Sa oled see, mida sa kõige sagedamini mõtled

12.09.2019 11:05
Marta Roosipuu
Kommentaarid
0
Foto:

Ikka ja jälle kuuleme me lihtsat tõsiasja, et ka kogu mateeria koosneb energiast ning meie mõttejõud on tugevam kui me seda enamasti isegi aimame. Nüüd pakub veebilehekülg Conscious Reminder ka lugu, mis kogu selle müsteeriumi lihtsalt lahti seletab.

Nobeli auhinna võitnud füüsikuist on nii mõnedki auväärse auhinna saanud just selle eest, et neil on õnnestunud tõestada, et füüsiline maailm on vaid suur energiaookean, mis sekundi murdosa jooksul end materialiseerib ja siis taas dematerialiseerib ning sedasi ikka ja jälle. Mitte miski ei ole püsiv. See on kvantfüüsika maailm.
Samuti on tänaseks tõestatud, et meie mõtted hoiavad igimuutuvat energiavälja koos, andes kuju vormidele sellisel moel, nagu me neid täna näeme ja tunneme.

Milleks siis vormid, mitte valgussähvatused?
Mõtle hetkeks filmilindile. Film tähendab umbes 24 kaadrit sekundis. Igat kaadrit eraldab teistest tibatilluke tühimik. Kuid arvestades, millise kiirusega need kaadrid vahelduvad, petetakse meie pilk ära ning me näeme filmi ühe katkematu tervikuna. Mõtle televiisorile, katooditoru on lihtsalt ühele torule, millest väljub hunnik elektrone, mis paiskuvad ekraanile moel, mis tekitab illusiooni kujudest ja liikumisest. Ja enam-vähem sama moodi on loodud tegelikult kõik objektid.
Meil on viis füüsilist taju meelt (nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine). Igal neist on oma tajuvahemik (näiteks koer kuuleb hoopis teistsugust helidevahemikku kui inimene; maod näevad teistsugust valgusspektrit kui meie jne). Teisisõnu, meie meeled tajuvad energiat ühel kindlal fikseeritud viisil ning just nii need loovadki neid kujundeid, mida me tajume kui maailma. See, mida me kogeme pole muidugi ei täpne ega ka täielik kirjeldus, see on lihtsalt tõlgendus.
Kõik meie tõlgendused põhinevad meie endi „sisemisele reaalsuse kaardile”, mis ei ole veel täielik ega terviklik tõde. Meie „kaart” on inimeste kollektiivse kogemuse ning meie endi isiklike elude lõpptulem. Meie mõtted on selle nähtamatu energiaga seotud ning määravad selle, mis kuju see energia võtab. Mõtted sõna otseses mõttes muudavad universumit „osake haaval”, moodustades meie kolmedimensioonilise elu.
Vaata ringi. Kõik see, mida sa näed füüsilise maailmana algas ideena, mis kasvas, kuni sellest sai mitme sammu järel füüsiline objekt.

Sa oled see, mida sa kõige sagedamini mõtled.
Sinu elust on saanud just see, mida sa kujutlesid ning millesse sa uskusid. Kogu maailm on sõna otseses mõttes sinu peegel, mis laseb sul kogeda kõike seda, mis sa usud siin sellel kolmemõõtmelisel tasandil tõsi olevat. Ja seda seni, kuni sa seda muudad.
Kvantfüüsika ütleb meile, et maailm ei ole sugugi nii konstantne, nagu see meile paistab. Selle asemel on see paik, mis on pidevas liikumises ning mida nii meie isiklikud kui ka kollektiivsed mõtted üha ja üha loovad, lammutavad ning taas üles ehitavad. See on nagu igiliikur.
See, mida me usume tõsi olevat, on tegelikult illusioon, peaaegu nagu võlukunst. Õnneks oleme me hakanud õppima seda illusiooni läbi nägema ning, mis veelgi olulisem, oleme hakanud õppima, kuidas seda muuta. Otsime selleks mingi lihtsa näite.



Millest meie kehad koosnevad?
Inimkeha koosneb üheksast süsteemist, kuhu kuuluvad vereringe, seedimine, sisenõresüsteem, lihased, närvid, reproduktiivsüsteem, hingamissüsteem, luustik ja kuseteed.
Millest need süsteemid koosnevad?
Organitest ja kudedest.
Millest koosnevad organid ja koed?
Rakkudest.
Millest koosnevad rakud?
Molekulidest.
Millest koosnevad molekulid?
Aatomitest.
Millest koosnevad aatomid?
Subatomaarsetest osakestest.
Millest koosnevad subatomaarsed osakesed?
Energiast!
Me oleme tegelikult energia ja valgus, mis on võtnud kõige kaunima ja intelligentsema kuju. Energia, mis kogu aeg pinna alla muutub ning mida kõike juhib meie vägagi võimas meel.

