Kristalse kuulmisega naabritädi kutsus lauamänguritele politsei

Hiljuti enesele kodu soetanud mees on hädas naabriga, kelle mürataluvus näib nullilähedane – daami häirib isegi päevane telekavaatamine.

Käesoleva aasta alguses kolis 34aastane Reimo esimesse päris oma koju – pangalaenuga ostetud korterisse Tallinna kesklinnas. Esimese naabriga tutvus mees juba soolaleivapeo ajal, sest ülemisel korrusel resideeruv vanadaam tuli ukse taha kaebama, et lärm ei lase magada.
„Tookord oli pidu tõesti päris lärmakas – külalisi oli palju ja muusika mängis keskmisest kõvemini, nagu peol ikka. Kindlasti mängis rolli ka see, et osa rahvast käis rõdu peal suitsu tegemas, ja iga kord, kui rõdu uks avanes, kostis muusika õue paremini kui suletud uksega,“ tunnistab Reimo.
„Olin kaebuse peale küll pisut üllatunud, sest oli reedene õhtu vastu laupäeva ja kell ei näidanud veel südaöödki, aga loomulikult vabandasin ja keerasin muusika vaiksemaks ning palusin külalistel rõdu ust alati kinni hoida. Uus maja ju ka – ega ei osanud arvata, kui hästi need seinad läbi kostavad.“

Teine pidu oli vaiksem, aga kaebus valjem
Et Reimo on noor ja aktiivne inimene, kel palju sõpru, ei jäänud soolaleivapidu muidugi viimaseks koosviibimiseks selles korteris. Enda sõnul tegi mees juhtunust oma järeldused ning on sestsaadik alati jälginud, et kui kell saab 23, siis ei keerataks muusikat enam grammigi kõvemaks kui see tase, mille peale helitugevus esimese kaebuse järel langes. Samuti on suitsetavatel külalistel palutud rääkida rõdul vaikse häälega ning reegli rikkujaid kutsutakse väidetavalt kohe korrale. Paraku ei jõudnud mööduda kuudki, kui naabrinaine jälle sama murega platsis.
„Teisel korral oli pidu tunduvalt vaiksem – inimesi oli palju vähem ja muusika ka vaiksem – täpsemalt siis samal tasemel, kus ta oli kolme nädala jooksul korduvalt varemgi olnud, ilma et see kedagi häirinud oleks. Keegi polnud selle üle kaevanud ka,“ seletab Reimo.
„Aga eks ma muidugi tulin inimesele vastu – keerasin muusika veel vaiksemaks ja palusin kõigil vaiksemalt rääkida. Oleksin võinud pikalt ka saata, sest kaebuse toon polnud enam viisakas,“ arutleb mees tagantjärele.

Ja siis tuli naabritädi asemel politsei
Kolmandal korral vaatasid avatud ukse tagant naabritädi asemel vastu politseiametnikud.
„Mul jooksis juhe kokku, sest kell oli umbes 23.30, mängisime kolme sõbraga lauamängu ja taustaks käis televiisor! Politseinikud olid ise ka kuidagi nõutud, sest arvasid ilmselt, et tulevad laaberdajaid korrale kutsuma, aga ei leidnud eest mingit müra,“ nendib Reimo.
Sellest ajast saadik said politseinikud Reimoga pea et teretuttavateks. Kohe, kui mehel olid külalised, kutsus naabrinaine korravalvurid kohale, olgugi et peod jäid väidetavalt üha vaiksemaks.
„Nii me siis ikka ja jälle seisime seal ukse peal. Nemad ütlesid et katsugu me vähe vaiksemalt võtta. Mina vastu, et eks me püüame, aga päris kikivarvul ei tahaks ka oma kodus käia. Lahku läksime tavaliselt väikese muigega ja kena õhtut soovides,“ meenutab lärmaja õlgu kehitades.

Lärmakas dokfilm põhjustas migreenihoo
Viimaks kohtus tülikas mees kaebajaga uuesti silmast silma. Uksele koputati nädalavahetuse pärastlõunal, kui Reimo oli üksi kodus ja vaatas telekast dokumentaalfilmi.
„Eks ta kindlasti helistas politseisse ka, aga küllap need saatsid ta pikalt ja pidi ise kohale tulema. Ärritunud naisterahvas siis seletas, et nii kõvasti pole küll normaalne telekat vaadata ja et temal tuleb sellest migreen. Vastasin, et ma olen terve elu täpselt nii kõvasti telekat vaadanud ja praegu pole isegi öörahu. Ütlesin talle, et tulen talle praegu vastu, aga kui selline jant jätkub, siis lähen ma hoopis ise politseisse ja lasen teostada vastavad helitugevuse mõõtmised.
Sest ajast saadik pole korravalvurid minu jutul käinud, aga äkki nad lihtsalt ei viitsi enam?“ spekuleerib mees.
„Ma saaksin veel kuidagi aru, kui tegu oleks alt naabriga, sest mul on kõlarid põrandal, aga all ei elagi inimesi – kaebused tulevad kõik ülevalt ja alati samast korterist.“

Eelmine naaber kuulas ise telekat liiga kõvasti
Kaebusi esitanud daam ei soovinud oma vaatenurka ajakirjandusega jagada, seega jääb meil üle vaid spekuleerida. Ehk on majas just selles kohas erakordselt kehv heliisolatsioon? Ehk on daamil üliinimlikult hea kuulmine? Äkki tal on lihtsalt igav? Igal juhul pole mõistlik nõuda kortermajas samasugust vaikust, nagu oleks keset põldu või metsa asuvas eramus. Veel vähem segada asjasse politseid, kel tööd niigi liiga palju.
„Mina kasvasin üles Mustamäe paneelmajas, kus kehva kuulmisega naabritädi hoidis meid alatasa kõigi seebikatega kursis. Vahel natuke häiris küll, aga pigem tegi nalja, kui Toomas Lasmanni hääl kapis nõud vibreerima pani,“ itsitab Reimo.
„Olen lapsest saadik harjunud, et kortermajas kostavadki seinad läbi. Mulle tundub naljakas selle pärast naabritega tüli norida, aga eks inimesi ole erinevaid,“ võtab mees jutu kokku.