Maris, mida Sinuga ometi tehti?

21.06.2020 23:20
Lauri Nokkur
Kommentaarid
7
Foto:

Kas siniste samet­kaantega märkmik sisaldab võimaliku mõrvari nime?

Just see küsimus oli põhjuseks, miks kadunud Maris Järve vanemad otsustasid oma kadunud tütre päevikut siinkirjutajaga jagada.
Maris Järve saladuslikust kadumisest saab saabuval jaaniööl 13 aastat. Vaatamata põhjalikele uurimistöödele küll politsei, küll detektiivide ja tüdruku lähedaste poolt pole selge isegi see, kas neiu kadus elusa või surnuna.
Võimalusi ja versioone on mitmeid. Nii mõnedki neist on läbi kirjutatud ka Nelli Teataja veergudel – näiteks on siin Marise isa loal jagatud anonüümkirja, mille autor jälgis kõnealusel jaaniööl grupivägistamist ning pärast musta kilesse mähitud keha auto pagasiruumi panemist. Eelmise aasta lõpul leiti Pärnumaalt Matsiranna telkimisala lõkkeplatsilt inimsäilmed ning anti need üle politseile, kuid tänaseni pole kostnud midagi, mis seoks emma-kumma juhtumi Marisega – või siis selle seose välistaks.
Kõiki Marisest hoolivaid inimesi on vapustanud ka üks video Küproselt, kus peal Marisega äärmiselt sarnane neiu. See oleks uurimisliinidest kõige õnnelikum – siis oleks Maris elus, sõltumata sellest, kas ta lahkus Eestist vabatahtlikult või mitte.

Fakte, seoseid, eraelu ja segadusi
Siinkirjutaja on veetnud palju tunde, uurides Marise kadumist küll koos sihtasutusega Kadunud, küll omapäi ja Marise vanematega koostööd tehes.
Pikad vestlused Marist ja kohalikke olusid tundnud inimestega on andnud mõned infosuunad, mis siiski kokku tervikut ei moodusta, kuid ometi annavad veidi aimu, mis toona juhtuda võis.
Avalikkusele on seni teadmata, et oma kadumise ööle eelneval õhtul oli Marisel rannas tõsine konflikt ühe meesteseltskonnaga. Nood kasutasid ruuporit, noore daami arvates oli see aga rannas väga vale käitumine ning pealtnägijate sõnul „lendas ta peale ning kasutas meeste paikapanekuks väga hulle sõnu”. Ruuporiga meestepunt taandus pahase tüdruku ees, kuid väidetavalt olid nad tulnud randa tagasi siis, kui Maris sinna üksi jäi.
Räägitakse Pärnu kandis elavatest vägistajatest vendadest, kes olid ka sel päeval, kui Maris kadus, väljas „jahil” olnud. Otseselt Marisega ei seo neid aga miski.
Valdkond, kus Marisel oli kõik kindlalt korras, olnud tema töökoht hotellis. Temaga oldi seal väga rahul, ta oli saanud värskelt ametikõrgendust ning ka tema palganumber pidi tõusma. Teda tundnud inimesed kinnitavad, et ka tema ise oli oma töö ja tööandjatega rahul.
Marise eraelu oli pisut kirju, nagu see selles vanuses noorte puhul enamasti on. Nii näiteks kinnitas üks Valgeranna hotelli töötaja, et Maris oli kaks korda olnud hotelli klient ning võtnud seal toa, mõlemal korral kaaslaseks erinev mees.
Siinkirjutajal õnnestus suhelda kahe erineva inimesega, kellelt Maris oli uurinud, kas ja kuidas välismaale minnes piire saab ületada. Aga seda, kas ta uuris seda nalja pärast või tõsiselt ning kas sellel on mingi seos tema kadumisega, on keeruline väita.
Omapärane on ka asjaolu, et Marise ühel parematest sõbrataridest oli puht-isikliku elu tõttu vaja veidi valetada selle kohta, mis tol saatuslikul ööl täpselt juhtus ning kes kus ja millal olid. Marise kadumisega pole sel asjaolul aga ilmselt muud seost, kui et see võis uurimist eksitada. Hiljem tekkis samal sõbrataril isiklik suhe ühe uurimisgrupi juhtfiguuriga, mis otsijate omavahelisi seoseid veelgi pingestas.

