Raeküla nõid: Lapsest saati olen huvi tundnud nõiduse vastu
Raeküla nõid Ingrid on ravitseja, kelle suurteks eeskujudeks ja õpetajateks on olnud nii Vigala Sass, Kaika Laine kui ka Gunnar Aarma.
Oma töös kasutab ta spetsiaalset tajude kombinatsiooni ja erinevaid rituaale ning muidugi ka ravimtaimi. Ingrid on esoteerikamaailmas tegutsenud juba pikki aastaid. Elu on teda viinud rohketesse seiklustesse nii kodu- kui välismaal.
Kuidas sai sinust nõid?
Ilmselt olen seda juba sünnist saati olnud. Sündisin 22. mail 1961 Pärnus. Emal kestis sünnitus 48 tundi. Ta oli tol ajal habras, väike, kõhna naine, mina olin jälle suur laps, sünnikaaluga 4210g. Sünnitus oli raske, tihti kaotas ema teadvuse. Ka arstidele, ämmaemandatele oli see suur katsumus. Ei olnud võimalik teha keisrilõiget, kuna olin sünnitusteedes kinni. Prooviti mind tangidega, siis vaakumiga välja tõmmata, ikkagi ei õnnestunud. Ma lihtsalt ei soovinud siia ilma tulla. Siis tuli uus ämmaemandate vahetus ja keegi vanem neist ütles, et nüüd tuleb asi lõpule viia. Ema kaotas teadvuse ja nagu ta on mulle hiljem seletanud, ta ei tea, kas nägi unes või ilmsi, aga ta nägi, kuidas suur ristiämblik laest end niitipidi just tema kõhule lasi. Hetk hiljem tõmmati mind tangidega välja, olin hingetu ja keegi ei osanud arvata, kui kaua olin olnud hapnikupuuduses. Kuna olin sinine ja hingetu, toimetati esmalt emaga, et temaga kõik korda saaks. Mina ärkasin ise ellu umbes 5 minutit pärast ilmale tulekut. Ju ma siis arvasin, et kui ma juba siin olen, siis on parem olla elavana.
Kuidas möödus su lapsepõlv?
Minu vanavanaema Ann oli minu sündimise hetkel 90 aastat vana. Tema kätte usaldati minu esmane kasvatustöö, kuna ema pidi varsti tööle minema. Vanaema Liidia käis kolhoosis tööl, õhtuti tegi rätsepatööd, isa oli saadetud neljaks aastaks mereväkke. Ann oli tugev nii hingelt kui füüsiliselt. Ta oli päritolult sakslane ja matnud oma elus neli last ja mehe. Minu vanaema oli ainuke, kes tifteeriasse ei jäänud, ülejäänud lapsed surid üksteise järgi. Ann ei olnud külanõid, aga tal oli sahvris kaks riiulitäit kõiksugu mikstuure, salve, purke täis kuivatatud taimi, pudeleid, kus oli rästik viinas koos taimedega. Kui kellelgi külas oli probleem, tuldi aeg-ajalt ikka tema käest nõu küsima ja ta aitas. Tema oli minu esimene õpetaja, kes seletas lahti taimede energiad, omadused, millal korjata ja kuskohast. Käisime temaga pikad maad maha nii metsas kui põldude vahel, rohisime ja toimetasime. Siiamaani mäletan neid vestlusi ja õpetusi, kuid kahjuks mitte kõike. Mäletan, kui olin neli aastat vana ja astusin rästiku peale, kes mind ka salvas. Jooksin röökides koju ja kui Ann märkas hammustusekohta, luges ta mingeid sõnu minu jalale, pani ümber lilla paberi, kuhu hariliku pliiatsiga kirjutas midagi ja kaevas minu jala kuni põlveni marjapõõsa lähedal olevasse mulda, istusin lüpsipingil ja ei jõudnud ära oodata, millal minema saan. Kui jala välja tõmbasin oli paistetus maas ja järgmisel päeval oli jalg vaid pisut valus. Nüüd, aastaid hiljem tean neid samu sõnu, sest see on kindel mantra, sanskriti keeles. Lugesin juba viieaastaselt talle ette saksakeelset piiblit, iga päev üks lehekülg. Nüüd saan muidugi aru, miks ta seda tegi - ikkagi minu hüveks, et ma saaksin kätte õige häälduse. Ta suri 97 aasta vanuses. Istusime lõunalauas, mina, ema, vanaema ja vanavanaema. Lõpetasime söömise ja mina aitasin Annil lauda koristada, nõusid pesta. Seejärel läks ta nagu tavaliselt leiba luusse laskma, aga kui ma ta pilku nägin, milles oli midagi väga ebatavalist, tormasin välja ema ja vanaema juurde ja ütlesin, et Ann sureb. Nad algul ei uskunud mind, kuid ikkagi läksid tuppa ja ta suri minu ema ja vanaema käte vahel. Seda ebatavalist pilku olen ka hiljem inimeste silmades näinud ja tean hästi selle tähendust.
