Lea Dali Lion joonistab valgust ja kanaldab muusikat

„Kui inimene leiab midagi häirivat või hirmutavat enda seest, pole tal kuhugi põgeneda, ainus võimalus on muutuda,“ võtab samaaegselt habras ja tugev looja Lea Dali Lion kokku oma viimaste aastate teekonna.

Omaaegse rockansambli Blacky pikajuukseline brünett solist Lea Liitmaa ja praegu peamiselt väikestel lavadel esinev porgandikarva poisipeaga Lea Dali Lion erinevad teineteisest mitte ainult nime ja välimuse poolest. Lea on enda arendamiseks teinud vaimset tööd, mis on tema sõnul olnud raske ja aeganõudev, kuid möödapääsmatu, et leida üles oma tegelik mina, olla rõõmus ja rahulolev.

Aeg sulab, kõik on muutumises
„Kunagi oli aeg, kus ma polnud iseendaga üldse rahul. Isegi esinemiste eest oli imelik raha vastu võtta,“ meenutab laulja. „Nüüd kui olen juba pikka aega oma väärtust otsinud ja sellel ka otsapidi sabast kinni saanud, tunnen, et mul on, mida publikule anda.“ Ta lisab, et ei mõtle siinkohal ainult muusikat ja teksti, vaid ka energiat, õhulist, kõrge vibratsiooniga energiat, mida ta endaga kannab.
Elu müstiline pool on teda aastaid huvitanud. Juba üheksaselt avastas ta endas selgeltnägemise võime. Ta on väisanud hulganisti erinevaid vaimseid seminare ja praktikaid, õppinud isegi intuitiivteaduste koolis. Tema kodus on mitu riiulitäit ingleid ja ühe ingli süles puhkab tema hea abiline pendel.
Nüüdseks on ta veendunud, et maailm toimib tõesti nii nagu osa suuri mõtlejaid on seda seletanud: korraga on meie elus kohal nii minevik, olevik kui tulevik. Aega on võimalik kokku suruda ja laiali venitada. Tavaelus me seda endale ei teadvusta, et meis on tegelikult kogu aeg olemas teadmine, mis meist edaspidi saab.
Kui Lea avalikkuse ees teatas, et ta ise kutsus oma ellu rinnavähi, et kiiremini areneda, põrkas ta vastu mõistmatust. Ta teadis, et peab selle tee läbi käima, sest mida tugevam on vastutuul, seda kiiremini ja kõrgemale on võimalik tõusta. Tervenemise ajal tundis ta, et lihtsalt peab nime vahetama. Nimi on inimese identiteet, mis oli muutunud. Nime Lea tähendust – lõvi – kahekordistas ta nimega Lion. Salvador Dalí andis keskmise nime.
„Olen selle kunstnikuga alati tundnud tugevat sidet. Mulle meeldivad tema voolavad kellad ja pikkade jalgadega elevandid, isegi mu kristallikotil on fragment ühest tema kuulsast maalist,“ ütleb Lea. „Olen lugenud Dalí elulugu, päevikuid, mind väga kõnetab tema hullumeelsus.“
Dalí kuulsaim teos on „Mälu püsivus", millel ta kujutas sulavaid taskukelli, mis sümboliseerivad seda, et aeg ei ole paindumatu ega ettemääratud. Lea on kogenud paaril korral armastust esimesest silmapilgust ja selgitab seda nii: „Me tunneme sellel hetkel ära inimese oma tulevikust.“ Mõlemast armastusest võrsusid tema ellu imelised õied – lapsed.
Just tulevikust õngitses Lea endale uue nime Lea Dali Lion, lihtsalt tuli nipsuga see teadmine, et see on tema nimi. Nimekomisjonile selgitas ta oma soovi sõnadega, mis välistasid ei-vastuse: „Ma tunnen, et see nimi aitab mul ellu jääda!“

