Neli last kolme mehega ja eluga rahul!

“Kui ma üheksandas klassis käies sünnitasin, arvasin, et sellega saigi mu elu läbi. Seda enam, et päevast päeva korrutasid seda mulle ka vanemad, õpetajad, klassikaaslased,” vangutab Piret (40) naeratades pead.

Minu vastas istuv naine on väga hästi hoolitsetud ning üliheas vormis. Ta on väga rõõmsameelne ning see ei lähe kuidagi üldse kokku looga, mida ta oma elust räägib.
“Üheksas klass jäi mul lõpetama. Ei pea vist lisamagi, et lapse sain üsna juhuslikust suhtest, nii et beebiga jäin üksinda. Mu vanemad on lahutatud, nii et elasin koos ema ja kahe noorema vennaga. Mul on vendadega samuti erinev isa ja mu ema sünnitas noorelt.
Kõige veidram ongi, et ema oli üks neist, kes kõige rohkem tänitas, et millega ma siis nüüd hakkama sain ja miks oma elu nii ära rikkusin. Tol ajal tegi see haiget ja samas ka tekitas trotsi. Tahtsin talle näidata, et saan hakkama. Salaja aga mõtlesin küll, et milleks seda kõike nüüd vaja oli.
Alles nüüd oma täiskasvanud tütart vaadates tean, et ju mu ema oli lihtsalt mures. Ta polnud rahul enda elus tehtud otsuste pärast ning ei osanud seda muud moodi väljendada, kui kurjustades. Nii ta tänitaski minuga, selle asemel, et aidata vältida seda, et mu elu läheks samamoodi, nagu temal.
Ema töötas mitmel töökohal. Päeval käis ühes tootmisettevõttes mingeid seadmeid koostamas ning õhtuti koolimajas koristamas. Nii me vendadega suht omaette kasvasimegi. Poiste isa tundis aeg-ajalt nende vastu ikka huvi, aga minu oma oli külajoodik, keda ma ise ei tahtnud tunda.

Esimene mees pakkus turvalisust
Mu esimese lapse isa oli minust veidi vanem ja pakkus ilmselt seda isalikku turvalisust, mida ma oma isalt kunagi ei saanud. Loomulikult olid tal naine ja lapsed olemas. Teadsin neist, aga uskusin naiivselt seda juttu, et kohe-kohe jätab ta kõik maha ja jääb vaid minu juurde.
Rasedusest teada saades oli ta kiiremini läinud kui sügisene tuuleiil. Lapse isana saatis ta meile aeg-ajalt salaja veidi raha, sest leppisime kokku, et ma temaga oma last ei seosta. Kui raseduse algul sain teada, milline mölakas ta tegelikult on, siis ega ma ei tahtnudki temaga mingit tegemist teha. Eks olin sel ajal noor ja trotsi täis ka.
Ilmselt selline loll võitlusvaim oligi see, mis mind sel ajal elust läbi viis.
Kui beebi oli peaaegu aastane, läksin kooli tagasi ja lõpetasin 9. klassi koos minust aasta noorematega. Ega see lihtne ei olnud, aga ema oli nõus veidi last vaatama. Koolis sain õpetajatega kokkuleppeid teha, et ei pea alati tundides olema, vaid saan ise kodus rohkem õppida. Mõnigi õpetaja jätkas eluliste õppetundidega, et enne tuleb kool lõpetada ja siis alles lapsed saada ja muud sellised teemad. Enamus aga õpetas ikka õppeainet, mida pidi. Olin küll noor, aga selleks ajaks oli mul juba mingi kaitsekiht ümber, nii et pigem ootasin, et noore lapsevanemana saan halva suhtumise osaliseks. Nii ei tulnud see üllatusena. Pigem üllatusin toetava suhtumise peale.

