohtliku kiirusega, on õnneks siiski veel veidi sumisevat ja umisevat rahvast alles, et muuta meie suved niitudel ja metsas just õigemaiguliseks. Aga mida me veel neist teame?

Selgub, et on olemas putukaid, kes oskavad loendada, tunnevad ära inimeste nägusid ning teavad veel muudki. Kes siis ikkagi on maailma kõige arukam putukas? Just selle küsimuse esitas Ameerika ajakirjanik Dan Nosowitz mitmele tunnustatut entomoloogile, et asjas selgus majja saada. Kuigi pärast uurimistulemusi avaldades möönis mees: „Sa tegelikult tead juba ette, et kui sa pöördud terve elu loomade käitumise uurimisele pühendunud teadlase poole küsides: „Kes on maailma kõige targem putukas?”, siis ega ta sinu küsimuse sisukusest just eriti ei vaimustu.”
Nii ongi. Selgrootute uurimisele keskenduv bioloog Marc Srour muigab: „See on selgelt väikese vindiga küsimus ning seega pole sellele olemas ka selget ja üks-ühest vastust.” Nozowitz möönab, et Srour on lihtsalt õilsameelne – tegemist on lausvõhikliku küsimusega. Kuid ilma nii piiravasse üldistusse laskumata on ka teadlased ise püüdnud samalaadsetele teemadele vastust leida ning vaadelnud putukate puhul käitumuslike jooni, mida oma sisult ja olemuselt võiks võrrelda sellega, mida inimesed intelligentseks ja arukaks käitumiseks loevad. Kuigi putukate intelligentsus on äärmiselt väheuuritud teadusharu, on tegemist tegelikult mahuka teadmistekogumiga, mille uurijad tulevad põrutavate avastustega lagedale pea iga-aastaselt.
Loomade intelligentsuse mõõtmisel on suurimaks komistuskiviks see, kuidas või millena me algpostulaadina defineerime intelligentsuse.
Enamasti peetakse loomi kõige targemateks – nende hulgast tõstetakse enamasti esile suuri primaate, delfiine ja kaheksajalgu – ning nende intelligentseks pidamine tugineb asjaolul, et nad oskavad kohati käituda piisavalt inimsarnaselt, et meile, meie üleolekupositsioonilt intelligentseina näida. Hinnatud omaduste hulka kuuluvad erinevate ülesannete lahendamise oskus, arenenud kommunikatsioonivõime, sotsiaalsed oskused, kohanemisvõime ja mälu ning lisaks veel mõningad füüsilised omadused, nagu aju suurus või ajus olevate neuronite hulk.
Teadlased küll uurivad neid omadusi, kuid vaatlevad igaüht eraldi mingi konkreetse käitumise või omaduse liinis ning tavaliselt neile ei meeldi loomaliikide erinevaid tulemusi omavahel kokku liita ega ühtki neist objektiivselt intelligentseks kuulutada.

Kuidas määrata putuka nutikust?
Putukate uurimine on antud omaduste lõikes muidugi eriti raske, kuna tegemist on meist niivõrd erinevate olenditega.
Srour selgitab lahti putuka aju olemuse ning tuleb möönda, et tegemist on millegi meie mõistes erakordselt veidraga. Putukad on erakordselt modulaarsed olendid, absoluutselt mitte meie moodi ning putuka närvisüsteemi kõige lihtsam lahtiseletus oleks, et putukatel on terve hulk alamajusid igal pool üle kogu keha, mis saadavad infot neist vaid pisut suuremasse keskajju ning mida see sama keskaju saab kontrollida. Kuid alamajud on võimelised tegutsema ka iseseisvalt. Putuka tundlatel on oma aju, samamoodi ka suul, silmadel ja igal jalal eraldi. Isegi kui putuka keskaju sureb, toimivad selle jalgade ajud edasi ning putukas saab edasi sammuda.
Isegi kui arvestada meie suurusevahet, on putukate aju ikkagi üsnagi pisike ning hoopis vähemate neuronühendustega. Ilmselt kõige enam mesilasi uurinud teadlane Lars Chittka sõnul on mesilase peamises ajus vähem kui miljon neuronit. Ja kui palju on inimestel? Umbkaudu sada miljardit. Siiski pole sugugi kindel, et aju füüsiline suurus või neuronite arv oleks tegelikult kuidagi intelligentsusega seotud – teadlastel pole aimugi, mida inimesed kõigi oma neuronitega peale hakkavad. Kuid siiski eksisteerib teatav seos suhtelise aju suuruse ja loomadel esineva „intelligentse” käitumise vahel. Putukate puhul on võtmeteguriks seenkeha, see on struktuuridepaar putuka põhiajus, mis vastutab õppimise, mälu ja omalaadse intelligentsuse eest. Laias laastus võib öelda, et mida suuremad on seenkehad, seda targem on putukas.
Siiski on siin veel üks nüanss, asi on siiski pisut keerukam kui lihtsalt öelda, et mida suurem aju, seda targem putukas.
„Kõigesööjad putukad kalduvad olema intelligentsemad,” märgib Srour, pidades silmas asjaolu, et nii loomade kui ka putukate seas on intelligentsemad eelkõige need liigid, mis ilmutavad võimet kohaneda laiema toidusedeli ning mitmete erinevate elukeskkondadega. Loom, kes sööb vaid üht sorti lehti ühe kindla puuliigi otsast ei pea kuigivõrd suuri teadmisi omama – ta võib rahuga kogu muu info lihtsalt „kõrvust mööda lasta” ning kes­kenduda vaid selle konkreetse taime lehtedega seonduvale teabele. „Võime üldistavalt öelda, et kirbud ja puugid ei ole eriti intelligentsed,” muigab Srour, „sest neil on elus vaid üks eesmärk – leida peremees­isend ja tolle verd imeda. Nad ei tee midagi just kuigi sügavmõttelist, seega ei vaja nad ka erilist ajutegevust.”
Igatahes rõõm teada, et igat masti vereimemine ei kuulu isegi mitte putukariigis arukuse ilmingute juurde.

