Ratastoolis kirjamees Toomas Reisalu: "Nälg paneb tegutsema!"

Jõgeval elava Toomas Reisalu igapäevased käigud on täpselt nii napid, nagu ränk haigus ja ratastool võimaldavad. Kui aga mees kirjutama hakkab, on tema ees lahti kogu maailm.

Toomas Reisalu romaan „Punaste juustega tüdruk” keskendub korruptiivsele kaitsepolitseinikule. Omakasu ajab meest ühest afäärist teise ning kui eestlase omakasu põrkub ameeriklaste suure missiooniga, jääb kamp eesti matkajaid, keda Liibanonis kinni hoitakse, kuudeks pantvangi – nende vabastamine poleks parajasti kellelegi kasulik.

Kas sa kirjutad asjadest, mida tead?
Kui Liibanoni sündmused algasid, siis töötasin Õhtulehe uudistereporterina ja kirjutasin rööviloost ka mõned lood, sealt saingi kontaktid Liibanoni julgeolekujõudude toonase juhi kindral Rifi ja paljude teistega.
Kui aus olla, siis minu unistus on kirjanikuks saada, tõeliseks kirjanikuks, kes mõtleb isikud, lood, keskkonnad ise välja, aga paraku pean tõdema, et minus on alles ajakirjanik, kes toetub kirjutamisel ikka päriselule ja paneb kirja just seda, mille toimumisest ta on kuulnud. Romaan "Punaste juustega tüdruk" on samuti ainult pisidetailides ilukirjanduslik, üldises plaanis on kõik toimuv päriselt juhtunud kellegagi ja kusagil.

Kui hästi sa Kaitsepolitseis toimuvaga kursis oled?
Kaitsepolitsei on selline asutus, mille tegemistega on kursis ainult kaitsepolitseinikud ise. Kui keegi väidab, et mõni kaitsepolitseinik on talle selle asutuse siseelu tutvustanud ja ta on nüüd teadja, siis ta eksib, sest kaitsepolitseinikud lähtuvad oma tööst rääkides põhimõttest, et mida vähem nad räägivad, seda parem. Ja kui keegi satub suhtlusalti kaitsepolitseiniku otsa, siis võib ta mürki võtta selle peale, et kui ta uskus kaitsepolitseiniku jutust pooltki, siis ta sai ikkagi poolega petta. Kaitsepolitsei on luureasutus, järelikult lähtuvad nemad sellest, et ka info edastamine on seotud luure valdkonna baastõdedega: ühtepidi peab tõest infot koguma, kuid teistpidi peab vastastele võimalikult tõetruult valeinfot jagama, et neid valedele jälgedele juhatada. Siit siis seisukoht, kui kaitsepolitsei midagi ametlikult väidab, siis on asjalood kindlasti hoopis vastupidised.
Ma ise usun, et olen natukene selles majas toimuvaga kursis, sest ajakirjanikuna oli ka minu kõige suuremaks eeliseks teiste ajakirjanike ees just info kogumise, mitte kirjutamisoskus. Minu plussiks on seegi, et olen tegelikult luure alal saanud baaskoolituse just Eesti Vabariigis, seega oskan aimata, kuidas asjad selles valdkonnas käivad. Minu teadmised on küll teoreetilised, sest luurevaldkonnas pole ma reaalselt mitte ühtegi päeva töötanud. Ajateenistuses olles olin lihtsalt Põhja piirivalve piirkonna korrapidaja abi: lihtsustatult tähendab see seda, et kõik sündmused, mis toimusid Haapsalust kuni Narvani õhus, maal, vees või piiril üldiselt, käisid minu käest läbi.

Millega oled tegelenud enne romaani kirjutamist?
Töö mõttes olen põhimõtteliselt ainult kolmes valdkonnas tegutsenud: ajakirjaniku, müügimehe ja ehitusmaalrina. Ehitusmaalrina töötasin Helsingis elades, kõik sealsed kesklinna kaubanduskeskused on minu maalrikätt tunda saanud.

Intrigeeriv lugu jääb pooleli. Kas järg ka tuleb?
Jah, järg tuleb, ja kui aus olla, siis lausa kaks romaani, sest olen kohe välja öelnud, et "Varjude riik" on triloogia.

Kasutad kirjanikunime Tuomas Wirkkunen. Miks sa soome nime valisid?
Valisin sellise nime tegelikult mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et minu emapoolne suguvõsa on pärit Soomest, ja Wirkkunen oli minu vanaema neiupõlvenimi. Pärinevad nad Helsingi külje alt Malmöst, kus nad tegelesid talupidamisega. Eestisse sattusid nad teise maailmasõja keerulistel aegadel, kuid mis asjaoludel, seda ma täpselt ei teagi. Tean ainult niipalju, et minu vanaema oli lapsepõlves Klooga koonduslaagris. Nimega siis rõhutan enda soome päritolu.
Teiseks valisin sellise nime sellepärast, et see kõlab rahvusvahelisemalt. Minu suurem unistus ongi romaanidega rahvusvahelisele areenile jõudmine. Olen ratastoolis invaliid ja kirjutamine on midagi, millega saan ennast teostada, aga kui ennast teostada, siis ikka võimalikult suurelt. Pole mõtet vähesega leppida. Kui inimene seab endale eesmärke, siis peavad need olema võimalikult suured, sest see motiveerib teda pingutama. Madalad eesmärgid saavutatakse kergesti ja see teeb inimese mugavaks.

