Me kõik väärime rohkem palka

Nädala eest oli Eesti üldsus üksmeelel, et õpetajate palk peaks tõusma. Õpetajate koormust, väärtust ja nende töö vajalikkust toodi esile kümnetes arvamus- ja olemuslugudes. Läbi jooksis puudu oleva summa number 120 miljonit.

Nüüdseks on laiem üldsus juba veendunud, et palgatõusu väärivad õpetajad, päästjad ja politseinikud. Tahtmine on kerinud 400 miljoni peale. Lisaks siia juurde ka häbiväärselt alarahastatud sotsiaaltöötajad ja lastekaitse spetsialistid, kellel pole sedavõrd võimsat ühingut või liitu, mis jalgu trambiks, et avalikkus neile kaasa tunneks.
Meie kõik, maksumaksjad, tunneme oma ostujõu vähenemist. Teeme ju kõik ausat tööd! Samal ajal näeme kõrgemate palkadega lähiriike. Me väärime sama! Palju nüüd puudujääki kokku tuleb, miljard?
Sedasi mingist müstilisest rahapotist unistades jõuame ei-kuhugi. Kahjuks on kadunud varem prevaleerinud mõttelaad, et Eesti peaks ettevõtlust soodustama ja seeläbi jõukaks saama. Ei otsi me enam mingit Eesti Nokiat, nagu see oleks olemas.
Me ei ole nii heal järjel, et meie ettevõtteid riiklikult lüpsma kukkuda. Läheme palun tagasi oma lihtsa ja kiirel käigul töötava majandusmudeli unistuse juurde!