"Osta ära, ma jätan 500 eurot alla!"

19.01.2020 21:20
Lea Jaanimaa Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Annely on sportliku eluviisiga noor naine, kelle peamiseks liikumisvahendiks on olnud jalgratas. Ja on edasi, sest ­autoost läks lörri.

Varakevaditi tassis Annely ratta keldrist välja ja hilissügiseti paigutas talveunne. Sel aastal aga lund ei paistnudki tulema, ent rattaga oleks siiski külmavõitu liikuda. Peale hoolikat kaalumist otsustas Annely osta auto. Masin oli tal ennegi olnud, ent pealinna kolides tundus see ülearuse kuluna.
Hoolikalt kasutatud autode müügikuulutusi lapates jäi talle silma üks must Mercedes. Sama mark oli tal ennegi olnud ja vaatamata veidi kõrgele hinnale, helistas Annely auto omanikule. Kuulutuses seisis infona, et auto oli Rootsist toodud ja vähe sõitnud. Süsimust kiiskav värv oli Annely meelest mersule kõige sobilikum ja ta oli valmis tehingu tegema ka siis, kui omanik pole nõus hinda langetama.

Kõdunevate lehtede all
Kõne võttis vastu reibas meeshääl:
„Jaa, auto on veel alles, kuigi just oli üks huviline Soomest toru otsas.“
„Mina oleksin ka huvitatud. Kas auto on Tallinnas?“
„On Tallinnas,“ tuli rõõmustav vastus.
„Kus müügiplatsil seda näha saaksin,“ uuris Annely edasi ja vaatas kella. Ta jõuaks veel samal päeval ja valgel ajal selle üle vaadata.
„Auto on Mustamäel, mu sõbra maja juures. Ma helistan ja lepin temaga kokku.“
Annely oli õige leiu puhul sedavõrd õhinas, et läks meelest oma poisssõpra teavitada, kuigi oli kokku leppinud, et too uurib netist auto tausta. See meenus alles siis, kui oli vaja küüti.
Mustamäele jõudsid nad enne auto omanikku. Pildil pilku püüdnud masinat nad esialgu ei leidnudki, kuigi müüja sõbra aadress oli õige. Autot märkasid alles siis, kui sellel kapott üles tõsteti ja teise auto pealt krokodillidega voolu hakati hankima. Annely ja ta sõber läksid appi.
„Kas olete kohal? Jõuan ka kohe. Vormistasin ostu-müügi pabereid ja läks veidi aega,“ tuli telefonikõne.
„Oleme ja üritame käima saada autot. On see ikka sama masin, mida kuulutuses pakute?“
„On on, ta seisnud pikalt ja aku vajab turgutamist.“
Seisnud oli õnnetukene tõesti pikalt. Seda näitasid puulehed, mis end kapoti alla ja peale kleepinud olid.

Lapitud koht kukkus küljest
Hakkas hämarduma, aga ringi ümber auto tehes, oli selge, et ostuks ei lähe. Auto servad olid kohati roostetanud. See pidavatki mersude nõrk koht olema. Midagi oli kunagi üritatud lappida, aga paik tuli puudutades koos pahtliga küljest ja kukkus asfaldile.
„Läheme ära. Ma ei taha seda autot!“ oli Annely pettunud. Kuna omanik jõudis pärale, jäid nad viisakusest paigale.
„Nonii, kas vaatasite üle? Paneme käima ja saate proovisõidu ka ära teha. See on Rootsis ainult kiirteedel sõitnud ja …“
„Üritaks ta enne ikka käima saada,“ ütles Annely sõber.
Numbri järgi telefoniga netist tausta uurides selgus, et ülevaatust pole, kindlustust ammugi mitte ja ainuke märge oli, et Eestis arvel olnud kaks aastat. Ja kõik!
„Kas kaks aastat on siin puu all seisnud või?“ uuris Annely.
„Ei ole, mu sõber kasutas teda, mul endal auto olemas ja ei vajanud.“
„Ilma ülevaatuseta kasutas?“
Nüüd tegi ka omaniku sõber suu lahti ja mainis, et ei teadnud selle puudumisest ja sai trahvi, kui oli kogu suve sõitnud.
Lõpuks auto käivitus. Annely sõber leidis üsna vähese ajaga kaheksa olulist riket. Omanik oli müügimehelikult jutukas ja teadis vigadest ning hõikus detailide hindu peast. Samas oli tal välja käia ka autoremonditöökoda, kus kõik soodsa hinnaga korda tehtavat.
„Miks te siis enne müüki neid asju korda ei teinud?“ oli Annely hämmingus.
„Ma jätan hinnast veidi alla. Mul pole aega sellega tegeleda,“ õigustas müüja ja pakkus uuesti proovisõitu.



