Saatus: Emaarmastusel on võim – elus hoida ja tappa
Kõik me oleme omal nahal kogenud, kuidas ema kallistus ja sõnad teevad meie enesetunde haige olles paremaks.
Vahel on ema ainuke inimene, kes mõistab, mõnikord jälle ainuke, kes üldse meist aru ei saa. Elu teeb igal juhul oma korrektiivid. Marguse lugu on selle kohta parim näide.
"Olin toona energiline noormees. Käisin kutsekas – õppisin autojuhiks. See oli kolhoosis üks ametitest, mis tõi igal juhul sisse, lisaks sai nii uusi tutvusi. Samas käis antud tööga käsikäes ka üks pahe – alkoholilembus," seletab Margus, kes on praegusel hetkel hooldushaiglas. Mees on viimased aastad esimest korda nii-öelda oma elu peremees.
Emaarmastusele lisaks eluarmastus
"Kutsekas kohtusin ma ühe neiuga. Ta oli piltilus, kindlasti üle küla naine – blondid kiharad, taevasinised silmad, esiletükkivad kehakumerused, kuid siiski sale. Lisaks oli neiu vaimukas, kaugeltki mitte suu peale kukkunud," vuristab helk silmis mees justkui ühe hingetõmbega. Siinkohal olgu öeldud, et Margus on praeguseks hetkeks pime, mistõttu kõnetab helk tema silmis kuulajat väga sügavalt. "Aga minu ema oli teist meelt. Minu naine pidi olema tema meelest töökas – mitte mingi lehtsaba, kellele kõik tormi jooksevad. Selletõttu ema ilmselt otsustaski, et me ei peaks kohtuma. Lisaks ehk häiris teda ka meie kohtumisviis – meil oli kombeks koos pidutseda. Mul olid erinevalt emast aga teistsugused plaanid. Otsustasin – maksu, mis maksab – neiu endale naiseks võtta. Kohtusime regulaarselt. See õnnestus meie ühise tuttava abil, kes armastas oma sauna teisel korrusel (jooma)pidusid pidada. Eks meiegi napsitasime pisut, kuid enamjaolt kulus aeg siiski üksteisele pilke heites ja teineteisele meeldivaid tähelepanekuid tehes."
Loomulikult sai ema meie kohtumistele jälile
Talle meeldis alati mind ja mu õde kontrollida – meie seda ei mõistnud. Õde ei olnud samas nii mässumeelne kui mina, " kirjeldab Margus edasi. "Mul oli oma silmarõõmuga kokkulepe, et saame pärastlõunal kokku. Pärastlõunal just seetõttu, kuna eelmisel õhtul oli meil väike pidu, ja vahepeal oli vaja ju kodus söömas ning magamas käia. Ema aga keeras mu magamistoa ukse lukku. Tegi seda ajal, kui ma magasin, seega ei pannud ma tema kavalat võtet tähele. See ei heidutanud mind. Ärgates vahetasin riided ja tulin enda meelest geniaalsele mõttele. Kuna mu tuba oli teisel korrusel, siis ei olnud akna kaudu väljumine minusugusele heas vormis noormehele mingi julgustükk. Pealegi oli varakevad ning lumi oli samuti maas. Otsustasingi ukse lõhkumise asemel linad-tekid nööriks sõlmida. Mõeldud-tehtud. Kõik ei läinud aga nii nagu planeeritud," seletab Margus märgatavalt vaiksemal toonil edasi.
Kangelastükk näitsiku nimel
"Aknast välja ronides olin kindel, et saavutan enda eesmärgi ludinal ja isegi mu riided, mille ema oli kenasti ära triikinud, jäävad puhtaks. Kuid tegevusetuhinas ei mõelnud ma ühele – maapind oli jääs. Ma kukkusin... Edasi ei mäleta ma muud, kui et mu õde kummardus mu kohale ning karjus." Margus näib jutustades ühelt poolt endas väga kindel olevat, teisalt hakkab ta hääl pingest ja võib-olla ka segadusest värisema. "Ma vaatasin oma õde. Minu esimene mõte oli – ole vait, ema kuuleb. Kuid siis mõistsin ma, et ma ei suuda enda õde vaigistada. Ma ei saanud rääkida. Ma ei saanud ka liigutada. Ma olin justkui unes, kus sa püüad midagi teha, kuid sa ei kontrolli oma keha." Marguse silmad helgivad edasi rääkides taas, kuid nüüd on neis elevuse ja rõõmu asemel vaid valu.