Mida teed ajal, kui ei kirjuta?
Kui ma ei kirjuta, siis ma maalin, ja kui ma ei maali, siis surfan internetis või loen. Kui ma ei tee mõnda neist asjust, siis ma kindlasti kas magan või on mul kehvast tervisest tulenevalt halb olla ja ma ei saagi midagi muud teha.
Tunnistan ausalt: ma tegutsen kogu aeg, kasutan oma aega nii kasulikult kui vähegi võimalik. Ühesõnaga – olen tüüpiline invaliid, kes on aru saanud, et aeg on meie kõige väärtuslikum vara ja seda tuleb kasulikult kasutada, seda ei tohi raisata tühja-tähja peale.

Kui palju sinu elus muudab see, et vajad liikumiseks ratastooli?
See muudab iga inimese elu kardinaalselt. Minu puhul on raskuseks seegi, et pikemate vahemaade läbimiseks pean kasutama kellegi teise abi, sest minu kätes pole enam nii palju jõudu, et täiesti iseseisvalt ratastoolis liikuda.
Kui keeruline on sinu jaoks elu Eestis?
Olen tähele pannud, et mul on Eestis keeruline elada, ma pole terve elu siia kuidagi sisse sulandunud. Ma pole ju puhastverd eestlane, minus on midagi, mis jääb eestlastele võõraks. Samas elasin pikalt Soomes, kuid seal ei võtnud inimesed mind üldse omaks, olin soomlaste jaoks tüüpiline eestlane.
Kuid mulle meeldib Eesti riik. Kui siit ära minna, siis ajutiselt, näiteks südatalvel, ja soojale maale. Eesti riigi muudavad talumatuks mõned üksikud isikud, kellele on antud liiga palju võimu ja muud häda meil polegi. Isegi Eesti seadused on maailma ühed parimad, iseasi on taas üksikutes isikutes, kes juhivad nende heade seaduste kontrollimismehhanisme.

Kas tööhõivereform teeb elu kergemaks või raskemaks?
Kõik kurdavad, et töövõimereform tegi invaliidide elu keerulisemaks. Mina olen see mees, kes kiidab töövõimereformi, sest see motiveerib invaliide kodust välja tulema, inimeste sekka. Meil pole ju invaliididest kasu, kui nad on kodus omaette ja nukrutsevad, see teeb neid veelgi haigemaks. Kui nad kodust välja meelitada, siis teeb see neid rõõmsamaks, sest nad suhtlevad inimestega, ja kui läheb hästi, siis leiavad nad endale ka meeleepärase tegevuse, mis nende silmad lõplikult särama lööb.
Tean, invaliidide sissetulekud vähenevad, aga samas ongi ju inimese motiveerivaks mootoriks just nälg ja surmahirm. Kui kõik oleks sama, siis ei pingutaks nad enda parema elu nimel, ainult nälg paneb inimesi liigutama ja mõtlema sellele, kuidas elu võiks areneda, tean seda omastki käest väga hästi.
Üldises plaanis tekitab töövõimereform kindlasti šoki, teeb elu keerulisemaks, aga pikemas perspektiivis paneb see invaliidide silmad särama, kui nad esialgsest šokist ja masendusest üle saavad.
Inimestele tahan öelda, et riigi peale pole mõtet loota, sest riigil pole juba praegu raha, riigi kulud ainult suurenevad ja tulud vähenevad. Järelikult peab igaüks eelkõige ise hakkama saama ja otsima endale võimetekohaseid tegevusi. Minagi pingutan iga päev selle nimel, et paremini hakkama saada. Ma kirjutan, hakkasin selle aasta märtsikuus maalima, ja kui aus olla, siis tuleb mul ka maalimine juba hästi välja. Järelikult on iga invaliidi jaoks tegevusi, mis on talle võimetekohased ja millega ta saaks raha teenida.
Inimeste usk ja lootus, et kui neil läheb halvasti, et siis tuleb riik neile appi, on mõttetud. Selline asi nagu riik tuleb ära unustada. Need, kes koguvad palgehigis pensionifondi raha, peavad ka lõpuks tõdema, et tulevikus pakub pensionisüsteem neile heal juhul elementaarset abi ja hea on, kui seegi alles jääb, sest ma ei imesta, kui lähema 20 aasta jooksul tehakse mõni selline reform, millega riik võtab pensionifondides oleva raha endale kulutamiseks, sest eelarvesse on tulnud suur auk. Juba kahe aasta pärast ei toeta Euroopa Liit enam Eestit. Mida see tähendab? Seda, et Eesti riigi eelarvesse tuleb umbes 2 miljardi eurone auk. Inimestele ei jõua see hetkel kohale, aga juba kahe aasta pärast peab riik leidma 2 lisamiljardit, millega oma igapäevakulusid katta. Raha ei kasva puu otsas, see tuleb kasvatada tööga. Seega on Eestil ja eestlastel ees veel keerulised majanduslikud ajad. Ja sellises olukorras peabki igaüks panustama sellesse, et sellest august välja tulla. Me ei saa ainult riigile loota, me peame ka ise tegutsema.