Joonistades valgust
Lea on ka ise hakanud maalima. Ta ütleb, et on aastaid kaunistanud sisustusasju. Kuni ühel hetkel võttis julguse kokku ja maalis hiiglaslikuks pildiks oma 8- ja 10-aastase tütre toa kõik seinad. „Terves toas on justkui jääpurikad rippumas ja pisikese lava kohale tegin seinasuuruse spreimaali. Ja üsna loomulikult on kõigis neis tulevikku ootavates kunstiteostes, mis mul peas juba pikka aega järjekorras seisavad, paras kogus armastust Salvador Dalí vastu.
Lea nendib, et tahaks nii palju erinevaid asju luua, aga enamus neist lükkub muudkui tulevikku. Seepärast ostis ta hiljuti unistuste märkmiku, kuhu üritab iga päeva kohta kirjutada, mida ta tahab sel päeval teha – ja siis teeb ka! „Need on sellised väikesed asjad, mida tunnen, et süda just täna soovib teha. Minna mere äärde jalutama. Või võimelda. Juua piisavalt vett, et puhastuda. Täna kavatsen edasi teha oma teemantpilti, mille valmimine võtab üksjagu aega – väikesed pärlid tuleb liimida lõuendile etteantud mustrile ja kokku saab üks suur lõvi. Võtan päev korraga.“
Seda põhimõtet õppis ta oma haiguse ajal. Vähist terveneda sai ta just nii, tehes midagi enda jaoks päev päeva järel. Sellest kirjutas ta oma raamatus, mille pealkiri on sümbolistlik: „Joonista valgus. See on kõige uue algus.“
„Selle raamatu saamislugu pole lihtsalt niisama raamat raamatu kirjutamise pärast, vaid mulle endalegi üllatuseks said ridade vahed pilgeni eluenergiat täis. Just seal peitub selle raamatu väärtus,“ märgib Lea. „See on minu lugu, iseenda leidmise lugu.“

Sisemine rahu
Viimastel aastatel elab Lea vaikset elu ja kodust väljas palju ei käi. Esinemiskutseid on ta vastu võtnud vaid siis, kui on tundnud, et tõesti tahab minna. Ta elab Meriväljal oma lapsepõlvekodus, kus on kogu aeg midagi teha. Koristamist ja puudeladumist peab ta superteraapiaks. Samuti mere ääres jalutamist. Sinna läheb ta alati, kui midagi hinge kriibib. Mere on ta põiminud ka oma lauludesse.
„Olen hakanud hindama vaikust. Ma ei loe ei paberlehti ega internetiuudiseid. Ka telekas on aastatega muudkui vaiksemaks jäänud, olen väga valiv. Mõned lemmikud mul küll on, näiteks Joonas Hellerma juhitavat Plekktrummi saadet jälgin järelvaatamisest. Anu Välba on niivõrd soe inimene, et tema saadete vaatamine ja kuulamine teeb alati hingele pai. Internetist olen viimasel ajal kuulanud loenguid Eesti Raadio sarjast „Traditsiooni tarkus”. Just alles avastasin Alar Tammingu raamatu „Jalutuskäik iseendasse”, milles on mulle kuhjaga äratundmisrõõmu.
Mulle tohutult meeldib, kui inimesed teevad asju niisuguse õhinaga, et silmad rõõmust põlevad. Siis ei tule pähegi, et võiks oma aega teiste arvustamiseks kulutada. Ja see ongi ainuke võimalus teisi inspireerida ja oma ala meistriks saada!“
Erinevalt paljudest ei laida ta Facebooki, sest kust mujalt võiks ta oma raamatule või muusikalisele loomingule nii palju otsest vastukaja saada. Pealegi tuleb tänapäeval enamik tööpakkumisi sealtkaudu. „Mind see ei ahista, sest käin seal enamasti mulle saadetud sõnumeid lugemas ja esinemisi kokku leppimas. Ja loomulikult oma töödele-tegemistele reklaami tegemas.”
Vaikusest välja tuleb ta musitseerides. „Üle kõige armastan ma koos naha ja karvadega muusikasse ära uppuda. Siis jääb kogu maailm seisma,“ tõdeb Lea ja hakkab õhus kahe käega vajutama kujuteldavaid klaveriklahve, õnnelik ilme näol. „Lood on juba seal kusagil üleval olemas, tuleb vaid kätte saada. Seda võib nimetada ka kanaldamiseks. Veeliks Jalakas ütles ikka, et kui piisavalt liikuda, süüa õiget toitu ja mõelda puhtaid mõtteid, ei vaja inimene palju und. Parimad lood tulevad minu juurde öötundidel, vastu hommikut – siis, kui kurjus magab.“