Kui valesti üks poeskäik saab minna?!
Käisin eelmisel laupäeval lõuna ajal apteegis, sest peale möllava COVID taudi vōib olla ka muid haigusi ja vigastusi, mis apteeki sunnivad minema. Ma ei armasta küll üldse oma tervisest avalikult rääkida, aga vaja oli valuvaigistit peavalu vastu.
Sammud koduapteeki Laagrisse seatud, näen, et avatud on ainult väike vahe sissepääsuks, ülejäänud pood on turvavōrega kaetud.
Käitumis- ja suunajuhised algavad juba sealt suletud turvavōrgu algusest ja lōppevad sissepääsu ääres. „Oh, seda pandeemiat,“ mōtlen ja hakkan tuikava peaga seda käitumisleksikoni läbi töötama. Kolm inimest poes maksimum, kaks meetrit vahet, maskikohustus bla-bla ja hunnik väikese kirjaga paberlehti veel. Tōsiselt, mu öökapi ajaviiteromaan ei ole ka nii mahukas kui reeglistik apteeki minekuks.
Aru saades, kuidas käituda, hakkan sisenema sissepääsu juurde kui vormirōivas proviisor ukseavas, jalad harkis, ette hüppab ja “STOP!” karjub. Pea kumises ennegi, aga peale seda oleks nagu Sireen kōrva karjuma jäänud.
Selgus, et poes juba on kolm inimest ja enne mind ootab sissepääsu ka juba kaks inimest, kes on nurga taha juhatatud ootama, et teised inimesed käitumisjuhiseid turvavōrelt lugeda saaks. Mōttes ropendan, aga longin siis ka nurga taha järjekorda. Oodata tuleb ca neli minutit ning kuna telefon jäi autosse ja uudisvoogi nutiseadmes lehitseda ka ei saa, ooteajal, siis ropendan mōttes veel kord ja hōōrun meelekohti. Nii, nüüd sain poodi, lōpuks.
Park või apteek?
Sama harkisjalgne proviisor pakub kohe end appi teatega, et tagatud peab olema vōrdne ja kiire teenus kōigile abivajatele ja apteek ei ole mingi park, kus klient aega viita saab. Kuna mu kōrvus on veel Sireen ees, siis karjun talle vastu: “IBUMETIN!”
Kiiresti leiame medikamendi ja ōnnelikult lendlen kassasse, käes viiekas ja karp rohtu, mul ei ole ei käekotti ega rahakotti. Roht maksab 4,68. Asetan raha ja rohu letile. Kōlas piiks ning algas diskussioon umbes-täpselt selliselt:
Apteeker: “4, 68€, kas teil kliendikaart on, siis on hind 3,..0€?”
Mina: “Ei!” ja mōttes ropendan korralikumalt kui kunagi varem.
Apteeker: “Kas te oma isikukoodi teate peast, saame kontrollida ja soodustuse teha, kui on?”
Mina: “Isikukood on, aga palun teeme ilma soodustusteta täna!” ning mōttes ropendan juba kōikides maailma keeltes.
Apteeker hindab mind nüüd üle prillide halvakspanuga miljonäriks ja ilmselt tahaks temagi ropendada, aga ta jätkab tuima järjekindlusega: “Kas maksate sulas vōi kaardiga?”
Mina vangutan mõttes pead ja nendin ainult endale, et ei, see 5-eurone sularaha on naljaga pooleks letil ja ma kavatsen pangakaardiga tegelikult maksma hakata, lihtsalt hetkel varjan teenindaja eest kaarti.
Apteeker aga sihikindlalt jätkab mu närvidel käimist ning uurib: “Kas te kilekotti soovite? Maksab 20 senti.”
Mina: “Ei, ma olen kliimaaktivist ja ei leia pōhjust, miks ma peaksin 8×5x3cm karbi koju viimiseks kasutama ühekordset plastikut, kui see mahub mulle mantli taskusse?”
Aga raha tahan tagasi!
Apteeker ei taha aga üldse aru saada, et mul tegelikult ka pea valutab koos vaikimatu Sireeniga ning ma tahaks selle tableti kohe ära vōtta ja koju tagasi sōita ning ta ikka jätkab: “Kas te tšekki soovite?”
Mina küsin endalt sama järjekindlusega mõttes, et no kaua vōib?! Ei, kliimaaktivist ei hooli puudest ja mōttetutest ühekordsetest tšekkidest, meile on oluline ainult plastik ja selle taaskasutusviisid ja vastan vastan resoluutse: “Ei!” ja ennetan proviisori vōimalikku viimast küsimust ja palun: “Raha siiski tahan tagasi ja jootraha ei soovi jätta.”
Apteeker mōttes kindlasti genereerib piinamisplaani vestluse jätkamiseks ja sooviks tutvustada netiapteegi eriti mugavaid kasutamise vōimalusi koos kiire kullerteenusega koju, et üldse apteeki külastama ei peaks. Ja kindlasti sooviks veel tutvustada selle kuu kampaaniat vitamiinidele „2=1“. Loendab siiski aga vihaga tagastusraha, kōik punastes sentides, ja soovib entusiastlikult head päeva.
Lõpp hea, kõik hea
Loo moraal on aga see, et ärge soetage endale kriisiajal punast värvi mantlit, sest punane mōjub niigi stressis teenidajaskonnale veelgi ärritavamalt ehk piltlikult nagu punane rätik härjale härjavōitluse ajal ja arvestatud kahe minutilisele ostule vōib kuluda kuni neli minutit pluss ooteaeg.