Teise mehe ema ajas suhte lörri
Kümnendasse klassi läksin õhtukooli. Seal sain tuttavaks minust paar aastat vanema Reenoga. Üsna kiiresti hakkasime tihedamalt suhtlema ning ta hakkas hommikustel aegadel minu ja beebiga jalutamas käima. Klappisime hästi.
Ilmselt olin selleks ajaks viimaste aegade pidevast negatiivsusest nii väntsutatud, et Reeno toetav suhtumine puges mulle kiiresti naha alla. Meist sai varsti paar. Ja seejärel juba jäingi järgmist last ootama.
Reeno käis poole kohaga ühes ehitusettevõttes tööl. Nii kolisime kokku ja üürisime endale kahetoalise korteri. Reeno ema oli beebiuudisest väga vaimustunud ning lubas juba ette, et on nõus beebit valvama, et saaksime Reenoga mõlemad koolis edasi käia.
Minu ema muidugi ahastas edasi, et kas ma siis nii tema elust kui oma esimese lapse saamisest midagi ei õppinud ja rikun ikka oma elu edasi. Meie suhtlemine muutus üha harvemaks.
Loomulikult oli kurb näha, kuidas endised klassikaaslased käisid pidudel ja niisama väljas. Mina aga pidin sõltuma beebi ajagraafikust. Uue beebi tõttu teadsin, et ka õhtukooli lõpetamine lükkub edasi. Lisaks teadsin ju, et ega see õhtukooli tunnistus pole sama, mis tavagümnaasiumi oma.
Suht kiiresti sai selgeks, et Reeno ema tahaks kogu meie elu ära korraldada. Tema mees oli ta noorema naise tõttu maha jätnud. Nii leidis Reeno oma ema kaitseks muudkui selgitusi. Mulle aga ei sobinud, et Reeno ema kogu meie elu üle võtab.
Teine laps oli umbes kahe-aastane, kui ma enam ei suutnud ning Reeno ja ta ema juurest põgenesin. Olin küll suutnud 11. klassi lõpetada, kuid 12.  klassi enam ei läinud.

Keegi ei saa sinu eest otsustada
Juba esimese lapsega pikki jalutuskäike jalutades avastasin, et mulle meeldib pildistada. Olin aastate jooksul seda muudkui edasi arendanud ja meie esimesteks ühisteks jõuludeks kinkis Reeno mulle korraliku foto­aparaadi.
Eraldi kolides saigi sellest nüüd mu päästetee, sest hakkasin pildistamise teenust pakkuma. Laste kõrvalt ei saanud palju teha, aga piisavalt, et suutsin väikese korteri üüri ning söögiraha välja teenida.
Olariga kohtumise ajaks olin päris mitu aastat üksi elanud. Eelmised kogemused olid mind ettevaatlikuks teinud. Olari aga sai mu lastega väga hästi läbi. Varsti kolisime kokku. Tema toetusel läksin tagasi õhtukooli ja lõpetasin selle. Esimese ühise lapse otsustasime saada ­alles siis, kui olime rohkem kui aasta aega koos olnud.
Olari julgustas mind ka fotograafiaga edasi tegelema ning aitas leida erinevaid kursusi, millel osaleda.
Tänaseks päevaks on mul neli last kolme erineva mehega. Fotograafiaga tegelen siiani, kuid kui kõik lapsed kooli läksid, siis asusin ka ise ülikoolis sotsiaaltööd õppima. Loodan, et ühel päeval suudan mingil viisil olla abiks neile noortele, kes sarnaste teemadega peavad tegelema. Ei tea, kas minu elu oleks teisiti läinud, kui üheksanda klassi tüdrukuna tänitamise asemel oleksin mingit teistsugust nõu saanud. Samas mõned naised saavad minu vanuses alles oma esimesi lapsi, kui minul on juba mitu täiskasvanud last, kellega koos hoopis teistmoodi maailma avastada. Seega on mul täna hoopis teised võimalused kui neil, kes alles neljakümnendates sünnitavad.
Minu kogemus ongi, et mitte keegi ei saa sulle öelda, et nüüd on su elu läbi. Meil kõigil on erinevad kogemused ja isegi kui on raske, siis ei tea, kelle kogemus see kõige õigem on. Tahaks kõigile tänitajatele ja kritiseerijatele soovitada rohkem enda eluga tegeleda, aga... no sellised inimesed ju teiste soovitusi ei kuula.
Su elu on läbi siis, kui alla annad, mitte siis, kui juhtuvad asjad, mis igaühega ei juhtu,” teatab Piret elurõõmsalt. “Seni aga tasub lihtsalt otsida keerulistest olukordadest selliseid väljapääse, mis sulle sobivad ning tõesti sind aitavad. Need ei peagi teistele sobima,” lisab ta lõpetuseks.
Vestluse lõppedes tunnen ennastki kuidagi kergema ja õhulisemana, sestPireti energilisus ja elurõõm on mingki nakatanud.