Mehe joodikust vend teeb pidevalt häbi

Katrin (34) leiab, et mõne inimesega oleks targem katkestada igasugused suhted isegi juhul, kui tegemist on lähisugulasega. Tema mehe vennal on tugev alkoholiprobleem ning ta ei suuda oma eluga kuidagi toime tulla. Paraku suhtleb mees oma vennaga tihedalt, pakub öömaja ning laenab talle isegi pere raha.

„Kui minul oleks samasugune vend nagu Ülaril (nimi muudetud), siis ei suudaks mina sellise inimesega küll läbi käia,“ ohkab Katrin. „Ülar on aga oma vennasse lausa narruseni kiindunud ja püüab teda alati õigustada. Ta ei saa aru, et tegemist on armetu joodikuga, kellel ilmselt pole kunagi tahtejõudu sellest mülkast välja rabeleda! Nimelt on Ülari noorem vend juba keskkooli lõpetamisest saadik alkoholiprobleemide küüsis sipelnud. Tänaseks on temast saanud lootusetu elupõletaja, kes ei suuda hoida ühtegi töökohta ning kellel on seetõttu ka lõppematud rahamured. Ja muidugi on Ülar see hea vanem vend, kes teda iialgi hätta ei suuda jätta. Tean alati juba ette, milles asi, kui mehevend jälle hädise häälega helistab… Mitmel korral on ta joogisena ka meie ukse taha ilmunud. Kord oli kusagil kukkunud, nii et nägu ja peopesad täiesti puruks… Enamasti tahab ta raha, aga kuna tal mingit kindlat elukohta pole ja ta üürib kortereid, siis paar korda on ta meilt ka peavarju palunud. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et säärane inimene meie elamises magab, aga Ülar ei saa sellest absoluutselt aru ning ei suuda vennale kunagi ei öelda. Ta ei saa sellestki aru, et ma ei mõtle ainult enda seisukohalt, vaid ei taha sellist inimest meie laste (meil on seitsmeaastane poeg ja kahene tütar) lähedale. Miks nad peavad nägema joodikut?

Kohutav häbi teiste ees

Samuti on mul kohutavalt piinlik meie maja elanike ees, kes pidevalt näevad joodikut meie korterist sisse-välja saalimas. Kord olime perega kodust ära ja tagasi jõudes avastasime mehevenna uksemati peal magamas! Mina ei teadnud, kuhu häbist silmi peita, aga isegi siis oli Ülaril tarvis vend meie juurde sisse kutsuda ja talle kohvigi pakkuda.

Oleme seda teemat palju arutanud, ent Ülar leiab oma vennale alati tuhat õigustust, miks too oma asjadega hakkama ei saa. Tema arust on vend lihtsalt nõrga iseloomuga, boheemlaslik kunstiinimese tüüp, kelletaolised ei suudagi reaalselt mõelda. „Kuidas ma siis omaenda venna hätta jätan,“ kõlab Ülarilt tüüpiline argument. No aga niimoodi ju ei õpigi see vennake omaenda peaga mõtlema ja vastutama, kui vanem vend alati nii heldelt kõike laenab ja pakub! Minu meelest teeb Ülar sel kombel oma vennale tegelikult karuteene. Ja nende vanemad ka – nii palju, kui ma kuulnud olen, lasevad needki nooremal „pojukesel“ enda turjal liugu lasta. Olen vahel mõelnud, et vahest seetõttu ongi see noormees oma eluga nii rappa läinud, et ta on alati saanud kõike, mida tahab.

Veri paksem kui vesi?

Kuna Ülar ei taha absoluutselt mind oma venna osas kuulda võtta, siis olen üha enam hakanud mõtlema, et ütlus „veri on paksem kui vesi“ on ikka tõepoolest õige. Vaevalt, et ta kunagi oma vennast lahti suudab öelda, ühel või teisel moel jääb see inimene ilmselt pidevalt meie pere elu segama. Ma ei saa seada meest ka valiku ette, kas mina või ta vend – see poleks õiglane ja ma ei tahaks seda teha. Ometi tunnen kohutavat vastumeelsust alati, kui see tüüp jälle täis peaga meie ukse taha kakerdab ja laste kuuldes purjus inimese lolli juttu ajab või kuulen, et Ülar talle jälle meie pere raha on laenanud. Mida teha, seda pole ma koos oldud kaheksa aasta jooksul kahjuks suutnud välja mõelda.“