Kohati mõtlen üldse oma esivanematele ja sellele, kes ma tõeliselt olen. Mu isapoolsed esivanemad on olnud Norra, Taani, Rootsi ja viikingi päritolu, emapoolsed austria, saksa, šoti päritolu. Isapoolne esivanem on olnud Taani ja Norra kuninga Christian III teine poeg Hertzog Magnus Saare – Lääne ja Kuramaa piiskop, hilisem Liivimaa kuningas, hiljem abiellus Ivan Julma noore sugulase Maria Vladimirovnaga.
Milline oli kooliaeg? Kelleks tahtsid saada?
Õppisin hästi. Kooliajal mul raskusi polnud. Piisas vaid sellest, kui tundides tähele panin. Muigan, kui meenutan kooliaegseid taldrikukeerutamisi, keskkoolis ennustasin ka kaartidega. Klassiõed kinkisid mulle tavalised mängukaardid, kuid kaarte mängida ma ei osanud, nii nad mulle siis soovitasid, et pane siis kaarte. Nii ma ka tegin ja kliente jätkus, kuna kaardid ei valetanud.
Peale edukat keskkooli lõpetamist soovisin astuda Tartu Ülikooli. Paraku tegi saatus korrektiivid, esimene eksami hinne oli 5, teine ehk kirjand tunnistati apoliitiliseks. Vihastasin enda ja kogu süsteemi peale. Neli aastat hiljem tekkis sugulaste kaudu võimalus õppida Stockholmi Ülikoolis majandust, millest haarasin ma kinni. Eelviimasel kursusel leiti, et olen väga võimekas ka psühholoogias. Nii täiendasin ennast ka selles valdkonnas. Vahetult enne lõpetamist anti mulle eriline stipendium edasiõppimiseks ja enda täiendamiseks psühholoogia, filosoofia vallas Shanghai Vanameditsiini Akadeemias. Ilmselt oli põhjus ka selles, miks mina selle sain, sest rootslased kartsid Hiina õppima minna. Mäletan oma ema ägedat vastuseisu ja isa mõistmist ja täielikku toetust. Kõigepealt reisisin Shanghaisse katsetele. Täitsin neli kausta küsimusi, tegin läbi kaks pikka vestlust ja kuu hiljem olin vastu võetud.
Mäletan esimesi loenguid, kus õpetajad suhtlesid meiega inglise keeles... oli võimatu aru saada, kuigi olin lõpetanud inglise keele eriklassi. Pikkamööda kõik laabus ja leidsime ühise arusaamise. Hakkasin õppima mandariini ja ladina keelt. Meid oli grupis 16 – kogu Euroopast. Põhjalikule õppimisele lisandus ka teoreetiline praksis morgis, mis erandkorras oli minul võimalik sooritada Eestis, Pärnu Haigla Patoanatoomilises lahangukambris, Dr. Vassiljeva käe all. Olen talle siiralt tänulik kõige eest, mis ta minu heaks arenguks tegi. Palun tema hingele kergemat ja helgemat paika, kui ta nägi siin maapeal.
Mida Hiinas õppisid?
