PLAADIARVUSTUS: Magnumi uus plaat avaldati viis päeva pärast asutajaliikme surma

Esimene kättesattunud selleaastanumbrit kandev värske plaat, ilmus reedel, 12. jaanuaril. Magnumi eelmine plaat, “The Monster Roars”, väljastati kahe aasta eest, mil väsimatu “pika liini” Inglise raskerokibänd tähistas oma viiekümnendat juubelit.

Igatahes, omamoodi on lausa uskumatu, et 1972. aastal alustanud Magnum suudab senini regulaarselt valmismeisterdada kõrgtasemel meloodilise roki albumeid.
Viis päeva enne albumi ilmumist tuli aga kurb uudis, nimelt lahkus bändi asutajaliige, kitarrist ja lugudeautor Tony Clarkin. Clarkin suri 77-aastaselt kodus oma lähedaste keskel pärast lühikest haigust.

Kui Magnumi eelmine album tundus tervikuna veidike rokilikuma joonega, intensiivsem, siis antud töö on vahest varieeruvam. Loomulikult sisaldab ka hästikomponeeritud, tundeküllaseid ballaade. Vahemärkusena tuleks taas mainida, et Magnum tuleb Birminghamist, samast linnast, kus läbi aegade kõige vingem hevimetallibänd Black Sabbath.

Magnumi väljakujunenud kaubamärgiks on läbi kogu karjääri olnud heatasemeline meloodiarikas raskem rokk, kuhu sisse on puistatud täiendavaid progeelemente.

Magnumi kahekümne kolmas stuudioalbum sisaldab endas täpselt kümme lugu. Kuulamist on kokku viiskümmend minutit. Plaat on saadaval mitmes eri formaadis.
Esmaste kuulamisringide põhjal jääb mulje, et seekord eriti ühtlase tasemega, professionaalselt lahtimängitud. Iga pala sädeleb omamoodi, nauditav muusikaline gurmee.
Clarkin ise kommenteeris, et “albumi lindistamisprotsess oli lõbus, tema ei dikteerinud kellelegi midagi ette, igaüks mängis vastavalt oma inspiratsioonile”. Mis puutub lugude tekkeprotsessi, valmimisfaasi, siis Clarkin rõhutas “aastakümnetepikkust artistlikku kogemust ja bändi huvi maailmas toimuva vastu”.

Singlitena on avaldatud vaat et isegi tantsule kutsuv rokkiv “Blue Tango” ja küllaltki ambitsioonikas “The Seventh Darkness”. Neist eriti viimane on täiendavalt põnevamaks lihvitud, kuna kaasa teevad külalismuusikud Chris “BeeBe” Aldridge (saksofon) ja Nick Dewhurst (trompet).
Lugudest natuke rohkem esile kergitada võiks veel “I Wanna Live” , “Run Into The Shadows” ja “Broken City”.

Hetkel jatkab Magnum niisiis neljakesi. Ülimalt kirgliku vokaaliga, “kuldse häälega” Bob Catley, Rick Benton (klahvpillid), Dennis Ward (bass) ja Lee Morris (trummid).
Plaadiümbris on taaskord atraktiivne, artworki/kujunduse taga on Briti kunstnik Rodney Matthews, kes varemgi Magnumi plaadiümbriste taga olnud. Mahukalt voldikult leiab kõigi laulude sõnad ja terve portsu lugudega haakuvaid pilte.

Hinne: 8/10