Naine võttis vastu otsuse: kingin oma mehe ära
Kui Karin oma kallima Rauliga abiellus, uskus ta, et suudab seda meest armastada aegade otsani. Haiguses ja tervises, rikkuses ja vaesuses...
Elu tegi Karini plaanidesse mitmeid korrektiive. Karin unistas lastest ja ühistest jalutuskäikudest, laste haridusele ja arengule pühendatud vestlustest ning armastusest, mida ei tumesta ka eluraskused ning ühiselt üleval oldud ööd... Aga Rauli huvitasid märksa enam tänavatel lehvivad õhukesed seelikud ning ühised ettevõtmised koos teiste elurõõmsate meestega.
Oodatud lapsukest ei tulnud samuti. Karin tegi mitmeid samme karjääriredelil ja koolitas end üha targemaks. Ka Raulil ei läinud oma töös kehvasti – ta tõusis ühe kultuuriasutuse keskastmejuhi positsioonilt „kogu maja” juhtima. Ja seelikuid lendles tema ümber aina rohkem – mitte ainult tänavatel ja kõrtsides, vaid ka täiesti igapäevastes töistes olukordades.
Midagi tundub olevat teisiti
Karin hakkas aru saama, et tema tulevikuplaanid tuleb ümber vaadata. Vähemalt need, mis on seotud mehe ja perekonnaga.
Enne otsustamist tahtis ta siiski teada, mis tema kalli kaasa ümber toimub. Sest kodus oli mees igati kena ja pühendunud, lihtsalt teda oli aina vähem. Ja kui oli, helises telefon alailma ning teisel pool kõlas ikka ja jälle mõni rõõmus naishääleke, mille peale mees kodus mistahes tegevuse katkestas ja tööle kiirustas. Vähemalt ta ise ütles, et tööle.
Karin oli lugenud, et suhtepetturid hakkavad esmalt oma telefoni peitma. Rauli oma aga vedeles endiselt kus juhtus – olgu köögis, elutoas või magamistoas. Heli, millega telefon kõnedest teada andis, oli piisavalt vali, nii et Raul kuulis seda ka duši alla – ja oli ka mitu korda palja ja seebisena kõnet vastu võtma tormanud.
Kui mees poodi minnes telefoni koju unustas, otsustas Karin korraks piiluda, mis elu sealt vastu vaatab. Parool oli olnud aastaid endine ning mees polnud seda ka abieluliste suhete jahenedes muutnud.
Uudishimulikul abielunaisel tuli tunnistada, et telefonipoolel oli pilt suhteliselt endine. Loendamatu arv kontakte. Mehi ja naisi enamvähem võrdselt, eesti nimesid natuke rohkem kui vene omi ning kaugemale välissuhtlusele viitavaid omakorda natuke vähem neist.
Ka sõnumites ei toimunud midagi, mis oleks pikemat tähelepanu pälvinud.
Terve rida kuulsaid kaunitare
Sotsiaalmeediast vaatas aga vastu märksa kirjum pilt. Facebookis üle nelja tuhande kontakti. Pilte ja laikimisi jagus kutsikatele, traktoritele ja poolpaljastele piigadele, nähtavalt tööga seotud kontaktidele muidugi ka.
Instagramis oli jälgijate ja jälgitavate hulk samuti üüratu ning Karin tõdes, et kui mees tunnustab südamekesega andunult Kontaveiti, Kanepit ja Lady Gagat, jätmata vahele nende ainsatki postitust, siis selle põhjalt saagi käima tõmmata oleks silmatorkavalt tobe.
Muidugi oli sotsiaalmeedias ka terve hulk vähem tuntud daame, keda Raul järjepidevalt laikis ja tervitas ning kes samaga vastasid.
Kokkuvõttes pani Karin mehe telefoni käest. Isegi väga piinlik polnud, sest midagi liiga isiklikku ta teada saanud polnud. Raul tundus olevat ikka seesama rõõmus ja suhtlev kutt, kellesse naine omal ajal armus.
Otserünnak tõi ausa vastuse
Ometigi tundis Karin, et midagi on teisiti. Ja et oma sisetundele kas kinnitust saada või siis see lõplikult maha vaigistada, otsustas ta mehe käest otse küsida.
„Kallis, kas sul on kellegagi peale minu ka suhe?” võttis naine õhtusöögi järel ette otserünnaku.
Jaatav vastus tuli sama äkki, nii et mees ja naine vaatasid teineteisele otsa peaaegu võrdse jahmatusega.
Keerulise infovahetuse peale oli kulunud vähem kui pool minutit, nüüd aga ei teadnud kumbki, kuidas selle vestlusega edasi minna.
Ettevaatlikult hargneski tõde lahti. Sotsiaalmeediast polnud vähimatki põhjust mehe armukesi otsida – seal oli kerge meelelahutus segamini töiste suhtlemistega. Kirjud seelikud ja kaunitarid nende sees tegid mehe tuju alati heaks, aga ka see poleks kunagi pidanud Karinit muretsema panema.
Abielurajalt kõrvale oli mees kaldunud hoopis Eesti teises otsas, oma koolipõlvemaadel. Vanematel külas käies oli ta kohanud oma keskkooliaegset tüdrukut.
... Juliat polnud elu hellitanud – kahe lapse üksikema töötas kohalikus poekeses ja veeretas sente, et igakuiselt toime tulla. Südamlik ja küllalt heal järjel Raul hakkas Juliat rahaliselt toetama. Tema jaoks polnud paarsada eurot kuus isegi mitte selline summa, millest naisele aru anda.
Seda alguses, aga pärast, kui Julia tänumeel ja rõõm olid ta Raulile kaela viskuma pannud, oleks olnud Karinile rääkimine juba oluliselt raskem.
Naise otsus oli ühene
Mees tundis südamepuistamisest pigem rõõmu. Juba enam kui aastajagu kestnud harvade kohtumistega salasuhe oli teda emotsionaalselt kurnanud.
Tegelikult polnud Raul üldse kindel, et ta Karinist lahku tahaks minna. Ei elukorralduslikult ega tunnete poolest polnud tema arvates abielul midagi viga.
Karin oli aga kindel – kui mees on teinud sellised valikud, siis on abielu läbi. Lapsi neil pole, teenistus on kummalgi oma ning ühiselt soetatud korter tuleb lihtsalt maha müüa ja raha pooleks jagada. Edasi mingu mees Julia juurde, toogu see koos lastega linna või tehku lihtsalt seda, mida tahab.
„Kingin su Juliale ära,” ohkas naine. Pisaraid ta mehele ei näidanud, nende aeg saabus alles sõbrannade ringis lugu jutustades.