Saatus: Ega filolooge asjata napakaiks peeta

Mina kuulun nende hulka, kes enne aastavahetust ikka natuke nostalgiliseks muutuvad. Kuidagi kahju aastast, kahju iseenesest, viltu elatud elust...

Ärge arvake, et viriseda tahan, aga tahaksin jutustada oma loo, hoiatamaks inimesi, kellele saab osaks õnn kohata tõelist armastust. Et nad seda ei reedaks, nagu tegin mina. Sest armastus ei andesta.

Esmaavastamise rõõmud.
Olin 19-aastane, just ülikooli sisse saanud, õnnelik ja lennukas - uus põnev elu, uued sõbrad, nii palju avastusi ees. Õppisin innuga, sest mul olid suured plaanid, seltsielu tähendas esialgu vaid vestlusringe ühikakaaslastega ja vahel harva disko. Esimese kursuse kevadel tutvustas sõbranna mind oma keskkooli-aegsete klassivendadega, kellest kaks pidi järgmisest sügisest samuti tudengiteks saama. Esialgu jäi Tõnu mulle vaid sellepärast hästi meelde, et ta kogu aeg nalja viskas. Õigupoolest meeldis ta mulle teistest isegi vähem, sest tundus kuidagi pealiskaudse ja kerglasena.
Poisid tegid meiega koos kaasa tudengipäevad, ja ühel diskol tuli mulle äkki nagu mingi selginemishetk. Vaatasin Tõnut ja kuulasin ja hakkasin teda hoopis nagu teises valguses nägema. Oli vapustavalt ilus valge öö, kui tunnistasin enesele, et tahaksin kojusaatjaks ainult teda. Nõnda see ka läks. Hulkusime pea hommikuni mööda linna, õnnelikud teineteise esmaavastamisest. Sest minuga kahekesi olles oli ta hoopis teine - vaiksevõitu, tõsine, ja nii põnev vestluskaaslane, et ma ei märganudki, kuidas aeg läks. Mäletan, kuidas lõpuks ühika ees esmakordselt suudlesime - see oli muinasjutuline tunne.

Tundsin kabuhirmu ­järgneva ees
Suvel saime tihti kokku, käisime matkamas, tegime tulevikuplaane. Minu arvates oli aga kõige ilusam see, et Tõnu mulle intiimsuhetega peale ei käinud. Leppisime kokku, et ta ootab meie pulmadeni, et küll siis naudime täiuslikku õnne. Praegu on isegi natuke naljakas seda meenutada, õigemini totter. Tagantjärele tundub see nii absurdne, piinlik, aga noh, toona olin õnnest lihtsalt segane.
Olime üle aasta käinud, kui minul tekkis võimalus vahetustudengina Saksamaale saada. Kuna õppisin filoloogiat, tundus see pööraselt huvitav. Aga samas taipasin, et see tähendab ju Tõnust lahkumist, nii et keeldusin kategooriliselt. Nagu hiljem selgus, kutsus dekaan mu isa välja, ja kahekesi rääkisid nad mu nõusse. Kui asi aga päris konkreetseks läks, tundsin kabuhirmu: võib-olla aimasin juba siis, et minu ja Tõnu armastus sellele katsumusele vastu ei pea.
Tõnu saatis mu lennujaama. Hüvastijättu enam ei mäletagi, olin pisaratest oimetu. Esialgu kirjutasime teineteisele tihti, siis hakkas tema pause pidama. Kui viie kuu pärast korraks koju tulin, sain kuulda, et Tõnu oli ülikoolist lahkunud ja Tallinnasse tagasi läinud. Tundsin, nagu langeksin tühjusse.