Õppida ja täiendada oli end Hiinas igati võimalik. Kui tekkis huvi millegi erilise vastu, vesteldi sinuga ja tehti järeldus, kas oled selleks võimeline. Omandasin teadmised akupunktuurist, nõelravist, õppisin 12 eri liiki massaaži, moksat. Läbisin täielikud kursused Nanzinist, Neizinist, Šennunist, Šanhahlunist, Vana Hiina energiasüsteemidest (tsigun), kosmeetilistest massaažidest, kreemide, toonikute jm valmistamisest, ravimiskunstist maitseainetega ja kogu maitseainete olemusest, Vana Hiina iidsetest ravikunstidest ja maagia rakendamisest inimeste tervendamiseks. Lühematel vaheaegadel ma koju ei sõitnud, vaid reisisin Aasia mandril, külastasin Jaapanit, Malaisiat, lndoneesiat, Taid, Vietnami, Tiibetit, Bhutani, Kambodžat ja Nepali, kus elasin ka pea 2 kuud budistlikus kloostris. Just sealt sain palju õpetust astraalseteks rännakuteks. Igas paigas sõin kohalikku toitu, mida küll vahel eriti ei nautinud, aga lõppkokkuvõttes kiitsin ikka kokkasid.
Reisides ja Aasias elades ei lasknud end kunagi vaktsineerida, ja ei esinenud ka kunagi mingeid terviseprobleeme. Mul oli ja on siiani usk endasse, sest tean, et kõik on minu enda kätes ning siiani avastan enda võimeid ja oskusi. Minu juhendajad Hiinas ja kamraad ning Guru Gunnar Aarma väitsid, et olen vana ja kogenud hingega inimene, kes on kunagi Aldebarani tähesüsteemist välja saadetud oma krutskite pärast ning siin planeedil paar eelmist elu juba läbi teinud. Kas tõesti kasutan oma eelmiste elude kogemusi ja teadmisi... aga ometi see nii ju on.
Mismoodi väljendub selgeltnägemine?
Sageli on minult küsitud, kuidas ma teise inimese vigu, haigusi, emotsioone näen... vastan otse. Kui inimene seda testimist ise soovib, on ta minu ees loetav ja vaadeldav kui ämblikuvõrk... kõik sõlmpunktid ja põhiorganid on loetavad. Juhul kui midagi jääb arusaamatuks, sisenen läbi vasaku silma väikeajju ja tajun oma vaistuga. Inimesed on kuidagi leidnud tee minuni. Kui olin juba Hiinas lõpetamas ja 1993. a alustasin ka tööd AS Estscan Eesti osakonna tegevjuhina. Tegutsesin Eestis esindades erinevaid Norra, Rootsi, Taani firmasid, mis tol ajal otsisid kontakte Baltikumis. Lõpetasin firmas töö 1999. aastal. Edaspidi tegin eri firmades majanduspsühholoogi ja suhtekorraldustööd. Aitasin sõlmida rahvusvahelisi partnertehinguid, leppeid. 2015-2016 töötasin Kanadas, Vancouveris ja Torontos. Tegin koostööd ühe vähiravi fondiga ja toetasin neid, nõustasin pereliikmeid, kellede peres oli keegi saanud vähidiagnoosi.
Millal hakkasid oma töös nõidust ja rituaale kasutama?
Kuna olen olnud väga huvitatud voodoo maagilisest maailmast, nähes rituaale mitmes Aafrika riigis, Kuubal, otsustasin 2016. aastal tagasilennu Euroopasse teha läbi Jamaika. Teadsin vaid sealsest mitmest voodoo kogukonnast, kuid ei omanud mingeid kontakte. Nii ma siis jõudsingi Jamaikale, Montego Baysse. Mõni päev hiljem olid mul kontaktid olemas ja läksin vestlusele. Elu Jamaikal on suhteliselt lihtne, samas ka keeruline. Kui raha on, siis on kõik võimalik. Nii ma siis seal alustasingi nii tutvumist kui ka enda täiendamist. Minu jaoks oli see väga huvitav ja ekstreemne kogemus, elada ja õppida voodoo kunste Jamaikal. Voodoo on eriline maagia, koos oma ohverdamiste, nukkude ja zombi kunstidega. Lõpetasin õpingud 6 kuud hiljem keskastme maagina ja elamiskogemusega Bermuda kolmnurgas. 2012. aastal pidasin mitme Norra, Taani ja Rootsi naiskolleegiga (juristid, advokaadid, arstid) nõu ja ühisel jõul ja minu juhtimisel sai loodud Unio Magnus Extroversio in Veritas, ühing on sponsoriks tavalistest Eesti peredest väga andekatele lastele, kes on võimelised õppima välisriikide tippülikoolides ja kelle toetamiseks puudub perel resurss. Ühing sai ka õnnistuse EAÕK metropoliit Stefanuselt.