Tosin tehnilist viga
Auto mootor tiksus vaikselt, sellega vähemalt tundus korras olema. Sõites oli Annely sõber leidnud veel neli tehnilist viga ja kokku oli neid siis 12.
Nüüd tuli tobe hetk. Omanik vahutas ja kiitis, Annely ei teadnud, kuidas putku saaks panna.
Selgus, et kuulutuses märgitud hooldusraamatki oli kusagile kadunud ja puudus ka teine võti.
„Ma arvan, et me ikkagi ei osta seda mersut,“ võttis Annely tehingu kokku.
„Teate, nüüd teeme nii, et sõidame selle autoga remonditöökoja parklasse. Ma lasen need asjad ära vahetada. Teie maksate, aga mina jätan hinnast 500 alla.“
Annely arutas sõbraga asja läbi. Kui mees tuhat eurot alla laseks, siis alles hakkaks mõtlema. Annelyl oli vaja kohe sõtma hakata, mitte projekti kaela soetada.
Kas oli müügimehe osav ajupesu põhjuseks või tähtede seis, aga Annely läks õnge. Nii nad teele asusidki. Müüja ees, Annely mersuga taga ja ta poisssõber enda autoga lõpus. See oli üks kohutav teekond. Auto suri igal ristmikul välja, midagi oli lahti ka automaatkäigukastiga ning Annelyl oli läbi linna sõites tõeline hirm, et jääb kusagile toppama ja tekitab avarii. Kohale nad kuidagi jõudsid ja kui õnnelik automüüja taas ostumüügi paberid välja kraamis, katkes Annelyl kannatus:
„Mis te neist minule topite? Tehke oma auto korda ja müüge, kellele tahate!“
„See soomlane jah just helistas jälle. On väga huvitatud ja…“
Viisaka inimesena ei hakanud Annely mainima, et kõigepealt võiks autot pesta ja vanadest lehtedest puhtaks rookida. Sellisena ei võeta seda romu töökottagi. Ta lihtsalt tänas, teatas loobumisest ja istus sõbra sooja autosse.
„Ei tea, miks see ajutine kasutaja autot ei kraaminud, kui terve suve sellega sõitis?“ ei saanud Annely ka koduteel mõtteid peast.
„Võõras mure ju. Sõitis, sai trahvi ja lubas enda kodu juures tasuta parkida, ega temaga ka ausalt käitutud. Uue aku olla soovitanud omanik osta kutil, aga see avastas hoopis teise vea ja nipitas juhtmete lahtivõtmisega. See auto oleks sulle ikka väga kalliks maksma läinud. Suverehvid pastlad, talveomasid kaasas polnud, aknaklaaski ei töötanud, nii et 13 viga pluss puuduv varuvõti ja tagavararatas. Kindlustus ei korva, kui varastatakse. Viska see auto oma peast välja ja anna teada, kui midagi leiad, vaatan tausta üle. Netis kõik olemas, avariid ja maantee-ameti teated ja kogu ajalugu.“
„Mis selle mersu ajaloos oli, ma ei mäletagi?“
„Polnudki ju ajalugu, kaks aastat tagasi toodud Eestisse ja kogu jutt.“
„Et siis läbisõit ka äkki keritud või?“
„Ei oska seda öelda. Kõik, mida kaotada andis, oli ju kadunud.“
„Kahju tegelikult sellest autokesest. Ilusad pildid, ilus jutt…“
„Sinust on kahju. Palju lootusi ja pettumisi.“

Nahaalne juht jätkab omasoodu
Selle jutu võinuks siinkohal lõpetada, aga Annely võttis nädala pärast samale müüjale veel ühe kõne:
„Tere, vaatan, et teil auto veel müügis. Kas on korras?“
„Jaa, auto on müügis. Pisivead on, aga jätan hinnast 500 eurot alla. Olen hetkel lennukis ja ei saa teie andmeid kirja panna. Saatke sms, teen müügipaberid valmis. Tulen homme Eestisse tagasi. Kas olete Tallinna inimene? Ma ise ei tule autot näitama, näha saab Mustamäel. Helistage homme lõuna paiku. Üks soomlane just tundis ka huvi ja…“
Annely katkestas kõne. Selge oli, et teda ei tuntud ära, ju polnud number eelnevalt salvestatud ja lennukimüras hääl võõras. Selge oli ka see, et auto oli samas räbalas seisukorras, kui nädal tagasi.

Vaadatud 2532 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Rootsi teras.

Ostsin Volvo XC70,2,4 D5,2005a.(Saksamaalt toodi) ja nagu põrsast kotis,ilma masinat nägemata,proovimata ja senini olen väga rahul. Kiidetud ülevaatusel ja Volvo esinduses remondis,nii et juhtub imesid.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi