Oma isamaal jääd emakeelega jänni

Vabariigi sünnipäev läheneb ning viimasel ajal on terava tähelepanu all eesti keel ja selle kaitse meie kultuuripildis. Keelekaitse on läinud lausa niikaugle, et kiirsöögikoha drive-in soovitakse mugandada eesti keelde, ning varsti me ilmselt ei sõida enam drive-in-i, vaid sõidame näiteks „sissesõitu“. Löögi alla on sattunud pigem välismaised sildid ja reklaamid, teenindusvaldkonna keeleoskus jääb aga aina enam tahaplaanile.

Vene keel ja inglise keel, aga mitte eesti keel
Siinkohal ei juhi ma tähelepanu enam Maxima poeketi keeleoskusele vaid sellele, et teenindussektoris sõidab aina enam sisse inglise keel. Nimelt olen ma Mustamäe keskuses ühe ilusalong klient juba väga pikka aega ning alati ennem protseduurile minekut käin läbi seal asuvas „Chopsticks“ einelas.
Vanasti oli tavaliselt leti taga särasilmne slaavlane, kes eesti keelest sai küll aru, ent vastu rääkis alati vene keeles. Iseenesest pole hullu, sest aru ta ju sai, mida ma tellin ja küsimuse peale: „Skolka vilki?“ sai vastuseks ühe ning laud kaeti ka ühele. Samuti ei eksitud tellimusega ja mulle iseenesest selline teenindus nagu istuks. Vähemast ei tunne ma ennast sundolukorras, kus ma teenindajaga oleksin pidanud rääkima tema emakeeles.
Nüüd on aga leti taga tumedatverd ja –nahka meesterahvas, kes räägib ainult inglise keeles. Raske on küll kodakondsust määratleda, aga tema keele aktsendi põhjal võib väita, et inglise keel ei ole ka tema päris emakeel. Ka temaga on tõsiasi see, et eesti keelest saab vist minimaalsel tasemel aru, kuid tema ei räägi üldse eesti keelt. Ta kordab tellimuse üle leti alati inglise keeles järele, eeldades, et ma inglise keelt oskan. Uute sõnadega nagu: palun ilma seenteta, palun ilma chillita või klaas keefiri, kordab ta sõna eesti keeles järele ning vaatab küsivalt otsa.

Jäin eesti keelega korralikult jänni
Aga kui ma ei oskaks inglise keelt? Ning nii ma olengi olukorras, kus ma tegelikult isamaal peaks oskama inglise keeles tellimust esitada ja aru saada, kui mulle seda korratakse. Esimesed kaks korda jäime me eesti keelega ikka korralikult jänni, kuna mul aga oli nälg ja jaurata ei viitsinud temaga pikalt, siis ma tõesti läksin ka inglise keele peale üle, kuid seik jäi kõvasti kripeldama.
Miks ma ikkagi pean kodumaal teenindussektoris rääkima inglise keeles olukorra sunduslikusest tingituna sellepärast, et teenindaga ei valda algtasemel eesti keelt minuga suhtlemiseks? Ma olen tegelikult täiesti sundolukorras, sest et kui ma süüa tahan saada, siis ma pean rääkima teenindajaga inglise keeles, sest ka tema eeldab, et ma seda oskan. Alati sinna söögikohti sisse astudes olen ma juba ette ära hapu näoga, sest ma tean, et pean inglise keeles jaurama hakkama.
Samuti on segased tunded selles osas, et kui ma näen, et teenindaja on tumedamat nahka, siis ma ei tea, kas ta eeldab, et ma hakkan temaga inglise keeles kohe rääkima sellepärast, et ma ju peaks nägema, et tema eesti keelt ju ei räägi või on see minu poolt ok käitumine, kui ma hakkangi ladusas eesti keeles oma keerukat tellimust talle ette laduma ootamata märguannet, et ta ei saa minust mõhkugi aru tegelikult? Nuudleid nosides ma siiski tänasin jumalat, et leti taga prantslane ei olnud.
Sattusime sõbrantsiga arutlema sama teema üle ja tema oli sattunud ilukliinikus veel hullema olukorra peale. Nimelt oli sõbranstil vaja ära lõigata üks suuremat sorti kahtlane sünnimärk ning peale nahaarstil käiku suunduski ilukliinikusse seda lõikama.
Arst oli olnud umbes tipptasemel leedukas, kes ka loomulikult eesti keelt ei rääkinud, aga pakkus suhtlemiseks ladusat vene ja inglise keelt. Sõbranstil võttis algselt veidi aega, et ingliskeelsest arsti terminoloogiast üldse aru saada ning lõpuks peale konsulatsiooni otsustas, et ta siiski pöördub mõne teise spetsialisti poole, kellest ta aru ka saaks.
Ka tema muigas, et parem on aru saada sellest, kuidas ja mismoodi sünnimärk käelt eemaldatakse kuivõrd peale lõikust ilma käeta üles ärgata. Jagasin temaga seisukohta.