Müstilised ja seletamatud lood

See oli aastaid tagasi...
Minu abikaasa kass oli vana ja haige. Ilmselt ei tahtnud loomake enam elada.
Abikaasa hakkas ühel päeval õues autot käivitama ning tema Kiisu hüppas kusagilt kõrgelt otse autorataste ette ja mees sõitis kassist üle. Teha ei olnud enam midagi! Ainult andeks sai kassilt paluda! Sel momendil, kui mees kassist üle sõitis, ilmus autoklaasi ette suur valge hajuv pilv – mees tõlgendas seda kassi hingena.
Sõbranna pöördus mu poole abi saamiseks, kuna suvel Kreeka saarel haakus temaga Tallinnasse kaasa 5aastase tüdruku vaim. Piret oli näinud reisil olles 5aastase tüdruku uppumist ja tõi ta koju kaasa. Piret soovis, et ma tüdruku ära saadaksin, aga ma ei teinud seda, sest tüdruk tuli temaga kaasa, et Piret oma mõtlemises järsult midagi muudaks. Kui ta seda lõpuks tegi, taandus kanderaamiga surnud tüdruk väikeseks näoks Pireti vasakul õlal ning Piret tunnetas, et on saanud endale kaitseingli ning tänas teda.
Olen 50aastane naine, kes juba lapsest saadik paneb tähele märke elus, jälgib unenägusid ning hilisemalt on lisandunud ka vestlused vaimudega. Mul oli 87aastane äi, kelle õpetasin märke jälgima. Terve elu oli minu äi väga praktiline inimene ning ta ei uskunud "seda jama", millega mina tegelen – unenäod, vaimud, rännakud... Kuna äi oli aastaid väga haige, muretsesin ikka tema pärast.
Mulle meeldib jälgida märke enda ümber ning nendest suuniseid saada.
Ühel kevadisel hommikul 2014. aastal, kui äiale helistasin, et teda kontrollida, ei võtnud äi tunni aja jooksul telefoni. Hakkasin juba närvi minema. Samal ajal mängis mul kodus taustaks televiisor ning sealt kostis parasjagu seebikangelanna hääl: "Ta ei ole surnud, ta magab praegu!" Rahunesin maha. Hiljem äiale helistades selguski, et ta oli tol hommikuil kauem maganud.
Samal aastal hakkas äi ise märke tähele panema. Juulikuu alguses, ühel õhtul, kui televiisorist käis jalgpallimatš, suigatas äi korraks reklaamipausi ajaks unele.
Kui ta silmad avas, seisis temast vasakul pool üleni mustas pikka kasvu mees, umbes nädalase habemega. Võis olla pika musta mantliga. Mees katsus mõnede sekundite jooksul pulssi tema vasakult käelt ning kadus siis. Kui äi mulle seda rääkis, tunnetasin kohe ära, et tegemist on Surmaga, kes katsus äia kätt. Aeg ei olnud veel käes... 14.11.2014 õhtul vaatas äi jällegi televiisorit. Reklaamipausi ajal tukkus ta veidike. Silmi avades nägi ta endast seekord paremal pool seismas pikka kasvu pikas pruunikas mantlis naist, kes võis olla umbes keskealine ja tundus vanamoodne... Nad vaatasid mõned sekundid teineteisele otsa ning siis naine kadus...

Äia surmani jäi pisut üle kuu...
19.12.2014 helistas äi mulle ja teatas, et tal on juba hommikust saadik halb olla.
Kihutasin tema elukohta ning kutsusin kiirabi. Äi viidi haiglasse kontrolli. Kui kiirabi hakkas maja õuelt ära sõitma, nägin väikebussi tagaaknal suurt musta risti. Tol hetkel ma teadsin, et äi haiglast koju ei naase. Olin tellinud endale mõned päevad varem internetist vaimumaailma puudutava raamatu, kusjuures ei mäletanud isegi selle pealkirja. Postipaki järel käisin 22.12 lõunal. Kui selle avasin, sain šoki, kuna teadsin, mis nüüd järgneb. Pakist kargas mulle otse näkku Alan Durieri raamat "Aeg on käes!" Äi suikus 22.12 hilisõhtul rahulikult jäädavalt unele. Tema hingamine lihtsalt katkes. Aeg oligi käes.