Koogitükk kui keelatud õun paradiisis

Matsakas teenindaja hindas pilguga mu kõhtu, enne kui küsis, kas ma ka kooki soovin. Kui paks, siis paks, nentisin kodus.

Harvaks on jäänud need korrad, kui ma töö raames Tallinna kontorisse satun, aga kui satun, siis kolleegidega majast väljas lõunatamas käimine on justkui kohustuslik tööülesanne.
Väljas kiire lõuna on kui raudriide langemine üheksakümnendate alguses, kus vabadus ja ihalus Lääne kultuuuri järele niitis noorte mõistust ja vabadus süüa väljaspool enda kodukööki on puhas lõõgastus ja maitseelamuse värskendamine.
Pisut peenem kui lihtsalt söökla
Seadsin oma veidi vanema meeskolleegiga veidi peale 12 sammud ühte Nõmmel asuva einela poole, mis on peenem kui söökla, aga ilmselt päris restorani tiitlit ka ei kanna. Kolleeg väga soovitas ja pikemalt me koha ümber ei heietanudki. Päevapraad lõhest ja teraviljast kandis ultramoodset gastronoomia eepikat ja maitses 6 euro kohta ikka väga hästi. Teenindus oli kiire ja korralik hoolimata sellest, et kella 12.30 enam ühtegi vaba lauda ei olnud ning kusagil leti äärest ma kuulsin ka kassiiri lauset selle kohta, et päevapraed olla tänaseks otsas.

Kõht reedab, kas kooki saab
Tõsiselt nautisime töökaaslasega kõhutäit, head vestlust tööalaselt ning kui taldrikud puhtaks kraabitud said, astus agar suure krunniga matsakas teenindaja meie laua juurde ja päris aru, kuidas toit maitses ning pakkus desserti ja kohvi.
Koogipakkumisel aga vaatas ta esmalt uhkelt ülevalt alla minu kõhupiirkonna peale ning küsis alles siis: „Kas kooki ka?“ Paraku meil magustoiduks enam aega ei olnud ja pidime otsejoones suunduma tagasi ametikohustuste juurde, kuid see teenindaja pilk minu kõhupiirkonnale koogi pakkumisel jäi kummitama.
Kui ka oleks aega olnud koogiks, siis selle pilgu peale ma poleks kohe kindlasti kooki võtnud. See pilk mitte ei kaalunud, kas tohin seda kooki süüa, vaid see pilk andis hinnangu, et mina kindlasti ei tohi enam kooki peale süüa.
Hinnangu osaliseks sai siiski ainult minu kõht, meeskolleegile hinnangut ei antud. Kui paks siis paks! Koju jõudes lennutasin kapist välja kõik on veidi lohvakamad kleidid ja kannan edaspidi ainult kehasse kleiti – näitamaks, et ka mina olen väärt koogitükki ja seda olenemata oma kõhupiirkonna väljanägemisest.