Noortekodu lõpetas tegevuse, sest raha enam polnud

20 tegevusaastale heidab tagasi vaatava pilgu noortekodu „Kodu Paik” kauane juhataja Tiina Koidu, kes on ka Eesti ­orvuna kasvanute liidu esinaine.

Aastal 2011 pärjati Tiina Koidut Eestimaa Uhkuse tiitliga – aunimetus oli tänuks selle eest, et proua Tiina on aastaid vedanud noorte turvakodu, saamata selle eest sentigi palka. Vastuseks küsimusele, millest ta siis elas – pensionil oli.
„Majapidamine käib meil nagu normaalsetes kodudes ikka. Abilisi käib ka – vabatahtlikud ja asendusteenistuslased, aga ka kriminaalhooldusalused, kes saavad pahategude korvamiseks siin oma ühiskondlikult kasuliku töö tunde teha,” kirjeldab emand Tiina.
“Nagu suures peres ikka, on ka meil siin abiellutud, meie lastele on nüüdseks lapsi sündinud. Ja kogemused näitavad, et siit välja kasvanud noored oskavad normaalset pereelu elada. Meie noored ei häbene nime ja näoga pildil olla, sest kogu aja jooksul on vaid üks meie kasvandik oma eluga kraavi sõitnud. Kõik teised – kui tahes lootusetud nad pole alguses ka tundunud –, on oma eluga kenasti hakkama saanud,” rääkis Tiina pärast kauni tiitli saamist.
Aastal 2018 sai Tiina Koidu aru, et niimoodi ta enam jätkata ei suuda ning oli sunnitud noortekodu sulgema.

Kui palju noori käis noortekodust läbi kahekümne tegevusaasta jooksul, kas suhtlete nendega ka praegu ning kuidas neil läheb, saavad nad oma eluga hakkama?
Noortekodus on läbi käinud 20 aasta jooksul 136 noort, nendest 52 perehoolduslepingut, ülejäänud olid Rootsi ülalpidamisel, kuskil 16 noort on olnud 1-5 päeva meil (probleemi lahendamiseni). Kõige kauem on oldud kaheksa aastat.
Need noored, kes kauem olid noortekodus, nendega on nagu suhe jäänud, enam-vähem on nad kõik oma elule saanud, aga eks ikka on keeruline. Tead, neist paljud oleks vajanud järelkontolli ja nõustamist, aga sellist korraldust polnud.
Ülikooli on lõpetanud nendest viis noort, üks poiss ja neli tüdrukut. Poisid õppisid põhiliselt ehitajateks Tallinna Ehituskoolis ja vene poisid mehaanikuteks. Hulga oli ka neid, kes õppisid oma põhikooli õhtukoolis.
Huvitav oli see, et kõikidel aegadel said noored omavahel hakkama, majas joomist eriti polnud, sest siis oli jutt lühike, uksed on meil alati lahti, kui kord ei meeldi, astu minema. Ei läinud nad kuhugi, kui mõni öö oldi ära, siis tuldi ikka tagasi.
Ühesõnaga rahulik pere, ühegi noore vahet ei teinud, ühegi muret ma endasse ei võtnud, vaid otsime lahendust. Nõnda pidasimegi vastu.

Mida soovite südamelt ära öelda seoses sellega, et lõpetasite tegevuse?
Eesti Orvuna Kasvanute Liit pani ka „pillid kotti”, oleme arvelt maha võetud. Iga aasta pidime tegema pika null-aruande, vaja oli viie inimese digiallkirju, aga maainimestel polnud arvutit olemaski, üks jama sellega. Aga kokkusaamist pole me veel lõpetanud.
Südamelt võin niipalju öelda, et olen väga rahul, et selliselt olen toimetanud, aga muidugi tänu rootslastele, kes seda majandamist ülal pidasid, kuna perehoolduslepingud ei katnud 300 ruutmeetri kommunaalkulusid.
Minu tütar Maria hoidis silma peal raamatupidamisel ja kirjavahetustel, aitas ikka tekste teha.
Veel, need noored, kes ei olnud perehoolduslepinguga, need olid põhiliselt laste turvakodust, lastekodust väljunud (ei leitud elamispinda või sokutati neid tagasi oma vanemate valda, kuhu nad minna ei tahtud. Tihti olid vanemad joodikud.