"Järgmisel hetkel olin ma haiglas ning korraks tundsin kergendust – see oligi uni. Siis vaatasin aga enda ümber ringi ning sain aru, et kui ma olen haiglas, siis ei saa minuga ju kõik korras olla. Hetkeks käis peast läbi veel mõte, et mu näitsik ju ootab mind, kuid see mõte lõppes otsekohe, kui ema ja arst koos kabinetti astusid. Olin paanikas, mõtlesin vaid ema karjumisele, kuid seda ei tulnud. Arst hakkas emale seletama, et on ime, et ma üldse ellu jäin ja järgnevad päevad näitavad, mis minust saab. Olin segaduses, kõik muutus uduseks, tahtsin küsida, mis toimub, kuid ei suutnud. Kustusin vist sel hetkel ära." Mees hingab paar korda sisse-välja ja räägib edasi. "Kui ma taas üles ärkasin, hoidis ema mu kätt. See oli hea tunne. Meenusid päevad, kui koolist sai koju jääda, sest olin haige ja ema põetas mind nii, et mul ei jäänud mitte millestki puudus. Usun, et toona tegi mu terveks ema kohalolek, mitte sodi, mis mulle sisse söödeti-joodeti. Siis aga see hea tunne kadus, sest ema seletas mulle pisarad silmis, et ta teeb kõik selleks, et ma ellu jääksin ja uuesti jalule tõuseksin. Et minust saab mees, kellele saab loota ja nii edasi... Ma ei tundnud omi jalgu, käsi sain liigutada. Vaikisin, vaatasin lihtsalt oma tugevat, kuid murdumas ema."
Tervenemine ema toel
Järgnevad nädalad oli Marguse ema iga päev oma poja kätt hoidmas, õpiti koos uuesti kõndima. Margus saigi lõpuks püsti seista ja isegi paar sammu edasi liikuda, kuid tasakaalu tal enam polnud, seega oli tema liikumiseks vajalik muretseda ratastool. Selle ema muidugi soetas. Margus pääses haiglast koju, kuid oma armastust ta enam ei näinud. Neiu oli tema elust haihtunud ja Margus seda talle ette heita ei kavatsenud. Lisaks jäi mehe ema töölt koju, et poja eest hoolitseda. Kui väga vaja oli, tegi seda mehe õde, ning emal oli võimalik perele pisut elatist teenida. "Minu tunded ja mõtted olid segamini. Ühel päeval ei tahtnud ma enam elada, teisel oli päris hea olla. Samas oli minult justkui minu unistus, minu neitsik – kõik oli ära võetud. Olin paljudel hetkedel nii vihane, siis jälle tänulik, et mu ema minu jaoks olemas oli." Margus lisab: "Vahel mõtlesin muidugi, et ta peabki minu jaoks olemas olema, sest tema pärast ma aknast alla kukkusin, kuid eks ma olin ka ise süüdi." Nõnda läksid Marguse elus mööda aastad. Igapäevaelu oli rutiinne ja neiust mees midagi ei kuulnud. Kohati tundus Margusele, et tema eest lausa varjati neiu käekäiku. Mehe unistused muutusid hämaramaks ja saabus leppimine. Mehe olukord ajapikku aga halvenes – ratastool ei olnud enam abivahend, vaid ainuke viis liikumiseks.
Vangistusest välja
„Mingil hetkel tundsin, et muutusin koormaks. Õde jäi koju elama ja tema suhted lagunesid. Ma küll kahtlustasin, et ta on käima peal ning kolib lapse ise juurde, kuid peale tüli meie emaga oli õe olek teistsugune ja lapsest juttu ei tehtud. Uskusin, et ju emale ei sobinud ka õe väljavalitu. Ema tervis halvenes samuti ajaga – ta ei jõudnud mind enam püsti tõsta, sauna aitas mind viia naabrinaine. Olin elav surnu,“ ütleb mees tülgastusega. „Aga siis veenis õde ema, et mind pandaks hooldushaiglasse. Ema oli muidugi kategooriliselt selle vastu, kuid leebus viimaks, sest mõistis, et temast mulle enam abi ei ole.“ Margus sai haiglasse koha, mõni aeg tundus, et tema seisukord muutub isegi paremaks, kuid see oli ajutine, võib öelda, et isegi näiline.
„Kuigi minust ei ole enam palju alles jäänud, tunnen end siin olles siiski paremini. Ma ei ole enda perele koormaks. Kui ma midagi vajan, siis saan abi personalilt. Mul ei käi küll eriti külalisi, kuid ma ei tunne sellest ka puudust,“ nendib mees. „Mind painab aga see, et mu emal on abi vaja, kuid ma ei saa teda aidata, sest olen ise abivajaja. Ka tema vajab varsti ratastooli. Ajapikku on mul tekkinud veendumus, et tänu emale, tänu tema armastusele olen ma üldse elus. Kui ta ei oleks mu ust lukku keeranud, kui ma ei oleks kukkunud, siis oleksin end ehk surnuks joonud või sõitnud.“ Mehe näost peegeldub tänutunne, kuid seda varjutab kurbus.
„Ma olen veel elus, see on kõige tähtsam. Ehk tuleb mu neiu mind unenägudes külastama – ma mäletan täpselt, milline ta toona välja nägi. Kuigi ma ei puutunud temaga enam peale õnnetust kokku, siis usun, et ta on tänasel päeval sama kaunis. Loodan, et ta on õnnelik,“ jutustab mees, taas silmad helkimas. Tundub, et rõõmu toob Marguse silmadesse veel vaid kunagise armastuse kujutluspilt.
Marguse loo pani kirja
Elizabeth Kroon