Sotsiaalne intelligentsus
Kõigesööjast loom peab ellujäämiseks juba üsnagi pingeliselt mõtlema.
Kõik, mida ta näeb, on kas potentsiaalne kodu, oht või toiduallikas ning loomal tuleb kogu aeg uusi sisendeid analüüsida, et teha kindlaks, kas ta saaks neid kuidagi kasutada. Mesilane võib toidupoolist koguda tosinailt erinevailt lilledelt ning peab kalkuleerima, milline kombinatsioon oleks talle kõige soodsam ning kuidas seda kõige paremini ka ära kasutada.
Sama kehtib ka sipelgate kohta, kes on võimelised toiduna tarvitama erinevatest taimsetest ja loomsetest allikatest pärinevaid objekte. Sipelgad jätavad endist maha lõhnaradasid, millele teised sipelgad järgneda saavad – ilmne märk sotsiaalsest intelligentsusest.
Põrnikad ei pea midagi sellist tegema – põrnikad on reeglina üksiklased, kes ei pea ellujäämise nimel teistega koostööd tegema. Olgem ausad, tavaline kodukass ka ei pea.
See kõik sobitub kenasti „sotsiaalse aju hüpoteesiga”, mille sõnastas 1998. aastal antropoloog Robin Dunbar. Sotsiaalse aju hüpoteesi kohaselt arenes intelligentsus loomades, sealhulgas inimestes, ennekõike selleks, et tegutseda ja ellu jääda just nimelt rühmades elades, mitte ei kogunetud gruppidesse selleks, et lahendada mingit konkreetset ökoloogilist probleemi. Ehk teisisõnu – mitte nutikas indiviid ei vali rühmas elamist, vaid rühmades elamine sunnib indiviide nutikusele.
„Sipelgad, mesilased ja termiidid on kõik äärmiselt intelligentsed,” kirjeldab Srour. „Neil tuleb osata oma pesakaaslasi ära tunda ning nendega ka tihedalt suhelda.”
Suures kogukonnas elamine on väljakutse, mis nõuab intelligentsust. Srouri sõnul ongi putukate arukuse esikolmikus mesilased, sipelgad ja prussakad. Osaliselt on kindlasti tegemist ka pisut kallutatud valikuga, sest tegemist on ka kolme enimuuritud putukaliigiga ning kindlasti on oma kallutatuse lisanud ka fakt, et kõigist putukaist käituvad just nood kolm kõige inimesesarnasemalt.