Me oleme hing, meil on keha
Kui sul avaneks võimalus vaadata end võimsa elektronmikroskoobiga ning teha selle all ka eksperimente, siis näeksid, et sa koosned kogu aeg muutuvaist energiakogumeist, mis moodustavad elektrone, neutroneid, footoneid ja teisi subatomaarseid osakesi. Ja täpselt sama kehtib ka kõige muu sind ümbritseva suhtes. Kvantfüüsika ütleb meile, et objekti vaatlemine põhjustab objekti olemasolu. Objekti ei ole ilma vaatlejata! Seega, nagu näed, siis keskendub vaatluse käigus sinu tähelepanu millelegi ning sinu kavatsus seda näha sõna otseses mõttes tekitab selle asja, mida vaatad.
Ja see on teaduslikult tõestatud, et maailm koosneb hingest, meelest ja kehast. Igaühel on oma funktsioon ning see on unikaalne. See, mida sa võid oma enese kahe silmaga näha ja kehaga kogeda on füüsiline maailm, mida me tunneme laiemas mõistes kui keha. Keha on tagajärg, mille on tekitanud põhjus. Ja selleks põhjuseks on – mõte.
Keha ei saa midagi luua, see saab vaid kogeda ja olla kogetud. See on üsnagi unikaalne võime. Teisalt ei saa mõte kogeda, mõte saab vaid teha, luua ja tõlgendada. Mõte vajab suhtelisust, füüsilist maailma, keha, selleks, et saada kogetud.
Hing omakorda on kõiksus, see, mis annab elu nii mõttele kui ka kehale. Kehal ei ole väge luua, kuigi on tekkinud kujutelm, nagu ta teeks seda. See illusioon aga ongi paljude meile meelehärmi tekitavate situatsioonide aluspõhi. Keha on puhas tagajärg ning tal pole mitte mingit võimet põhjustada ega luua.
Kuidas aga toimib energiatasandil reaalsuse loomine – siin on olulised kaks faktorit: teadvustamine ja sageduste tajumine ning neile häälestumine. Mis aga on teadvus, kuidas toimivad energiate sagedustasandid ja kuidas neist aimu saada?

Teadvus ja teadus
Mis üldse on teadvus ja kellel see on? Kas rottidel on teadvus? Aga nahkhiirel ja prussakal? Kas bakteritel on teadvus? Või siis elektronidel? Kõik need küsimused tõstatuvad iidsest meele ja keha paradoksist, kirjutab Scientific American’i ajakirjanik Tami Hunt, kes on taastuvenergiate ja sellega seotud seadusandluse teemadel praktiseeriv jurist ning aju ja kognitiivteaduste teadur California Santa Barbara Ülikoolis. See sama meele ja keha probleem pole ei teadlastele ega mõttetarkadele veel rahuldavat vastust andnud juba viimased paartuhat aastat.
Kuigi võime just eeltoodud hinge ja keha teooria igaühele lihtsustatult ja ilmselgelt lahti kirjutada ei ole asi teadlaste meelest veel kaugeltki mitte rahuldav ning isegi paradoksaalne probleem on viimasel ajal kaasaegsema nimega ümber nimetatud. Nüüd tuntakse seda kui teadvuse „raskekaalulist probleemi”. Aga teadlased teadlasteks, teadvuse ja taju teemadega on omal kombel katseid teinud kõik iidsetest joogidest kuni kuulsa hipiliikumiseni. Kas võisid hipid selles teemas õigel teel olla?
Jonathan Schooler, California Santa Barbara ülikoolist usub, et hipid lahendasid ühe fundamentaalse küsimuse, öeldes: „Kuule, mees kõik on vaib.” Viimase dekaadi vältel on nimelt välja töötatud teadvuse resonantsi teooria, mis väidab, et resonants ehk teisisõnu sünkroniseeritud võnked, ei ole mitte ainult inimteadvuse südameks vaid moodustavad üldiselt võttes kogu füüsilise reaalsuse.
Millele need hipid siis pihta said? Me kõik võime tänasel päeval nõustuda, et võnked ja resonants on inimteadvuse taga paiknev juhtmehhanism, sama kehtib ka loomade teadvuse kohta. Ja edaspidi selgub Tami Hunti sõnul veel seegi, et see on kõigi füüsiliste tegevuste ja kokkupuudete võtmemehhanism.

Jätkub ajakirjas...

 

Vaadatud 266 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi