Kummaline: Võidusõit isa kummitusega
See kummaline ent südantlõhestav lugu on tõestisündinud ning pärineb Ameerika Ühendiriikidest.
Mõned aastad tagasi uuris arvutimängudele keskenduv Youtube kanal, kas mängimisega võiks kaasneda erakordselt kummalisi või spirituaalseid kogemusi. Seda aga, mis edasi juhtus, et osanud keegi oodata. Kanalit jälgiv kasutaja 00WARTHERAPY00 avaldas kommentaarides oma loo, mis tõi nii mõnelegi tulihingelisele mängurile pisarad silma.
„2001. aastal, kui olin vaid 4aastane, ostis mu isa meile Xbox konsooli. Siis oli see täiesti esimene konsool, no teate küll, musta värvi ja üsna kobakas. Meil oli tohutult tore koos mängida, need olid ühed parimad aastad mu elus, sest kahjuks mu isa suri, kui olin vaid 6aastane. Seejärel ei suutnud ma aastaid seda konsooli puudutada, rääkimata sellega mängimisest. Läks mööda umbes 10 aastat, kui sellelt tolmu pealt pühkisin ning üle pika aja mängida proovisin. Ja siis see juhtuski… Kunagi oli meil ühine lemmik üks autosõidumäng Rally Sports Challenge, mis oli omal ajal üsna vägev värk. Ma leidsin sõnaotseses mõttes kummituse. Nimelt selles mängus on nõnda, et kui sõidad mingit ringi aja peale kõige kiiremini, siis salvestatakse see sinna ning see jääb järgmistele kummitusena ette sõitma kuni keegi sellest kiirema aja sõidab. Ja seejärel ma sõitsin ja sõitsin, kuni ükskorda hakkasin sellele järele jõudma. Lõpuks oleks kummitusele isegi ära teinud, aga siiski enne finišijoone ületamist jäin seisma ja lasin sellel mööduda. Ilmselgelt selleks, et see igavesti alles jääks ning mul ikka ja jälle võimalus isaga võidu sõita oleks. Lihtsalt meeletu rõõm.“
See lugu on omamoodi õpetlik ja näitab arvutimänge hoopis positiivsemas valguses. Paljud noored on kommenteerinud, et neil on äärmisel kahju, et nende juba lahkunud vanemad pole olnud mängudest huvitatud. Samas on teada analoogne näide mängust Animal Crossing, kus varalahkunud ja eelnevalt ratastoolis olnud ema jättis oma lastele, kes talle alguses ajaviiteks seda mängu tutvustasid, terve hunniku mängusiseseid kingitusi toredate memodega. Alguses mängisid seda lapsed, siis kutsusid nad ema ka kampa ning kui nemad oli tüdinenud, jäi ema üksi edasi mängima. Kohati olid lapsed ka ema sõltuvuse üle naljagi visanud. Alles paar aastat pärast ema surma, avastasid nad, mis seal peidus oli ning, et ju ema mängiski selleks, et neile igasuguseid asju jätta.