Nagu homset poleks: umbkeelne Annelinna alkohoolik lustis Istanbulis

Et kuumast välisreisist maksimum võtta, ei pea tingimata end kohaliku kultuuri iseärasustega eelnevalt kurssi viima ega piinliku täpsusega giidi tänitavaid juhiseid täitma. Piisab konstantsest joobest ja tugevast Eesti mehemeelest. 

69-aastane alkoholisõber Uuno Pungar peab end veendunud Tartu patrioodiks ja Annelinnas ringi seigeldes ongi praktiliselt võimatu tema tähelepanu ja mahlakaid kommentaare vältida, eriti praeguste ilmadega ja veel eriti puhul, kui juhtute olema fertiilses eas naisterahvas. Tuleb olla valmis ka karmiks, aga õiglaseks kriitikaks. 

Tuhat eurot õigesse kohta

Õlle kõrvale endale vanuse poolest lapselapseks kõlbavaid ihaldusobjekte kiibitseval Pungaril on kombeks ikka ja jälle tõreleda: mispärast küll kannavad eevatütred ka kõige palavamal suvepäeval meeste kombel raskesti ligipääsetavaid teksapükse? „Saan aru, kui mõni vanamutt, kellel nagunii midagi näidata pole, jalgu varjab, aga noortel naistel olgu ikka kleit või seelik,“ õpetab iibehuviline vanaisa. „Eriti rõõmustavad mind lapsevankriga neiud – siis alati kiidan ja luban, et võin teile põngerjaid juurdegi teha, kui tarvis.“

Kahjuks kipub tänapäeval ka õrnemal sool telefon igas olukorras taskus olema ja 112 valima on nad varmad, nii et Pungari vigurdamised lõpevad pahatihti selgitustega seadusesilmadele. Pole siis ime, et hing ihkab kaugele maale – sinna, kus prouad on kompleksivabad, politsei aga õrn ja hell. Ning mis terve elu kraanajuhina kõrgetel kohtadel tööd rüganud tornkraanajuhti närusel Maarjamaal kinni hoidma peakski? Elukaaslase Merike Pungariga on ju 27 aastat suguelu ammu lõppenuks kuulutatud; uus silmarõõm Tiiu Koidu küll aeg-ajalt pika hambaga annab, kuid eelistab kahe poolvenna, joodikust laamendaja Andrese ja tossikese Antsu tüütut seltskonda.

Raha pole Pungari jaoks mingi küsimus: indekseeritud vanaduspension paisub iga-aastaselt ja järelmaksuga saab tasumise tundi edasi lükata sisuliselt surmani. Nii tabas sõrm gloobusel seekord taas Euroopa haiget meest, kelle külalislahkust 2018. juba korralikult kuritarvitatud sai. Vanur lõi 995 eurot letti, nagu homset polekski, ja mai esimesel nädalal sai Turkish Airlinesi lennuk Tallinnas rattad maast lahti. Nüüd, kus haavad enam-vähem üle lakutud, on paras hetk järjekordset seiklust meenutada. 

Kohe tatt umbe

Lisaks märjukesele peab Pungar igavesti lugu ka sigarettidest, kuid see pahe oleks kogu reisile peaaegu saatuslikuks saanud. Lennujaamas venis suitsupaus nii pikaks („Eks olin omajagu võtnud ka.“), et ülejäänud reisigrupp oli silmist kadunud ja pöörduda ei osanud kuskile. Pagasi äraandmise ajaaken oli juba sulgunud. Meeleheites taidles mitme päeva kärakat ja tubakat õhkuv vanamees aga kogu personaliga nii intensiivselt, et ta tariti viimaks igasuguse kontrollita ja ühes suure kohvriga õhulindu. 

„Enne just olin hoolega noad-käärid käsipagasist ära pannud. Kokkuvõttes ei huvitanud see mitte kedagi, oleksin ju võinud ka pommiga lennukisse ronida,“ naerab Pungar teenusepakkuja heausklikkust. Kõige enam teeb mehele aga tuska see, et türklaste maalt vaid üks plokk üliodavaid sigarette kaasa sai tassitud – arvestades turvanõudeid oleks võinud ju kohvri täis laduda. „Odavamad kui meie Annelinna salasuitsud!“

Samavõrd kiidab Pungar alkoholihindu – eks suuresti tänu pidevale vinele õnnestuski reis üle elada. „Hotelli jõudes oligi esimene käik nurga peale putkasse, suuremaid poode seal riigis vist ei olegi,“ meenutab suur reisimees. Ehkki õllevalik polevat suurem asi olnud, siis see tee putkasse enam ei rohtunud. Esialgu kujunes üksiktoas tinutamine ehk veidi igavaks, kuid siis leiti televiisorist numbri 396 alt üles rahvusvaheline muusikakanal, mis vanal melomaanil jala tatsuma ja neelu klõnksuma pani. 

Karskust tõrjudes

Veidike problemaatilisemaks osutus küll siseruumis kimumine, mille eest kopsaka trahviga ähvardati. „Esimest korda polnud mul toas rõdu. Ainus selline oli kuuenda korruse restoranis ja seal siis tegemas käisingi, kuni turvad ära ajasid. Nojah, ega ma siis kuivalt ei tõmba, ikka oma õllepudel oli kaasas…“ˇ Pidev pealekäimine giidile tagas aga peagi eriloa toaaknal kummardudes pahesid rahuldada ja tõelisele Eesti mehele eraldati selleks tarbeks isegi tuhatoos.

Ja nii päevad kaugel maal kulgesidki – ametlik pakettreisi programm ei huvitanud Pungarit karvavõrdki. Tegelikult võiks visionääri hinnangul tulevikus joodikutele ja karsklastele täiesti eraldi reise korraldada, sest huvid tikuvad diametraalselt erinema. „No misasja ma vahin mingit tuhat aastat vana sara – vanu maju on Kivilinnaski piisavalt. Pealegi ei saa ma kohalikust keelest midagi aru.“

Ühe erandi Kivilinna kauboi siiski lubas: laevasõidust Bosporuse väinal ta loobuda ei suutnud, eeskätt muidugi seal pakutud piiramatus koguses tasuta vägijoogi tõttu. „Kõik teised võtsid veini, aga mina nõudsin ikka õlut. Ja sain,“ kiidab härrasmees naerulsui. 

Nahavärv ei loe

Euroopa ja Aasia ühendustee jättis Pungari võrdlemisi külmaks, küll sütitas promill erinevatele partneritele vähemalt neli järeltulijat sigitanud tõutäkus iidse kire. „Eesti mees on tantsulõvi ja mina eriti. Oma seltskonna mutid väga vedu ei võtnud, niisiis rebisin laevapõrandale ühe tõmmuma. Esimese asjana panin tähele, et rinnahoidjat ta küll ei kanna,“ muheleb kahe hambaga Don Juan. „Hiljem kõrvalt öeldi, et albaanlane. Ausalt öeldes mul pohhui, olgu või neeger.“ 

Nii et Istanbuli võlusid soovitab maailmarändur igaühele, kes tema kombel elada oskab. Ainukese miinusena toob ta välja pideva õllekaanimisega kaasneva protsessi keerukuse. „Avalikke peldikuid pole seal riigis küll mitte kuskil!“ põrutab Pungar. „Lõpuks kuskilt maa alt ühe leidsin, aga kuigi raha maksin ära, olid kõik kabiinid kinni. Kurat, tasulises sitamajas pean end täis laskma.“