Mis on intuitsioon? Kas telepaatia on olemas?

"Meie ise, meie rõõmud ja kurvastused, meie mälestused ja ambitsioonid, meie isiksus, ­"mina" tunne pole mitte midagi muud kui ­tohutu hulga närvirakkude aktiivsus, mis sellised subjektiivsed elamused tekitab. See tähendab, et pole olemas hinge, vaimu ega eraldi "­mina", on vaid aju, ütleb Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru.

Ta innustab kõiki inimesi oma aju treenima, süvenema ja pingutama, sest "loovus vajab tohutut järjekindlust ja distsipliini”.

Mis on intuitsioon?
"Intuitsioon on üks teadvusevälistest protsessidest, mida meie aju teeb," rääkis Aru intervjuus loovussaidile "Sähvatus". "Intuitsioon põhineb infol, mida me oleme maailma kohta õppinud." Paljud inimesed räägivad, et langetavad suuri otsuseidki intuitiivselt. Kuid kas see on ikka intuitsioon? Aju pakub uusi lahendusi ja mõtteid tihtipeale siis, kui puhkab. Head mõtted võivad pähe tulla hoopis sel hetkel, kui probleemi kallal pingsalt juurdlema ei pea.
Intuitsiooni peetakse Aru sõnul millekski müstiliseks või maagiliseks, kuid see pole nii. "Intuitsioon põhineb samadel ajuprotsessidel kui õppimine või teise inimesega rääkimine."
Me tahame uskuda intuitsiooni maagilisusesse, loovusse kui välgatusse-sähvatusse, millestki erilisest sündinusse, kuid tegelikult põhineb kõik süvenemisel, harjutamisel, raskuste ületamisel, nendib Aru. Alles siis võib tema sõnul loota tulemust.
Mõned inimesed ütlevad, et on tugevas kontaktis oma intuitsiooniga, kuidas sellisesse väitesse suhtuda? Kuidas seda mõista?
"Meie aju on pidevalt tegevuses, igas sekundis jookseb ajus ringi ideid, ilma et me neid üldse suudame kinni püüda. Me ei kuula oma aju. Välja arvatud siis, kui spetsiaalselt lähme jalutama või võtame lõõgastava vannni, et nende mõttejupikestega tegelda. Seepärast ongi nii oluline ajule anda puhkust nende mõttekildudega tegelda. Me ei tohiks siis kätte võtta nutiseadet ega istuda arvuti taha, vaid suleksime silmad ja süüviksime endasse. Kuulaksime rahulikult, mis meil seal ajus toimub."
Kuidas oma intuitsiooni kinni püüda? Panna kõik mõtted kirja nagu Leonardo da Vinci? "Mina soovitaksin samuti kõik mõttejupid kirja panna. Nii harjutame me end oma aju kuulama."
Paljud inimesed siiski usuvad intuitsiooni. Näiteks siis, kui tegelevad mingi kirjatööga ja tunnevad, et midagi oleks tekstis siiski nagu puudu. Lähevad siis raamaturiiuli juurde, avavad suvalise raamatu ja leiavad just sellelt leheküljelt mõttekoha.
See on Aru sõnul lihtsalt seletatav – keskendumisfaasis on iga mõte uus ja huvitav. Uute mõtete jaoks on suvalise raamatu avamine igati tervitatav.
"Mõiste "südame hääl" või "kuula oma südame häält" on täielik müüt," nendib ta. "Aristoteles eksis, kui arvas, et südames tekivad kõik meie mõtted ja tunded ja et ajus toimub vaid vere läbivool. Aju saab sisendit muudelt kehaosadelt ja keskustest. Loomisprotsessi lõviosa toimub ikka ajus. Esimesed tajud ja aistingud toimivad ajus, alles siis järgneb ülejäänud keha reaktsioon. Südant saab asendada, aju kahjuks veel mitte."

Mis on nirvaana?
Uusimad aju-uuringud on aidanud mõista, mis ajus teatud müstiliste kogemuste ajal täpselt toimub- kui inimene tunneb, et ta pole enam mitte tema ise, vaid saanud üheks universumiga (jumal, nirvaana, eufooria)?
Dr. Andrew Newbergil ja Eugene D'Aquilil õnnestus SPECT-tehnoloogia (üksikfootoni kompuuteremissiooni tomograafia) kindlaks teha müstiliste kogemuste taga peituv neuroanatoomia. Portaali novaator.ee andmeil paluti Tiibeti mediteerijatel ja frantsiskaani nunnadel SPECT-seadmes mediteerida või palvetada. Kui nad saavutasid meditatsiooni ajal kulminatsiooni või tundsid, et on jumalaga üheks saanud, pidid nad nöörist tõmbama. Eksperimendid näitasid, et nende ajus toimusid väga spetsiifilised neuroloogilise aktiivsuse muutused. Kõigepealt vähenes neil vasaku ajupoolkera keelekeskuste aktiivsus, mistõttu "ajuvadin” lakkas. Vähenes ka orientatsiooniga seotud assotsiatiivse piirkonna aktiivsus. Kui see piirkond on vaigistatud või kui sensoorsetest piirkondadest ei saabu sinna enam piisavalt sisendit, siis ei saa me aru, kuidas me ümbritseva ruumiga suhestume. See tähendab, et ähmastuvad piirid, kus me al­game ja kus lõpeme. Aju plastilisus on universaalne. Muutumisvõimelised on peaaegu kõik närviahelad, olgu need seotud kompimise, nägemise, kuulmise, liigutamise, mõtlemise, õppimise, mõistmise või mäletamisega. Tänu oma närvirakkude plastilisusele ning võimele teiste rakkudega sõlmitavaid ühendusi nihutada ja muuta, saame olla mõtlemises paindlikud, kohaneda keskkonnaga ja valida, kes ja kuidas tahame olla.