Tänu omandatud majandusalastele ja psühholoogilistele teadmistele olen olnud paljudel kordadel äridelegatsioonide juht Dubais, Abu Dhabis, Istanbulis, Los Angeleses, Kuweidis, Omanis, Qataris jne. Kontaktide loomine ja lepingute sõlmimine on olnud suhteliselt edukas. Olen siiani CEO of Steering Commitee UAE Worldwide projektis Abu Dhabis. Tunnen paljusid Lähis-Ida kuninglike perede liikmeid. Olles ise ortodoks, ei ole see mind kunagi seganud suhtlemast islamimaailmaga. Eelmise aasta septembris asusin end täiendama Israelis, Tel Avivi Ülikoolis kriminaalpsühholoogias. Sealt edasi on vaid üks samm õppida juurat. Aga praegu samm-sammult edasi.
Õppimine tundub sulle meeldivat, oled hea näide elukestvast õppest.
Ennast olen veel täiendanud kliinilises psühholoogias ja psühhiaatrias Roomas, Sapienza Ülikoolis. Aastatel 1993-2008 sõitsin mööda Eestimaad ringi, pidasin loodusravi meetodite, ravimtaimede teemalisi loenguid, võtsin vastu soovijaid, nõustades nii psühholoogiliselt kui ka valmistasin taimseid tinktuure ja teesegusid abivajajatele. Andsin nõu Põlvas, Nuias, Tõrvas, Viljandis, Tartus, Tallinnas, Paides, Türil, Pärnus, Vändras, Haapsalus, Pürksis jne. Kohati tegelesin 30-40 inimesega ühel päeval ja seda 2-3 korda nädalas.
Nii et sul on palju õpetajaid ja erinevaid õpetusi?
Jah. Väga palju pidasime nõu ka Kaika Laine ja Vigala Sassiga, meenutan neid alati ja olen siiralt tänulik neile nende heade soovituste ja nõuannete eest. Gunnar Aarmaga sidus meid sõprus aastast 1977. Sealt sai ka alguse sõprus Vigala Sassiga, kes külastas tihti Gunnar Aarmat Raekülas. Tol ajal tegutses Eesti Loodusravi Selts, kokkusaamised olid kord kuus Tallinnas, Juhkentali tn. Mäletan sellest perioodist tuliseid vaidlusi ja arutelusi. Põhilised kohalolijad olid tervendaja Viktor, Vigala Sass, Gunnar Aarma, Kaika Laine, Olev Leif, Põlva Marta jpt, kelle kõrval olin mina kõige noorem.
Millised on olnud su tööalaselt keerukamad juhtumid?
Eks on olnud palju tervisega seotud probleeme. Mõned inimesed on osutanud väga palju vastupanu ja pole tahtnud paraneda, kuid on olnud ka selliseid julgeid, kes teevad kõik, et sellest probleemist vabaneda ja astuvad ka ekstreemseid samme, näiteks üks neljandas staadiumis vähiga läks ja elas looduses, pärismaalaste juures. Ta ütles, et arstid talle nagunii enam lootust ei anna... Ja ta sai terveks.
Aastast 2008 elan Raplas ja olin üks Rapla Naiste Varjupaiga loojatest, olles hiljem kriisinõustaja 24/7. Mäletan sellest ajaperioodist kaht ekstreemset juhtumit, kus kaks korda seisin püssitoru ees, kaitstes pekstud naist. Sündinud surnuna oskan ma tõelist elu hinnata, oskan andestada ja peale kukkumist alati end püsti ajada, südamest naerda ja edasi minna. Elu on ju ilus! Ka minu elus on olnud karme lahkuminekuid, ränki avariisid, pettumusi ja petmisi, kuid see kõik on olnud ja on praeguseks vaid minevik. Olen krooniline optimist, armastan huumorit ja otse ütlemist.