Mesilaste maailm
Erinevalt paljudest teistest putukatest on mesilane sotsiaalne loom, mis sunnib teda kasutama paljusid intelligentseid käitumisjooni, mida mittesotsiaalsed putukad, näiteks kärbsed või mardikad, ei vaja.
Ning mesilaste arukus on aukartustäratav: nad suuavad eristada inimeste nägusid – üsna kummaline omadus, kui arvestada, et see pole neile ellujäämiseks otseselt hädavajalik. Lisaks: mesilased oskavad loendada. Ühes katses premeeriti mesilasi, kui nad peatusid arvult kolmandal maamärgil – nad suutsid selle meelde jätta ning seega oskavad nad loendada. Selleks, et tegemist poleks asukoha- või vahemaapõhise mäluga, muudeti aegajalt maamärkide kaugust. Edasiste katsete käigus selgus, et nende loendamisvõime küündis umbes neljani.
Samuti selgub, et mesilased suudavad vaadelda, õppida ja kasutada mälu probleemide ja ülesannete lahendamisel.
„Iga mesilane on oma korjekarjääri alguses lillede osas täielik võhik,” märgib Chittka, mis tähendab seda, et mesilastel puudub igasugune instinktiivne teave kuidas lilledest nektarit ja õietolmu kätte saada. See on paras peavalu, sest lilled on kõik äärmiselt erinevad: erinevad lilled vajavad täiesti erinevat lähenemist ning iga mesilane peab ise ära õppima, milline on parim viis erinevatelt lilledelt soovitu saamiseks.
Mesilased võivad ka õppida uusi toiduhankimise strateegiaid teistelt mesilastelt – see on midagi, mida vähesed putukaliigid valdavad. Chittka kirjeldab tehnikat, mida ta nimetab „nektarirööviks”, mille käigus mõni mesilane avastab, et oluliselt lihtsam on lillekannu põhja auk närida ning sealtkaudu nektar välja imeda, selle asemel, et proovida lille sisse pugeda. Ülejäänud mesilased on võimelised tolle mummi käitumist vaatlema, selle iva ära tabama ning seda siis ka ise edukalt tegema õppima ning kogu nipi ka tulevastele lilledele lähenemiseks meelde jätma. See näitab, et nutti neil putukatel on.
Kuid ilmselt on kõige tuntum ja kõige kummalisem näide mesilaste intelligentsusest nende komme „tantsida”. See on mesilastele omane suhtlusmeetod, millega üks mesilane annab tarus teistele mesilastele teada lillede või toiduallika asukoha. See toimib nii: mesilane esitab oma tantsu vertikaalsel pinnal taru sees. Tantsukujund meenutab kohviuba – ovaalilaadne, keskel jooksva joonega. Kui mesilane tantsib alt üles, siis tähendab, see, et lennata tuleb päikese suunas, kui ülevalt alla, siis tuleb lennata päikesest eemale. Vasak ja parem kaar tähendavad siis kas päikesest tinglikult paremale või vasakule lendamist.
Mesilase tants on number kaheksa kujuline, järgides keskjoont enne, kui ta teeb kaared kohvioa välisservades.
Aeg, mis mesilasel kulub ovaali välisserva tantsimiseks annab teistele mesilastele teada, kui kaugel toiduallikas on: ühesekundiline kaar tähendab, et toit asub umbes ühe kilomeetri kaugusel. Mida pikem on kaar, seda kaugema on toit.
Mesilane kordab oma tantsu nii mitu korda, kui väärtuslik leitud toidupaik on: eriti head toidulauda tähistab mesilane ikka ja jälle oma tantsu kordamisega, see oleks nagu ta hõikaks: „Hei! Siit kilomeeter edelas on toitu! Siit kilomeeter edelas on toitu!” Korrates oma sõnumit mitu minutit jutti. Täiesti korralik, kuid mitte nii hiilgav söögipaik pälvib vaid mõned kordused.
„Mesilase tants on unikaalne selles mõttes, et nad kasutavad sümboleid,” selgitab Chittka. „Mitte ükski teine loom peale inimese ei tee seda.”
Isegi primaadid ei kasuta sümboleid. Suured primaadid, näiteks šimpansid küll osutavad soovitud objekti suunas või ka juhivad kaaslasi selle juurde, kuid nad ei kasuta abstraktseid sümboleid või sõnumeid, et oma mõtet edasi anda. Mesilaste tants on äärmiselt intelligentne lahendus – see võimaldab mesilasel anda väga efektiivselt edasi üsnagi detailset infot suurele grupile ning lisaks toimub see kõik turvaliselt taru sisemuses, kus teised loomad ei saa seda ei „pealt kuulata” ega sekkuda.
Enamik siinkirjeldatut ületab juba kõik selle, mida inimesed tavaliselt putukate võimetest mõeldes ettegi oskavad kujutada. Sest ilma vähimagi liialduseta on mesilane võimeline üsnagi arenenud sümbolikasutuseks kommunikatsioonis, suudab eristada ja ära tunda nägusid, loendada arve, teha tähelepanekuid, kasutada mimikrit, mõista reegleid ning tulla toime kõrgtasemelise ülesannete lahendamisega. See teeb nad mõnes mõttes nii mõnestki imetajast arukamaks.
Jääb vaid üle loota, et üleilmne põllumajanduspoliitika need põnevad olendid ikkagi ellu jätab, sest mine tea – ehk selgub peagi, et hoopis meil on neilt midagi õppida.

Vaadatud 1405 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mesilaste sõber

tänud teatajale, asjalik lugemine.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi