Saatus: Enese arutusest hävitasin meie kõigi kolme eluõnne...

Oma isa tunnen vaid pildi järgi, sest ta suri, kui olin kaheaastane. Kodu tähendas mulle ikka meid emaga, sest 11aastaselt polnud alles enam ka ei kumbagi vanaema ega -isa. Aga mul oli õnnelik lapsepõlv, sest emale olin ma elu mõte, maailma keskpunkt, ja vastutasuks ka igati tubli poiss.

Elasime alevi külje all, vanavanemate talus. Ema töötas kodu lähedal, ühe firma lao juhataja ja töölisena ühteaegu, mina käisin alevis koolis. Kaks kilomeetrit iga päev edasi-tagasi vantsida tunduks praegustele põnnidele ilmvõimatu, aga mul on sellest vaid parimad mälestused. Pool maast läbi metsa, pool viljapõldude vahel, koos kahe lähema naabripoisiga – see oli alati nagu seiklus.
Emaga olime väga lähedased. Ei mäleta, et ta mu peale kunagi häältki oleks tõstnud, ja polnud selleks ka põhjust. Läbi põhikooli õppisin pea eranditult viitele, tegin sporti, rõõmus ja rahul, kui ema aegajalt märkis, et on uhke mu peale – kõik muudkui kiidavad, et küll on viks poiss. Olin ema rõõm ja lootus, ainult minu nimel ta pingutas, et mul millestki puudust poleks.
Mingeid suhteid meestega polnud emal kunagi. Kui kunagi lapsena usutlesin, et eks, meie mulle võõrasisa ei võta, ema vaid ohkas: niisugust mõtet pole talle kunagi pähe tulnud, sest nad olid isaga väga õnnelikud.

Ja siis korraga mingi Ahju-Ants...
Väga tihti käisin pärast kooli ema töö juurest läbi ja teadsin-tundsin kõiki laos töötajaid. Teistest paremini ühte sõnaahtrat vanameest (kes ta minu kui 12-13aastase meelest oli, kuigi tegelikult vast nii neljakümne viiene). Kõik kutsusid teda Ahju-Antsuks, sest tegelikult oli ta üle kõrvenurga kuulus pottsepp, seal laos mees, kes kõike parandas, õgvendas, korrastas, ühesõnaga kuldsete kätega. Teda armastasid kõik ta tasase ja lahke loomuse pärast, kaasa arvatud mina, sest mulle õpetas ta kõiksugu tööriistadega ümberkäimist jne. Kuni ema ta siis ükskord meile külla tõi – et ta meie korstna, ahjud ja katuse üle vaataks ja seal midagi parandaks. Ants leidis veel mõndagi, mis meie majapidamises mehekäest puudust tundis, nii et ta meil varsti pea omainimeseks sai. Mina sain, siis just 14seks saanud, mõikasin õige pea, et neil emaga (kes oli siis 39aastane) midagi enamat toimumas on kui lihtsalt heade kolleegide töösuhe. Sestpeale hakkas Ahju-Ants mulle meeldimise asemel tasapisi närvidele käima. Ennekuulmatu: mida peaks tal minu emaga õige asja olema?!
Iga kokkupuutumisega muutusin ta vastu aina tõrjuvamaks, ja kui ema püüdis mulle selgitada, et käitun häbiväärselt, läksime tõsiselt tülli ka temaga. Kui ta ükskord manitses, et peaksin pigem õnnelik olema, kui me nii tubli kasuisa saame, oli see mulle nagu maailmalõpp – nii minu kui mu isa mälestuse alatu reetmine! Kui Ahju-Ants (lesk, kel alevis üürikorter oli) kevadel päris meie sauna elama jäigi, asudes majapidamises toimetama suisa kui pereliige, hakkasin pingsalt hauduma igasugu plaane, kuidas ta sõna otseses mõttes lihtsalt välja süüa. Parastasin endamisi, nähes, kuis mu suhtumine teda riivas.

