Kuninganna asemel ilmus kohtingule salkus juustega peletis

Vahel mängib elusaatus tutvumisel ja armastuse leidmisel vingerpusse, aga vahel mängivad inimesed ise.

Jaak on neljakümnendates ettevõtja, kes paar aastat tagasi lahutas. Mees põdes oma põdemised ja otsustas eluga edasi minna ja otsida endale uus kaaslanna. Ta tahtis sellist kuningannat. Kõik tema tutvuringi naised olid aga juba paraku ära võetud. Nii tegigi mees esmakordselt elus tutvumisportaali endale konto.
Seal nägi ta palju kauneid neide. Kahjuks oli valik väga keeruline, sest terasid sõkaldest eraldada tuli pidevalt ja seda ei olnudki nii lihtne teha. Kui mehele keegi huvi pakkus, siis ei leidnud ta vastuarmastust. Meest aga piirasid need, kes olid huvitatud tema rahast või ootasid seda, et ta peavarju pakuks naisele ja tema kolmele pisikesele põnnile.
Mõni lootis peret luua ja viit last saada. Mees aga oli oma pereelu juba varakult alustanud ning temal uut isaks saamise soovi ei olnud.

Ta otsis hingesugulast ja armastust
Kord sattus ta tõelise kaunitari peale. Blond, sale ja pikkade juustega neid, helesiniste silmadega oli Jaagu jaoks tõeline ingel. Naine ei soovinud lapsi, tal oli kaks täiskasvanud tütart. Ka see meeldis Jaagule. Nad jutustasid ööd ja päevad, sest naine oli reisil ja kohtumine lükkus esmakontaktist kuu aega edasi.
Jaagule hakkas naine järjest rohkem meeldima. Mari oli tema kuninganna nimi. Mees mõtles, et korraldab Mari saabumise puhul midagi eriti romantilist ja nad armuvad ning elavad elu lõpuni õnnelikult koos nagu ühes kaunis muinasjutus. Ta unistas naisega kohtumisest iga päev.
Varsti jõudiski saatuslik moment kätte ja mees tellis uhke õhtusöögi merevaatega restorianis ning kutsus Mari sinna restorani lähedale, et temaga koos siis õhtustama minna.
Kokkulepitud ajal ootas mees närveerides ja pilguga oma kaunitari otsides seal restorani lähedal pargis. Möödus palju neide, kuid üksi ei meenutanud tutvumisportaalis nähtud naist.
Jaak oli näinud Marist vaid pilte, mis olid naise sõnul küll üsna hiljuti tehtud ja oli päris kindel, et ta tunneb naise nende järgi ära. Jaak oli endast samuti värsked pildid üles laadinud ega kahelnud, et ka naine tunneb mehe ära.

Mees ahmis vaid õhku
Aeg aga tiksus ja kaaslannat ei olnud kuskil. Jaak hakkas juba murelikuks muutuma. Ta märkas, et veidi eemal seisab üks naine, kes samuti kedagi nagu ootaks.
Ta asuts ligi. See naine ei meenutanud sugugi Mari. Ta oli salkus juustega ja robustse olekuga, kimus suitsu ning kustutas parajasti kinganinaga koni, kui mees ta poole pöördus ja küsis, et kas te ootate ka kedagi. Jaak mõtles, et teeb lihtsalt juttu, et aeg kiiremini läheks või uurib et kas see koht ehk on kuidagi teise nimega, et tema kaunitar siia teed pole leidnud.
Naine vastas, et ootab küll. Tema ootab Jaaku. Mehel vajus imestusest suu lahti ja ta küsis, et ega tegu ei ole Mariga. Naine vastas, et Mari ta pole, aga on tema õde. Jaak tundis kergendust ja päris, et miks Mari ise ei tulnud.
Ta lootis kuulda vastust, et õe hilinemise põhjustas ootamatu töölähetus või miski muu tähtis toiming, mitte midagi traagilist. Naine aga vastas väga rahulikult, et Mari leidis endale uue mehe ja läks mesinädalate-reisile. „Aga ta saatis minu. Ütles, et mine, seal ootab sind üks täitsa kena mees. Ma ju otsin ka meest. Kas me sobime?“
Mees ei osanud selle peale midagi kosta. Ta ainult ahmis õhku ja sõitis koju ning kustutas kiirelt oma konto.