Kas telepaatia on olemas?
Saksa neuroloog Hans Berger jättis 1892. aastal Jena Ülikoolis oma õpingud pooleli ning astus aastaseks teenistuseks ratsaväkke. Ühe treeningharjutuse ajal kukkus Berger oma hobuselt ning oleks peaaegu hobuste poolt veetava kahuri teele ette jäänud, kuid pääses siiski vaid ehmatusega. Tema õde, kes viibis mitmete kilomeetrite kaugusel kodus, tundis oma venna turvalisuse pärast muret ning palus nende isal Bergerile telegrammi saata. See kogemus jättis Bergerile sügava jälje ning aastaid hiljem, 1940. aastal kirjutas ta: "Tegu oli spontaanse telepaatiaga – hetkel, mil olin surmasuus, edastasin oma mõtteid ning mu õde, kes oli mulle väga lähedane, käitus vastuvõtjana." Pärast ratsaväeteenistuse lõpetamist hakkas Bergeri tegevust paljuski juhtima sellest vahejuhtumist tingitud kinnisidee aju objektiivse tegevuse ja subjektiivsete psüühiliste fenomenide seosest.1924. aastal õnnestus Bergeril mõõta esimene inimelektroentsefalogramm (EEG).
EEG-d kasutades kirjeldades ta esimesena erinevate ajulainete või teisisõnu rütmide olemasolu normaalsetes ja abnormaalsetes ajudes, nagu näiteks alfalained ehk "Bergeri lained" (7,812–13,28 Hz) ning nende allasurumist (asendumist kiiremate beetalainetega) uuritava silmade avanemisel. Tema EEG-metoodika sisaldas hõbedast kaablite asetamist patsientide peanaha alla, üks pea esi- ja teine tagaküljele. Hiljem kasutas ta hõbepaberist elektroode, mis kinnitati kummipaelaga uuritava pea külge. Mõõtevahendina kasutas ta esmalt Lippmanni kapillaarset elektromeetrit, seejärel Siemensi galvanomeetrit, mis võimaldas tal registreerida elektrilisi signaale alates ühest mikrovoldist ülespoole.
"See meetod tegi revolutsiooni aju uurimises ja kliinikutes," kirjutab ajuteadlane Jaan Aru oma raamatus "Ajust ja arust". Iroonilisel kombel aga andis EEG väljatöötamine kindla negatiivse vastuse Bergeri küsimusele, kas elektromagnetiline aktiivsus võib olla aluseks telepaatiale. Aju elektriline aktiivsus on väga nõrk, seda saab mõõta vaid elektrilise kontaktiga elektroodi ja peanaha vahel, mille vahele on pandud elektrit juhtivat geeli.Ajust ja koljust eemal, juba sentimeetri kaugusel, pole võimalik aju elektrilist aktiivsust tuvastada.Seega ei saa selline aktiivsus kanduda kaugete maade taha ja olla aluseks telepaatiale.Ka aju tekitatavad magnetväljad on väga nõrgad ja varjatud muudest elektriväljadest.Maa magnetväli on aju omast vähemalt 10 miljonit korda tugevam ja masinate tekitatavad veelgi tugevamad. Seega näitab EEG ja aju magnetväljade uurimine, et aju tööga kaasnevad elektri- ja magnetväljad on väga nõrgad ega saa kanda ajust ajusse protsesse, mis toimuvad ühe aju sees.

Kuidas arendada oma loovat mõtlemist?
"Ka minult öösiti faase, mil ärkan üles ja hakkan mõtlema," rääkis Aru podcastile "Sähvatus". "Vaikus, rahu...süüvimise aeg. Pikutan vaikselt, pere magab, arvuti on kinni, mõtlen oma mõtteid. Kuidas öised sähvatusi hommikuks alles hoida? Mina olen öösiti üleval umbes poolteist tundi. See on piisav aeg, et asjad jäävad meelde, midagi üles ei peagi kirjutama. Paberit ja pastakat ma ei vajagi," kirjeldas ta.
Kui me mingi teema ette võtame, siis võib kuluda süvenemiseks mõnda aega. See on väga individuaalne, kui palju aega täpselt kulub; mõni suudab süveneda minutitega, paljud vajavad selleks tunduvalt rohkem aega. Samas inimene, kes ütleb, et vajab süvenemiseks nelja tundi, saab alati seda aega lühemaks treenida. Meie aju on väga plastiline, väga kerge on teda treenida. Tihtipeale aitavad süveneda mingid rituaalid: panen toaukse kinni, teatud muusika mängima. Siis aju juba tunneb ära- nüüd tuleb töötegemise hetk. Muidugi vajab see harjutamist."
Loovuseks on vaja järjekindlust, see pole juhuslik sähvatus, kinnitab ajuteadlane.
"Selleks, et teha suuri asju, on vaja teha tööd. Inimesed kipuvad seda alahindama: loovus on nii lahe, lähen metsa ja suur idee tulebki pähe! Tegelikult on loomiseks vaja mitmeid erinevaid tegureid. Kõige olulisem on süvenemine. Vabakäigule lastud ajust ei tule midagi huvitavat, keskenduda on vaja. Loovus ja innovatsioon vajavad pidevat tööd ja aastatepikkust süvenemist.Kui me tahame teha midagi väärtuslikku, siis peame pingutama."