Ega filolooge ­asjata napakaiks peeta
Tänu sellele, et Saksamaal oli elu tulvil pingutusi ja pidevat tegevust, et mul tekkis seal nii austajaid kui häid sõpru, sain kuidagi jalad maha. Aga ei unustanud. Kui lõpuks ühtekokku ligi kahe ja poole aasta pärast tagasi tulin, oli kange kiusatus sõbrannalt Tõnu kohta küsida, aga loobusin. Ju ei teatudki temast midagi, sest isegi kui ühistest tuttavatest räägiti, ei kuulnud ma teda kunagi nimetatavat.
Vana-aasta viimase päeva hommikul istusin üksi ühikatoas ja püüdsin otsusele jõuda, kas jääda siia pidu pidama või sõita koju, kui kostis arglik koputus. Uksel seisis Tõnu. Tundsin ta muidugi kohe ära, kuigi ta oli tohutult muutunud: kuidagi vana ja täiesti võõras, isegi hääl tundus teine. Vaatasime teineteist vaikides, ja siis tundsin korraga, et ta ei meeldi mulle enam üldse. Just nii mõtlesingi - ei "meeldi"
Ma ei lasknud tal õieti midagi rääkidagi, muudkui kordasin, et meie vahel on kõik lõppenud. Ei tea isegi, miks, sest mul polnud ühtegi kindlat partnerit, ma polnud kellestki isegi nö. sisse võetud. Saksamaale jäi kirjasõpru, kellest üks tahtnuks minuga ka tõsisemaid plaane pidada, aga ma ei leidnud temas midagi erilist. 2Võib-olla ootasin mingit printsi – kes teab. Ega filolooge asjata napakaiks peeta - 21-aastaselt olin veel nii tobe, et lootsin fantas­tilisele tulevikule. Tollest vana-aastapäevast mäletan vaid seda, missuguste silmadega Tõnu mind hüvasti jättes vaatas - nagu kerjus, kelle väljasirutatud kätt on löödud.

Eksitus, mida kahetsed terve elu
Praegu olen 34-aastane. Olin vahepeal abielus - läksin lihtsalt sellepärast mehele, et aeg hakkas ümber saama, aga printsi ei paistnud kusagilt. Uskusin, et hea perekonna võib rajada ka armastuseta - sõprusele ja vastastikusele lugupidamisele. Meil polnud kumbagi piisavalt, sest mõlemate varud sulasid juba aastaga. Ja kuna last vanajumal ka ei andmud, läksime paari aasta pärast lahku. Sestsaadik elan üksinda. On huvitav töö ja head sõbrad - järelikult on kõik ju hästi.
Sõbranna arvab, et Tõnu armastab mind tänini. Võib-olla küll. Ta teab minu aadressi, on just viimastel aastatel mulle sünnipäeva- ja uusaastakaarte saatnud. Need on alati saatja aadressita - järelikult ta ei taha, et talle vastaksin. Ma ei vastakski - kõigeks on juba hilja. Tean, et ta on abielus, et tal on poeg, ja minul pole õigust tema ellu sekkuda, ta perekonda lõhkuda. Ma ei nuta teda pidevalt taga, oh ei. Selle kirja saadan ruttu ära, sest homme ma võib-olla sellest enam kirjutada ei tahaks, nostalgia läheb üle. Elu on siiski midagi suuremat kui armastus - paljud elavad absoluutselt ilma selleta igati huvitavalt ja tegusalt, mõned ei saa isegi teada, kui ilus armastus tegelikult on.
Mina sain, aga tallasin ta ise ära, sellepärast ongi süda vahest nii raske. Õigupoolest peaksin tunnistama, et kõik need aastad pärast Tõnut olen eksisteerinud, mitte elanud.
Ühed arvavad, et esimene armastus on ainus tõeliselt puhas armastus, teised, et see pole tõsiseltvõetav. Ju on õigus mõlematel - kuidas kellelgi läheb. Jääb teadmata, kas oleksime Tõnuga õnneliku perekonnana elanud, aga et ma ise sellele võimalusele peale astusin, seda kahetsen küll.
Tahestahtmata meenutan järgnevalgi aastavahetusel seda tema viimast pilku, ja tahan öelda: inimesed, hoidke oma armastust. Seda pole elus nii palju, et muudkui võta ja jäta, millal tahad! Ärge tõugake mõtlematult ära seda, kes teile oma tundeid pakkuma tuleb, isegi siis, kui enesel pole parajasti sama vastu anda. Mõnikord võib see olla eksitus, mida kahetsete terve elu...

Liina jutu pani kirja
Imbi Käbi