Mehe kõrvalehüpe lükkas valedesse terve pere
Kelli püüab laste ja tuttavate eest varjata, et mees tema täditütrega jalga lasi. Kaua pettus kestab ja mis sellest kõigest küll saab?
Kelli avas akna. Kevadine tuul tõi tuppa pahvaka värsket õhku. Päev võis alata. Lapsed Keino ja Kristel olid mõlemad lasteaias. Seni oli Kelli suutnud varjata kõigi eest, et Leo nad maha jättis. Kõigi teada sõitis ta Islandile – tööle.
Sõitis küll, aga mitte üksinda, vaid Hannaga. Hanna oli Kelli täditütar. See oli nagu välk selgest taevast, kui selgus tõde. Kelli koos oma vennaga oli kasvanud tugevas perekonnas, mis püsis koos. Kuni surm ema Adeele endaga kaasa viis.
Mustad pilved elutaevas
Mõtlikul pilgul vastasmaja rõdusid silmitsedes jooksis möödanik tal filmilindina silme eest.
Nad olid Leoga tutvunud seitseteist aastat tagasi õhtukeskkoolis. Mõlemat koos ka lõpetasid selle. Kelli oli kena, kahekümne aastane, pruunide silmade ja loomulike lokkidega neiu. Ta töötas tollal õmblejana. Leo, temast kümme aastat vanem, teenis leiba autoremondilukksepana. Mehelgi oli sümpaatne välimus. Kumbki elas koos oma vanematega. Kelli vend Leevi, temast viis aastat vanem, elas omaette. Kelli poolt oli küll armastus, mis teda Leo poole tõmbas. Leogi väga hooliv ja armas. Tundus, et tunne oli vastastikune.
Leo käis neil külas ja meeldis isale-emale väga. Kui Kelli Leo vanematele külla läks, tundis neiu end Tuhkatriinuna. Leo isa tundus Kellile väga range ja karmi mehena, mis ka hiljem tõeks osutus. Ema Gerda aga oli ja jäi armsaks inimeseks.
Nii see elu veereski aastaid. Kelli õppis vahepeal meditsiinikoolis, lõpetas selle ja asus tööle hooldushaiglasse. Leo töötas endiselt autoremontijana ja teenis hästi. Siis sündis Kristel. Kaks aastat hiljem Keino. Leo muutus.
Kelli mõttelõnga katkestas telefonihelin: „Ja,“ vastas ta. Leevi küsis: „Kas sul on täna aega, mul oleks sulle üks jutt?“
Nüüd sai Kelli kuulda õige kummalisi asju. Hanna, tema isa õetütar ja naine, kellega Leo oli ennast sidunud, osutus õige jultunuks. Ta oli salaja käinud Kelli isa Alfi käest raha laenamas. Muidugi keelas ta vanal sellest lastele sõnakestki poetada. Mida kaheksakümne nelja aastane papi ei teinudki. Ajapikku oli kogunenud tuhande eurone summa, või rohkem. Leevi lubas täpselt järgi uurida.
Ja teinegi lugu. Leo isal olevat kadunud suur summa raha, mida ta hoidis oma kirjutuslaua lukustatud laekas. Nüüd hakkas selguma lahkumise põhjus. Kuidas võib küll nii olla, et inimest, kellega koos elad, ei õpi enne tundma, kui alles aastate möödumisel. Hanna oli Kellile alati tundunud viisakas, kena inimene. Tädi matustel aga riivas ta silma imelikult, et Leo vestles kusagil nurgas Hannaga. Ja tõde selgus peagi.
Uut infot üha tuleb
Kelli tegi oma igapäevast tööd. Leo ema külastas tihti teda ning tõi oma lapselastele uusi mänguasju, riideidki käidi koos ostmas. Ühel pühapäeval otsustati venna ja lastega koos Kelli isale külla minna. Isa oli väga rõõmus ootamatust külaskäigust. Lapsed jooksid õues, mängides koeraga. Alfi sai veel ise hakkama. Muidugi käis tal ka abiline. Keskealine üksik naisterahvas, kelle Leevi oli oma tuttavate hulgast leidnud.
