FOTOD: Nõmme mändide vahel on peidus tuuningurahva õlitatud unenägu

Tähetorni piirkonna suusarajal paaristõugetesse süvenenu ei pruugi aimatagi, et möödub väga lähedalt kangestunud skungist ehk tuunijate underground mekast Stiff Skunkist. Äsja avatud pood on eksootilist kraami kurguni täis.

Kustomsõidukite ehitajate elu Eesti vabariigis pole mingi meelakkumine. Üks ametnik kotib registrikeskuses, teine ülevaatuspunktis ning “rahvaesindaja” üleval Toompeal haub isegi suure sõja ja kriisi ajal üha jaburamaid mootorsõidukite maksustamise plaane. Paraku ei mõtle ükski eelpool nimetatutest sellele, et läbi sõidukite modifitseerimise võimaldamise kindlustaks meie väike hõim andekate inseneride ja hea tehnilise taibuga inimeste pealevoolu ka tulevikus.

Rootsi näide ehk tehke ise ja imed hakkavad sündima
Meenub mõne aasta tagune kohtumine Arukülas, kus heale kamraadile oli külla sõitnud chopperite ehitamise kauneid kunste viljelev rootslane. Mehe spetsialiteediks oli V2 dragracing mootorite valmistamine. Tegigi kõik ise, isegi mootoriploki valas ise. Igapäevast leiba teenis aga ülemaailmselt tuntud suurettevõttes, kus hinnati kõrgelt mehe tehnilist taipu ja käelisi oskusi. Ja neid oskusi vajati maailma eri paikades. Ametnikud võiks endalt küsida, miks on rootslastel IKEA aga meil pole Nokiatki ning miks on svedude ja soomlaste disainitud tooted ja ka paljud tehnilised lahendused maailma tippude seas. Põhjus võib peituda garaažis ja kuuri all, kust paljud head asjad alguse saavad. Ja mitte vähem oluline ei ole ka see, et see kuuri all valmis moditud mootorsõiduk lastakse suurema paanikata liiklusesse. Uskuge, küll see juhtki on huvitatud sellest, et auto õigeaegselt seisma jääks.

Eesti näide ehk ärge jumala eest midagi ise tehke
Meie häda on see, et esimese vabariigi aegse isetegemise rõõmu järjepidevus katkes Nõukogude okupatsiooni tulekuga. Tehnikakunsti viljelemine oli halvamaiguline ning punaametnike võim piiritu. Siinkohal tervitused Urmas Lauk'ile ehk mehele, kes ehitas Nõukogude Liidu viljatutes tingimustes sõja-aja Harleyde baasil choppereid. Urmas, kelle iga ratas oli minu arvates tõeline meistriteos, teab väga hästi, millist ärevust ülevaatuspunkti külastamine endaga kaasa tõi. Ka miilits võis kahtluse korral, et ratas on liialt ümber ehitatud, selle lihtsalt konfiskeerida. Kõige vaatamata ajas Urmas oma asja sihikindlalt edasi. Tulles tänapäeva, siis kurb tõsiasi on see, et tegelikult pole ametnike diktatuur kuhugi kadunud. Paljuski on tegemist isikutega, kelle kokkupuutepunktid reaalse eluga on nullilähedased. Tahate näidet? Aga palun! Nad ütlevad, et tulevik on kastijalgrataste päralt, kuid Eestis pole senimaani ühtegi õppeasutust, kus jalgrattamehaanikuks õppida saab. Rattapoed otsivad oskustega mehi tikutulega taga ning see sama riik seisab juba tuleval kevadel selle sama katkise ja hooldust vajava kastiratta ees, mille ostmisele ta arulagedalt tugevalt õla alla pani.

Elu pärast automaksu ehk põranda all läheb põnevaks
Kas elu pärast automaksu paremaks läheb, seda teab vaid Taara tammikus, kuid lõbusamaks kindlasti, sest ega tsiklid tšoppamata, autod aretamata ja sõidud sõitmata jää. Hääd ametnikud, olge siis valmis dubleeritud numbrimärkidega autode massiliseks pealevooluks. Suureneb ka eest ära sõitmiste protsent. Masin on ju arvelt maas ja trahv soolane, lapats põhja! See ei peaks olema nii.

Stiff Skunk
Niisiis, üks on kindel, kustomkultuur ei sure tappeski. Selle kinnituseks minge Tähetorni 21K ja kiigake äsja lahti lõigatud Stiff Skunki kõhtu. Püha ürituse eestvedaja, lege pinstripe'i mees Jarmo Nuutre, viis asja nii kaugele, et nüüd on tuunijatel päris reaalne pood, kust näiteks Mooneyes'i nodi rebida. Käisime poe avaüritusel kohal ja maitsekat kraami on sõna otseses mõttes seinast seina, alustades ilukilpidest, velgedest ning lõpetades roolirataste ja ruuduliste jakkide ja bootsideni välja.