Küsimused algavad päeviku siseküljelt
Maris Järve päevik avab valusa aususega ühe noore tüdruku maailma. Millest ta kirjutab? Nagu miljonid tüdrukud üle maailma – poistest ja suhetest, armumistest ja pettumistest, õppimisest ja maailmavalust.
Suhted, nagu jällegi sellises vanuses noortel ikka, on heitlikud ja keerulised. Marise puhul jääb silma, et tema jaoks olulised suhted kestavad pikalt, kuid on n-ö vahelduv-voolulised – neiu otsustab korduvalt, et katkestab suhte, kus ta tunneb, et temast piisavalt ei hoolita... kuid ei tee seda ometi ning sama(d) isik(ud) jõuavad taas päevikulehtedele aasta või paar hiljem.
Selleks, et aimata, kas mõne päevikus välja toodud poisinime taga võiks peituda tulevikumõrtsukas, oleks ilmselt vaja sensitiivivaistu. Kuid senimaani pole erinevad tuleproovid või kadunud isikutele keskendunud selgeltnägijad öelnud Marise kohta midagi, mis uurimist kasvõi sammujagu edasi oleks viinud.
Oma päeviku siseküljele kleepis Maris ühe noorteiidoli foto ning võrdles seda oma toonase lemmikpoisiga, väites, et mõlemad on tema suurimad armastused. Kuna nii mõnigi Marise sõbrataridest pidas ja peab just seda Pärnu noormeest üheks võimalikuks kahtlusaluseks, jääb tema nimi siinkohal nimetamata ja päevikukaanel kaetuks, kuid aastatetaguse nooruki välise sarnasuse vastu pildipoisiga ei saa aga midagi parata.

Päeviku algus
Marise päeviku esimene sissekanne pärineb 24. septembrist 2002. Kummalisel moel avab see esimene kirje küllalt hästi kõike seda, mis järgnevate aastate jooksul juhtuma hakkab.
„Ma pean õppima vene keelt, aga ei viitsi. Ma mõtlesin, et võtaks peavalurohtu lihtsalt niisama. Äkki on mul homme siis paha olla. Kuigi kahtlen. Muideks, mu nimi on Maris Järv ja ma olen 14. a tüdruk. Ma loen ühte raamatut, kus on tõsielulood sees. Ja muideks 3 pealkirja on minu kohta.
1. Kaotasin ühe poplaulja pärast täiesti pea.
2. Ma üritasin end tappa.
3. Mu nõndanimetatud sõbranna varastas mult kallima.
Mina varastasin enda sõbralt poisi, kellesse ta oli armunud. Ma käisin selle poisiga 2 päeva ja siis jätsin ta maha. Ma ütlesin, et oma sõbranna pärast, aga tegelt ühe teise poisi pärast. Keda ma vihkan ja kellesse ma olen kõrvuni armunud. Ta nimi on /----/. Ta alandas mind, mõnes mõttes. Ja ma olen poplauljasse Leesse kõrvuni armunud. Ta elab Londonis, aga mina Pärnus. See on ebaaus.
Võib-olla ma homme näen /---/ tüdrukut ....t. Ärikas nimi, mis? Kuradi värdjas eit!
Ma pean vene keelt õppima, aga ma ei viitsi. Ma ikka võtan kaks peavalu tabletti. Ehk juhtub midagi. Ma lõpetan. Ma lähen magama ja mingu kuradile mu vene keele jutustus.”

Poiss, kellest Maris kirjutab
Noormees, kellest Marise päevikus juttu on, oli tema sõpruskonnas hästi tuntud. Pärnus on ta tuntud tänase päevani.
Tema väline kuvand on igati laitmatu, lausa eeskujulik. See, mida räägitakse tema noorusajast – ehk siis Marisega ühel ajal Pärnus elatud ajast – nii eeskujulik ja meeldiv ei ole. Erinevate inimeste jutust jäävad kõlama kaks märksõna: narkootikumidega tegelemine ja isikuvastased ründed.
Marisele ta igatahes meeldis – päevikus on ära märgitud needki korrad, kus tütarlaps teda bussis või bussi oodates nägi või kui juhuslikult tänaval kohtuti.
Ka selle noormehe toonasele tüdrukule on Maris pööranud küllalt palju tähelepanu. Kirjeldanud tema välimust, maininud, et tema arvates on see tüdruk igav ning tunnistanud ausalt, et on teise neiu peale lihtsalt kade.