Kui istuti lauda Kelli tehtud toitu maitsma, selgus veel midagi. Isa pidas oma õetütart kõiges peasüüdlaseks. Ta olevat onu ka ähvardanud – „Kui sa maja minu nimele ei tee, siis me veel vaatame!“ Uskumatu! Alfi oli aga käinud oma abilisega ja notari juures kõik korda ajanud. Mõlemad – Kelli, kui Leevi saavad poole pärandusest. Alfi tänas ja palvetati Jumala poole – et see oli talle mõistuse alles jätnud.
Kõik olid koju sõites rahulikud ja õnnelikud. Isa oli tubli!
Ühel Kelli valvekorral saabus oma isa külastama nooremapoolne mees. Kelli oli teda ennegi kohanud. Nüüd tutvustas mees end: „Aldo.“ Kelli tutvustas end samuti. Isa tervise üle vesteldes tegi mees lahkudes ettepaneku kohtuda. Miks mitte!
Ja nii arenes sellest huvitav tutvus. Aldo, kes oli neljakümne aastane, oli oma elu jooksul palju maailma rännanud. Ta oli palverännakulgi käinud. Aga sealt ta ei leidnud enda jaoks midagi.
Nii ta „kobas“ praegu kusagil tee otsas, et mitte komistada. „Selles lauses on ka pooltõde,“ lausus ta naerdes.
Ämma pihtimus
See oli jälle Kellile ootamatus, kui ühel päevalõpul helistas talle ämm ja tahtis külla tulla. Imelikul kombel ei kutsunud see tore inimene kunagi ei miniat ega lapsi enda poole.
Nad istusid kahekesi köögis teetassi taga ja siis selgus ka Leo kodust paljugi.
Gerda jutustaski oma loo: „Saime Reinoga tuttavaks ühel sünnipäeval. Tollal oli ta päris tore mees, minu arvates. Meie vanusevahegi oli normaalne, kolm aastat.“ Siis katkes korraks jutt.
Lapsed, kes teises toas magasid, kuulsid vist hääli ja jooksid kööki: „Vanaema!“ oli neil suur rõõm, „Tule meie juurde ka!“ Ja ei olnudki muud, kui minna. Kui nad jälle magama said, jutustas Gerda edasi: „Elasime hästi, tookord minu arusaama järgi küll.“
Ta katkestas korraks, rüübates teed. „Isa oli tal sõjaväelane olnud. Temagi püüdis vanemaks saades sellist joont järgida. Käisin ise ka vahepeal tööl, kuid temale oli tähtis, et söök pidi täpselt valmis olema tema tööl tuleku ajaks. Ta töötas sõjakomissariaadis.
Raha jätkus ja tulingi töölt ära. Sündis Leo ja siis asuti teda „kasvatama“. Kõike, mis isa talle ette ütles, pidi täpselt täidetud olema. Minu sõna ei maksnud midagi. Olen nüüd jõudnud teisele arusaamisele.“ Vaene naine!
Paar päeva hiljem tuli selline kõne mis ehmatas Kellit väga: „Siin Gerda, tule palun KOHE!“
Ema ja laste armastus
Sealt sõideti haiglasse, kus vaatas Kellile vastu Leo vaevatud nägu. Oli juhtunud kohutav õnnetus. Tuli välja, et mingit sõitu välismaale ei olnudki. Nad elasid Hannaga Saaremaal. Seal see kõik juhtuski.
Auto, mida Hanna juhtis käis ülepeakaela kraavi. Hanna sai silmapilkselt surma. Leo aga, kes autost välja lõigati, sai parandamatu selgroovigastuse. Leo isa ja ema võtsid muidugi invaliidist poja enda juurde.
Kelli võttis ühel päeval lapsed ja viis isa vaatama. Isast võõrdunult olid nad peamiselt vanaema ümber. Leol aga, kes ratastoolis ringi liikus, olid pisarad silmis, kui ta ühel päeval Kelli käest küsis: „Kas sa saad mulle kõike andestada?“
„Loomulikult,“ tuli vastuseks.
Kelli ja Aldo sõpruski jätkus. Edasi ei planeerinud kumbki midagi. Las olla nii, küll elu näitab.
Peaasi, et oma laste isale oli naine andestanud.