Sellega oli sõjakirves välja kaevatud
Alguses ei osanud leida ühtegi nii kavalat nippi, et ma otsekohe nii lolliks ei jääks kui poisike. Polnud mingit efekti, kui hakatuseks paiskasin salaja laiali puuriida, mille Ants oli äsja sauna taha üles ladunud. Mainis lõunalauas vaid nagu omaette, et tegi riida vist liiga kipaka, tuul on teise ümber lükanud... Ja mulle: vast laome kahekesi paremini üles... Kui teatasin, et ei oska, pole minu rida, märkis ta niisama häirimatult: no siis õpidki, suur mees juba... Aitasingi (et jälgi segada!), tema mõnesõnalistele jutukatketele demonstratiivselt sõnagi vastuseks poetamata. Aga emal silmad särasid, meid koos askeldamas nähes, mis oli mulle veel omamoodi solvang...
Häbi meenutada, mida iganes ma sel suvisel koolivaeajal kõike ei teinud. Lõhkusin öösel aiavooliku ventiili, nii et selle asemel, et päike vee kastmispaagis parajaks soojendaks, olid pooled peenardest hommikuks külma veega üle ujutatud ja paak tühi. Ükskord küsisin Antsult paariks tunniks tema ratast, et ühe sõbra pool käia. Tagasiteel tagusin ühe pudeli puruks, puistasin killud meie värava taha, panin ratta ilusti aiaveerde, susates enne esikummi paar iseloomulikku lõiget. Selle avastanud, vaatas Ahju-Ants mulle lihtsalt pikalt otsa, aga ema võttis mu neljasilmajutule. Kordasin emale seda, mida juba enne olin rääkinud: vanamees joob salaja õlut – tunnistuseks „maja ümber igal pool” pudelikilde, mida ema ei taha märgatagi. Suurte pisarate vaikselt voolates häbistas ema mind, kui kahekesi jäime: ta ei suuda uskuda, kuidas suur poiss, pealegi nii tubli, korraga selliseks olen muutunud. Mina karjusin, et saagu ometi aru, enne kui hilja: see vanamees ei salli mind ega taha muud kui meilt kodu ära võtta – küll ema veel ükskord näeb...
Varasemaga võrreldes polnud mul nagu enam endist kodutunnet, aga Ahju-Ants ei teinud märkamagi, et oma kodinad kokku panna ja kaduda. Eriti tegi haiget, et emale polnud ma enam „kallis poju”, vaid korraga „suur poiss”. Omamoodi lohutas see, et sügisel pealinna ametikooli lähen. Selge teadmisega, et lähiajal midagi otsustavat välja mõtlen, sest uskusin tõemeeli: meile emaga pole mingeid ahju-antse vaja!

Kuni andsingi otsustava hoobi
Talvel käisin nimme harva kodus, sest kõik märgid näitasid, et ema on nüüd lõplikult Ahju-Antsu poolel. Jube vastik oli kujutleda, kuis nad koos magavad. Pealegi manitses ema lausa otsesõnu: võtku ma aru pähe: peaksin rahul olema, et tal nüüd selline tugi on: jään linna (kuhu ju alati kavatsesin päriseks minna), kaugel enam see naisevõtminegi jne. Miks ma aru ei saa, et tegemist on igati hea, ausa inimesega... Järgmisel kevadel läksingi siis viimasele katsele.
Ahju-Ants oli ennegi mõned päevad kodust ära olnud, kuskil läheduses järjekordset pottsepatööd tegemas. Nüüd mainis ema, et sedapuhku läheb ta paariks nädalaks, ja hea oleks, kui talle sellal vajalikeks aiatöödeks appi tulen. Siis algas just koolivaheaeg, nii et muidugi tulin.
Kõik oli hästi, tore oli kahekesi tööd teha – nagu vanasti. Välja arvatud siis, kui ema niisama midagi Antsust mainis – justkui mures, et harva helistab, mine tea, kuis tal seal läheb... Mul tekkis lootus, et äkki ei tahagi enam tulla, ja nagu ilmutus tuli korraga pähe konkreetne plaan.
Paar päeva enne tagasisõitu võtsin riidekapi põhjas seisvast puukarbist pea kogu meie puutumatut tagavararaha. Mitte mingi miljoni mõistagi, aga no ikkagi viiekohalise summa, emale sõnagi lausumata. Loomulikult ei kulutanud ma seda ära, vaid peitsin kindlasse kohta, sest pidin ise kah suveks linna tööle jääma. Varsti helistas ema, küsimaks, kas mul kõik korras, rõõm hääles, et Ants tuleb mõne päeva pärast. Hoidku ma nüüd aga ennast ja ärgu nende (!) pärast muretsegu. Imestasin, kui juba mõne päeva pärast tuli emalt uus, väga ehmunud palve: tulgu ma sedamaid korraks koju! Peas pulbitses igasugu oletusi, aga peamine osutus tõeks – mu plaan oli korda läinud!