Avameelselt kriisist
Aastal 2006 kirjutab Maris veel ühest poisist, kelle nimi samuti siin avaldamata jääb. Tegu on – taas noortele omaselt – küllalt heitliku kokku-lahku suhtega, kuid Marist teeb see väga kurvaks.
„Rääkisin ...ga ja palusin, et eta oleks muga viimast korda, aga ta ütles, et ei, kuna ta ei taha mulle rohkem haiget teha. Siis ma jooksin minema, mind otsiti ja lõpuks leiti ning viidi autosse. Terve tee nutsin. Lõpuks kui koju jõudsin, olin nii masenduses, et ma lõikusin veene ja lõpuks võtsin hunniku tablette. Ma käisin vetsus oksendamas ja kui ma välja tulin, olin ma omadega nii sassis ja ma ei seisnud püsti. Ma kukkusin mitu korda. Ema kuulis ja tuli alla. Ta arvas algul, et ma olen täis, aga ma ütlesin, et võtsin tablette. /---/”

Maris kirjeldab ka oma käike psühholoogi juurde. Pärast ebaõnnestunud ei-taha-niimoodi-elada reaktsiooni sattus ta haiglasse ning sealt suunati ka psühholoogi juurde.
„Ma ei rääkinud eriti midagi. Ainult, et ma tahan magada. Siis küsiti, kus, ma ütlesin, et kodus. Siis kutsuti ema järgi.”
Ja mõnda aega hiljem: „Käisin psühholoogi juures. Päris hea oli olla peale seda. Ta määras mingid väga nõrgad rahustid, selleks, et kui magama ei jää.
Nüüd olen lõplikult otsustanud ...-i unustada. Ja teen kõik, et ma teda ei näeks, ja sama ta sõpradega. Ma ei taha kedagi näha. Peale oma sõprade, ja muidugi uute tutvuste vastu pole mul midagi.”
Maris kirjeldab ka seda, kuidas ta selle poisi n-ö karpi pani. Pilt ja kiri ja nimi – ja karp kinni, et oleks kergem oma tunnetega toime tulla. Lisaks lisab ta, et kustutas ja viskas ära ka poisi telefoninumbri – sest kuna ta enese sõnul helistas alati ise, siis peaks niimoodi suhtlemisega ühele poole saama.
Tõsi küll, ei saanud. Ja ka numbri jõudis Maris enne või pärast kustutamist kirjutada oma päeviku sisekaanele, ilusa Londoni poisi pildi juurde.
Suhtlemine sama poisiga üsna keerulises stiilis jätkub kuni päeviku lõpuni. Viimane sissekanne on 29. jaanuarist 2007 ning kirjeldab nende koos veedetud aastavahetust: „Ja nüüd tundub, et me tegime sellele lõputule suhtele lõpuks punkti. Veetsime viimase päeva aastas koos. Rohkem ma ei ole temaga koos olnud, ainult üle msni olen paar korda rääkinud. Nüüd olen ma kindel, et minu ja tema vahel ei tule enam midagi. Aga millegipärast tunnen temast ikka nii suurt puudust...”

Milleks see avaldamine?
Võib-olla tekib küsimus – mida annab kuraditosin aastat hiljem ühe tüdruku isiklike asjade avaldamine juurde tema kadumise uurimisele. Vastus on lihtne – need päevikukatked, nagu ka tema päevik tervikuna, avavad tema hapruse ja kurbuse, haavatavuse ning võib-olla ka valmisoleku ehk liigsekski usalduseks.
Aga kes see oli, kes Marise usaldust kurjasti kasutas? Kas samad käed, mis istutasid pärast temast tehtud saadet maha ta lemmiklilled, mida ta pildistada armastas, kuulusid ta sõbrale või vaenlasele? Kas poisid, kelle pärast ta nii palju kannatas, olid murtud leinast või varjasid kohutavat saladust?
Küsimusi on endiselt palju, vastust aga praegu veel pole.



Vaadatud 2396 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
prominent

haiseb võikamalt,leitakse kergemini üles!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi