Parimad naised virelevad üksinduses

Või aina lootustes ja valikutes pettuvad – armuvad, annavad..., ja ikkagi tühjade pihkudega jäävad? Unistavad õnnest Mendelssohni saatel, jõuavad selleni, ja on varsti jälle üksi. Vaadelgem banaalseimaid põhjusi.

Otsid printsi lapsepõlve muinasjuttudest
Esialgu... Maailmaasju paremini (?) mõistes saab ideaaliks kangelane TVst, klantsajakirjast, melodraamast, pluss tingimus, et ei petaks, jooks ega lööks, aina kingiks, hoolitseks, hooliks, jms.
Milles alge? Reeglina vanemate kasvatuses – seda orgaanilisemalt, kuis on kujunenud nende eneste saatus ja tee edule. Nad sisendavad sulle lapsest peale, mida ja kuivõrd peab armastav mees sulle tagama, rõhutades peamiselt, kuivõrd ahvatlev, seksikas, igas mõttes nö „üle-küla” oled sina. Rääkimata kunagi vähimatki sellest, kuis mehe kui vastassoolisega suhelda puhtinimlikul põhimõttel. Et armastusest pimestatud mees ei suuda su kõrgeid nõudmisi mõista, ja oledki pettunud, ebaõiglaselt (?) alahinnatud...
Mida teha? Lihtsalt mõista ka oma kõrgeima harituse juures, et mees on inimolend agu sinagi – kõikide oma vooruste ja puudustega! Viimaseid tuleb märgata, neid analüüsida, mõista, kohanduda. Tõdedes, et täiuslikke inimesi pole olemas, nagu pole seda ju kaugeltki ka sa ise!

Peremudeli pärid vanemate omast
Alateadvuse tasemel näed/kuuled tajud vanemate suhet igapäevas rohkem kui otse praktiliselt. Nad on ju koos, rügavad, püüavad, hoiavad kokku. Ent täiearulisemaks saades hakkad aduma ebaklappi: tahaksid küll, et kõik oleks niisama ideaalne kui paistab, ent taipad – kõik pole kuld, mis hiilgab...Mida teha? Tore, kui järgid ja ootad oma kooselult kõike seda, mis vanemate vahel ideaalselt on. Tänapäeval kahjuks suunatud välisele – et ”ei arvataks”. Et näiks: mees tagab, kindlustab, maksab arved, ehib ja jumaldab naist. Paratamatult võtad omaks sama mudeli, unustades, et oled ju mehega võrdne. Temagi väsib, ootab sult inimlikku mõistmist, trööstigi, mis ei seisne heas õhtusöögis ja tublis seksis. Kumma koormus on siis suurem – nii võrdsed nagu olete? (Kui sa seda ei taipa, pea nõu psühhoterapeudiga!)

Tunnista enese vigu...
Mõistmatus on enamikule naistest kannatuseks, enese truudusetuse õigustuseks, madalaks klatšiks sõbrannadele – kui viletsa mehega oled kokku sattunud. Järeldusega: sulle on armastus vaid kannatusi toonud...
Mida teha? Tunnistada endamisi, võimalikult objektiivselt: sa pole õiglane! Eriti siis, kui see pole su esimene püsisuhe, koos- või abielu. Mehed ei räägi, aga vajavad seda – lakkamatu „saagimise” asemel aita temalgi ometi end avada! Kui oskad kuulata, avastad mõndagi, mis nimelt sulle enesele (enamgi lastele ja perekliimale) vaid kasuks tuleks. Kuni taipad, et oledki ju kokku juhtunud põnnipõlve unistuste analoogiga, seni paraku seda adumata...