Ema palus andestust, et polnud mind uskunud
Pärast Ahju-Antsu saabumist oli ema läinud Antsu toodud raha sinna karpi panema, ja see osutus tühjaks. Peaaegu ataki äärel, tulnud talle kohe pähe kõik mu keelitused, et Antsu ei tohiks usaldada. Kui ta Antsu käest kohe aru nõudma läks, polevat see nagu millestki aru saanud. Väitnud imestades, et pole iialgi meie kappides kolanud ega teadnud selle karbi olemasolustki. Ema teadis küll, et mina teadsin, nagu sedagi, et terve meie kooselamise ajal olin mina vaid mõne korra seda näinud, kui ema ise sinna midagi juurde pani või sealt võttis. Et nüüd võiks siin minu käsi mängus olla, oli nii ilmvõimatu, et seda ei tulnud talle mõttessegi.
Loomulikult tõusis neil nüüd enneolematu riid. Ema nõudnud kategooriliselt, et ta sedamaid läheks, Ahju-Ants oli hinge põhjani pettunud, et ema võib teda vargaks pidada. Nõnda oli ta samal õhtul läinud, palvega emal ta „kuriteost” parem politseile teada anda. Seda ema muidugi ei teinud, paludes minul Antsult aru pärima minna. Lubasin tema rahustuseks, et lähen, aga järgmisel päeval keelitasin ema, et see pole hea mõte: tühja sest rahast, teenin meile ajapikku uue – parem, kui asi suure kella külge ei läheks. Ema jäi sellega nõusse, lootuses, et Ants ise asja klaarima tuleb. Aga ei tulnud, võttis end lähipäevil ametist lahti ja kadus, emaga enam sõnagi vahetamata.
Lohutasin ema kuis iganes, sest alles hakkasin mõistma, kui kallis see mees talle tõesti oli olnud. Ema palus hoopis minult andeks, et polnud mind kuulda võtnud, et mulle tema majjavõtmisega nii palju haiget tegi. Sellest on raske rääkida...
Võidurõõmu asemele tuli nüüd ahastus, ja jube süümepiin, kui täheldasin: järgmise aasta kestel jäi ema korraga nagu kümme aastat vanemaks. Ei oodanudki mind nii väga koju, hoidus omaette. Armastas saunatrepil istuda, nagu kunagi Ahju-Ants, ja muudkui vaikis. Mingist ajast ei tulnud enam üldse omal algatusel minuga millegi üle juttu ajama,nagu see lapsest peale ikka oli olnud.
Möödus veel kaks sünget aastat, ja ei raputanud ema tardumusest üles seegi, kui 20aastaselt abiellusin. Lihtsalt kuhtus silmnähtavalt, ja suri, kuu aega enne mu poja sündi. Pärast kasvaja-operatsiooni, millele arsti viitel oli stiimuliks ka depressioon, mingi hingeline murdumine...
¤ ¤ ¤
Sellesama puukarbi põhjast leidsin mõni aeg pärast matuseid margita ümbriku, peal vaid mu ema nimi, sees just summa, mille näppamisega olin kunagi lootnud meie elu korda (!) teha. Juures pisike kirjaleht, millel seisis: Saadan summa, mille kadumises mind süüdistasid. Oled alati mul meeles. Ahju-Ants.
Mul on hea naine ja tubli poeg, aga pole sellist kodusoojust, mis mul enesel kunagi oli. Ei soovi kellelegi kanda surmani sellist taaka, mille mina enesele ise selga tõstsin...

Jaanuse jutu pani kirja
Imbi Käbi