Öäkk! Mees tahab maale elama kolida!

11.02.2024 14:10
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
7
Foto:

Kaire (29) ja tema abikaasa Marko (32) on juba mõnda aega oma perele suuremat elamist otsinud. Nüüd aga on Marko võtnud endale Kaire jahmatuseks pähe, et tema unistuste kodu asuks hoopis linnast väljas, parimal juhul lausa keset metsa. Naine seevastu ei taha niisugusest asjast kuuldagi. "Lastega metsa? Ei iial," lubab Kaire.

Minu ja Marko peres on kasvamas viieaastane poeg ning nüüd tänavu suvel on sündimas teine laps. Elame hetkel kolmetoalises korteris, kuid ruumid on kõik üsna kitsukesed ja oleme arutanud, et igal juhul tuleks nüüd lähiajal mõelda suurema kodu peale. Ideaalis võiks kummalgi lapsel olla edaspidi ikkagi oma tuba. Niisiis oleme vaikselt ringi vaadanud, aga midagi konkreetsemat esialgu veel otsinud-vaadanud ei ole, senini on kõik olnud rohkem nagu jutu ja "võiks olla" tasemel. Me isegi polnud päris kindlad selles, kus kandis meie uus kodu üldse asuda võiks ning kas tegemist peaks olema väiksema majakese või suurema korteriga.

Ühel päeval saabus aga Marko koju rõõmsas õhinas ja teatas, et olla oma kunagise klassivennaga juhuslikult kokku sattunud ja juttu ajama jäänud. Peatselt ilmnes ka nende jutuajamise teema - nimelt oli too klassivend hiljaaegu oma perega maale elama kolinud ja maalinud idüllilise pildi sellest, mismoodi ta nüüd rahus ja vaikuses kala püüab, kanu ja kitsesid kasvatab ning mõnuga maja kallal nokitseb. Tegemist on ettevõtte juhiga, mistõttu ta ei pea igapäevaselt kontoris kohal viibima ning saab päris palju teha ära netis ja telefonis asju organiseerides. Vajadusel muidugi sõidab linna ka, vahemaa Tallinnaga väga pikk ei olevat. Seda kõike rääkides Marko silmad põlesid ja ma hakkasin taipama, kuhu ta tüürib.

Hakkas survet avaldama

Ei läinudki kaua aega, kui Marko tuli nii kobamisi ja kuidagi nagu arglikult rääkima, et mis ma arvaksin ka maal elamisest. Et saaksime omale linnast välja lubada palju korralikuma eluaseme kui linna piires ning lapsed saaksid kasvada maaõhus ning vaikses, turvalises keskkonnas. Ta meenutas oma lapsepõlvesuvesid maal vanaema juures ja rääkis, et sellest ajast on tal ainult kõige ilusamad mälestused. Et ta tahaks meie lastele ka sellist klassikalist mõnusat lapsepõlve, kus nad saaks palju õues olla, mängida ja puude otsa ronida ja igasuguseid vahvaid seiklusi välja mõelda. Ma ei osanud esiotsa midagi öelda, kohmasin vaid, et selle üle peab mõtlema.

Marko aga võttis teema juba väga varsti jälle üles. Nüüd juba rõhus ta iseendale - et ka temal oleks võimalik mitmel päeval nädalas kodus töötada ning milline rõõm oleks hommikul varakult tõusta ja päeva alustuseks järve ääres mõned kalad püüda! Et kuidas see kõik tema närve rahustaks ja temast, pidevas stressis tööinimesest, uue ja eluga rahul mehe suudaks vormida. See oleks just see, mida ta oma elult ootaks - nii ta mulle vähemalt väitis.

Metsaidüll? Ei, aitäh!

Olen üritanud Markole selgitada oma mõtteid - et esiteks on kusagil metsavahel väikeste lastega väga raske, kuna on ju vaja käia arstide juures, varsti tulevad ka igasugused trennid-ringid, lasteaeda ja kooli tuleb jõuda jne. Seal pole tihtilugu elektritki! Seega on kõige tähtsam korralik transpordiühendus, mingi üksik koht metsatukas ei tule kõne allagi! Autod on meil küll mõlemal, kuid alati on võimalus, et autoga midagi juhtub ja siis ei saa ju elu seisma jääda. Teiseks, kas Marko ikka annab endale aru, et kusagil maakohas maja pidamine ei ole ainult linnulaulu kuulamine ja kalapüük, vaid seal tuleb tõsiselt tööd teha? Eriti talvel, kui teed on kõik lund täis tuisanud ja liikumagi ei pääse. Mina tõesti ei tunne, et oleksin selliseks kohustustekoormaks valmis, linnas on ju kõik nii mugavalt käe-jala juures - lasteaiad, kauplused, polikliinikud, kõik, mida eluks tarvis.

Mida me seal metsavahel istume, kus midagi teha ei saa? Mul tulevad ausalt öeldes külmavärinad peale ja okse kurku, kui sellele mõtlen. Öäkk! Nii ma muidugi Markole ei öelnud, kuid oma seisukohta olen talle selgitanud küll. Näen, et mees on sellest kurvaks ja norgu jäänud. Aga ta võiks mõista, et asja tuleks kaaluda reaalselt! Vanemas eas miks mitte, oleks ehk tõesti maaidüll jne. Aga mina leian tõesti, et väikelastega metsa kolimine ei oleks just kõige arukam mõte. Võib-olla ma eksin?

 

Vaadatud 2293 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Ketu

no naistel on staatus oluline asi. seda saab ainult linnas. maakas on mõtetu.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi