Mees läks reisile ja sealt juba teise naise juurde

Jaanika ja Rasmus ­elasid koos kaheksandat aastat ja neil oli viieaastane tütar. ­Kooselus tundus olevat kõik hästi, mõlemad olid oma tööga rahul, suuri erimeelsusi kodus ei olnud ja lapsega ­tegelesid mõlemad.

Asjaolu, et Rasmus mõnel nädalavahetusel suurema peo ette võttis, ei pannud Jaanikat nutma ega mehega riidu kiskuma. Ta arvas rahulikult, et las mehel olla ka aeg oma sõpradega. Seda rõõmsam on ta peale sõpradega kohtumist kodus. Pealegi polnud Rasmus mingi joodik. Kõik, mis vaja oli teha – tööl või kodus – sai tehtud.
Jaanika tundis end selle mehega turvaliselt. Rasmus ei püüdnud näida paremana, kui ta tegelikult oli. Ta elas ja käitus loomulikult. See mehe iseloomujoon meeldis Jaanikale väga.

Reis sõpradega – miks mitte?
Rasmus oli mitu korda käinud ühe väiksema tööseltskonnaga hilissügiseti lõunamaareisil. Tavaliselt kuulus sinna rühma kuus või seitse inimest. Nende seas oli ka naisi. Jaanikat ega ka ühegi teise mehe naist või naise meest ei häirinud need ettevõtmised. Jaanika teadis neid kui toredat ühtehoidvat seltskonda. Ta oli nende inimestega mitu korda kohtunud ja koos peolgi käinud.
Tõsi on ka see, et esimene kord, kui mees selle seltskonna reisiplaanist rääkis, mõtles Jaanika, et asi on ikka päris imelik. Kuid kui Jaanika mitu päeva asja n-ö seedis, jõudis ta järeldusele, et kui mees nende inimestega päevad, nädalad, kuud ja aastad tööl koos on, miks nad siis nädal aega reisil ei võiks olla. Jaanika ütles endale lausa vihaselt, et kui ta kardab mahajätmist, siis on ju selge, et mees võib armuda ka Eestis tänaval, kohvikus või linnaliinibussis.

Harva on lahusolek ka tore
Kui Rasmus novembris oma seltkonnaga reisile sõitis, oli Jaanika täiesti muretu. Pigem isegi ootas hetki, mil ta tütrega kahekesi on või mõne sõbranna külla kutsub või kinno läheb. Aeg läks nii kiiresti, et Jaanika ei jõudnud isegi imestada, et seekord saatis mees nädala jooksul vaid paar sõnumit.
Kui Rasmuse tagasisõidupäev kätte jõudis, saatis Jaanika mehele sõnumi, kas ta peaks autoga lennujaama vastu tulema. Mees vastas, et pole vaja. Jaanika käis juuksuris, tegi mehe lemmiktoitu ja pani selga piduliku napi kleidi.
Rasmus ei tulnud ega tulnud. Jaanika hakkas helistama. Rasmus ei võtnud telefoni. Jaanika saatis ahastavaid sõnumeid, kas midagi halba on juhtunud. Rasmus vastas, et ei ole, aga kui Jaanika talle seepeale helistas, ei vastanud mees jälle. Jaanika kirjutas, et kui ta üldse midagi mehele tähendab, siis ärgu tehku Rasmus talle nii palju haiget ja vastaku.

Ongi uus elu
Järgnes vaikus. Kui Jaanika küsis, kas ta kuulutab Rasmuse tagaotsitavaks, läks möödus veel viis minutit ning mees helistas. Ütles kurva häälega, nagu oleks äsja ema matnud, et ta armus reisil ja jääb Kristiina juurde. Jaanika karjus Rasmusele kõiksuguseid solvanguid. Kas ta poleks tohtinud meest usaldada ja reisile lubada? Kas need reisid on siiski olnud armuseiklused? Tema ja laps ju ootavad! Mida selle naise mees ütleb?
Viimase küsimuse vastuseks pobises Rasmus, et naine läks oma mehest lahku. Jaanika oli raevus. Mida ta valesti tegi? Kõik oli ju nii hästi. Mees sõidab reisile ja tuleb sealt tagasi teise naisega, unustades, et tal kodus on juba naine ja laps!
Esimesed kuud lootis Jaanika, et Rasmus mõtleb ümber ning tuleb tema ja tütre juurde tagasi, aga mees oli temaga suheldes külm kui kivi. Tõsi, tütrele tõi ta palju välismaa maiustusi ja on temaga ka pärast juhtunut suhelnud.
Jaanika on nüüdseks usu kaotanud, aga kogu seda lugu on tal ikka veel raske uskuda. Nädal varem on kõik justkui korras, ja nädal hiljem kolib mees teise naise juurde.