Maailm ­heitleb ­kuumuses ja ­lahkarvamustes

Raha ja uiguuride õigusetuse teemal ühel meelel, rahvusliku võrdsuse ja paradiisineitsite teemal mitte – Taliban ja Hiina. Veeuputustes hukkunud – Saksamaa. Demokraatia tuleviku varjud – igal pool. Ei pääse neist ka Eesti.

Hiina ja Afganistani koostöö piirjooned kannavad majanduslikul pinnal, võivad ühiskonnakorralduse teemal siiski tugevalt erineda:
Suhail Shaheen on Talibani kõneisik, kes viimasel esinemisel rääkis nõnda: „USA lahkumisel on loomulik, et me kõneleme Hiinaga, kes on suurim investor. Oleme käinud Hiinas palju kordi ja meil on selle riigiga väga head suhted. Hiina on sõbralik maa ja me tagame nende investeeringutele täieliku kaitse.”  
Afganistan on suurimaid kasutamata maavarasid omav riik: täpsemalt on seal seni avastatud vase, söe, rauamaagi, gaasi, koobalti elavhõbeda, kulla, lii­tiumi ja tooriumi ühendite näol ilmatud varud, mille väärtus kokku on üle  triljoni (tuhat miljardit) dollarit. 2011 võitis Hiina riiklik naftakompanii pakkumise (400 miljonit maksma läinud) puurida kolmel väljal ja 25 aasta jooksul seal naftat pumbata, kus on laias laastus sadakond miljonit barrelit.
Hiinlased valmistavad kaevandama vasemaaki 40 km Kabulist kirdes Mes Aynakis Logari provintsis.

Ühis- ja eriarvamused
Taliban ja Hiina on ühel meelel ka uiguuride suhtes. Uiguuri separatisid – Ida-Turkestani islamiliikumine - olevat jõud, miss tahab Afganistani ära kasutada teistele riikidele (loe: Hiinale) kallale tungimiseks, iseäranis aga õhutada rahvaste ja uskude vihavaenu. Nende mõjust lahti saamiseks tulevatki need, keda saab kahtlustada iseseisvuse mõtetega ringi liikumas, ”erilistes õppeasutustes” ümber kasvatada. Lihtne ja selge, eks? Suhail Shaneen teatas, et uiguuridel Afganistanis tegutsemiseks asu ei ole.
Kummatigi pole Hiina suhted tulevase Afganistani valitseva jõuga täiesti ühel poolel, sest partei ladvikus käib tõsine ja põhimõtteline vaidlus. Mida me ka HKP kohta ei arvaks, on Talibani fundamentalismi sisu siiski väga kaugel raamatust ”Xi Jinpingi mõtted Hiina tulevikust” (viimase kogumiku pealkiri) ja ”hiinalike märkidega sotsialismist”.
Kõikides valdkondades keskmiselt arenenud jõukas ühiskond, mille poole on Hiina teatavasti teel ja Talibani arusaamine paradiisi viivast teest on siiski kaks päris ise asja, pehmelt öeldes. Kuivõrd need teineteist suhetes segama hakkavad, on esialgu raske öelda. Et aga Hiina mõju tõuseb riigis, on täiesti ilmne. Mida ei saavutatud sajandite vältel mõõgaga, on käe ulatuses raha, kaupade ja projektidega. Samal ajal on Afganistan vajumas unustuse hõlma. See, et 7/8 territooriumist on juba taliibide valduses, pole minu arust avalikkuse mällu jõudnud.

Esimene nõrk hoiatus
Nädalavahetusel mõtlevad paljud Kesk-Euroopas plahvatanud üleujutustele, kus kannatada said sajad tuhanded, materiaalne kahju oli kokkuarvamatu. Ligi 200 inimest hukkus. Saksamaa opositsioon püüdis süüdistada valitsust äpuduses, ent see vallandas vaid arutelu, mida tuleks ennetavalt teha – meil kõigil, ka eestlastel! –, kui taevast langeb päeva jooksul alla kuu aja vihm ja loetud minutitega tõuseb orgudes vee tase meetrite kaupa koos kaasnevate maalihete ja mudavoogudega. Ehitada majad Munamäele, Saaremaal Viidumäele?
Esialgu on arukas lihtsalt leppida olukorraga, sest muud kiiret väljapääsu minu arust pole. Järjekordne näide, et kliimamuutused on käes, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või raevukalt eitame.
Vähe sellest, praegu on kõigi inimeste kurss täiesti endine ja sestap need muutused süvenevad, tulekahjud Siberis ja Californias ning Austraalias muutuvad kestvamateks ning suuremaks, põuad ja üleujutused ulatuslikumateks ning laastavamateks. Seda olen ma tüütuseni oma kirjatükkides korranud.
Ent ma olen ka optimist, sest meeles on, kuidas rohkem kui pool sajandit tagai Rooma klubi rääkis ”Kasvu piiridest” – sellest, et planeet ei suuda kõiki ära toita. Meid oli 7,5 miljardi asemel siis nelja miljardi ringis. Ei jäänud nälga. Loodan, et kordub analoogiline stsenaarium. Sedakord aga meie kõigi ühisel pingutusel. See tingimus nüüd on küll kogu ahelas minu arust nõrgim lüli.

Demokraatliku riigi tuleviku varjud
Pandeemia, kliima muutused, USA kaotused ja eksimused Vietnamis, Iraagis, Afganistanis ja mujal, pikituna Hiina tähtpäevadega on mitmel pool, - eriti aktiivselt Aasia riikides vallandunud arutelu, kumb riigi tüüp tuleb paremini praeguste väljakutsetega toime: kas liberaalne demokraatia või autoritaarne võim, mis tingimata meritokraatial (inimese edutamise aluseks on ülihead tulemused) põhineb.
Huvitav vaidlus, ent meritokraatia lisamine annab tunnistust vaid sellest, kuhu vaidleja sümpaatia kaldub.
Mis pandeemiasse puutub, siis lisaks Hiinale ka mitmel demokraatlikul riigil, näiteks Uus-Meremaal tänu oma peaministrile, läks kõik väga ja väga edukalt.
Lõpetuseks meenub mulle Georg Shultzi praktika, kes elas 100 aastaseks (1920–2021) ning teenis kolme presidenti, oli aastail 1982–89) USA välisminister. Nimelt uue saadiku viimasel vestlusel, enne lahkumist asukoha pealinna, palus riigisekretär kabineti hiigelsuurel gloobusel: ”Näita mulle oma maad.”
Tulevane saadik põrus alati. Ja seda seni, kuni jutt läks liikvele: ”Sinu maa on ainult ja üksnes Ameerika Ühendriigid!” tegi Shultz asja klaariks.
 Mulle tuli see millegipärast meelde kui kuulsin, et väga hea tuttav ja endine üliõpilane ning pärastine kolleeg Jüri Raidla loobus kandideerimast presidendiks... Aja märk seegi.