Saatus: Hea mehe peab naine enesele ise kasvatama

26.06.2022 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
11
Foto:

Abielu, mis on kestnud sama kaua nagu Eesti iseseisvus, oli algusaegadel päris purunemise piiril.

Sain oma mehega tuttavaks Tallinna Lauluväljakul, laulva revolutsiooni ajal. Nagu teada, polnud seal üksi pealinlased – provintsinoored olid vaata et aktiivsemadki. Mu tulevane mees oli üks neist.
Mina olin siis just nn pedat lõpetamas, tema töötuks jäänud insener. Meie paariminek läks rohkem aadete ja paatose pinnal kui suure armastuse nimel. Aga pärast aastast kooselu pidin möönma, et ju alateadvus mu valikut õiges suunas juhtis – armusin temasse üha enam, ja polnud alust kahelda, et ta mindki armastas. Kuigi alguses polnud meil aegagi teineteise tunnetesse süüvida, sest olime alailma ametis kuskilt tuleku või kuhugi minekuga, osalesime aktiivselt kõikides avaliku elu sündmustes. Õhtuti rääkisime peamiselt sellest, mida kumbki oli teinud, mida näinud ja kogenud (kui me just koos ei olnud). Öiti saime sõnadeta ja maksimaalselt üheks – see oli enesestmõistetav. Nagu ka rõõm tütre sündimise üle teise abieluaasta lõpul.
Ja siis tuli riigi iseseisvumine. Töö meil oli, aga mitte kummalgi erialane.

Suhted ämmaga
Toime tulime, aga mitte sedavõrd, et oma elamist soetada – üürisime ühetoalise korteri vanas puumajas. Mu mehel olid käed õnneks õigetpidi otsas, nii et tegime oma kodu mugavaks. Tegelikult oli see nagu ühiskorter – välisuks oli ühine naabriga, vahekoridorist uksed meie ja naabri poolele. Selleks oli üks meist veidi vanem naine – lahutatud intelligent.
Meie elamine oli poolenisti möbleeritud. Omanik lubas, et võime mööblitükid, mida me ei vaja, välja loopida, aga nõusid võime kasutada, ainult mitte ära  visata. See oli vahva, sest just neid meil enestel pea­aegu polnudki. Eriti armsaks sai mu mehele üks suur keraamiline kohvikruus – tal olla teismelisepõlves olnud täpselt samasugune.
Elu läks. Mees sai töö ühes konstruktoribüroos, mina istusin lapsega kodus. Minu vanemad (ka vaevalt vee peale jäänud “intelligendinärud”) aitasid, kuis said, aga ämm mind ei sallinud. Ükspuha kui  alandlik ma olin – ta ei väsinud  vihjamast, et tema poeg (kelle ta üksikemana oli üles kasvatanud) väärinuks paremat. Mina püüdsin jääda viisakuse piiridesse. Algas periood, mil ma oma meest alles õigupoolest tõeliselt tundma hakkasin saama.

Häirivad avastused
Tema harjumuste juures hakkas mulle vastu sada asja! Ma ei talunud nõude  lakkumist või toidu lihtsalt läbisorgituna taldrikule jätmist. Mind ajasid hulluks voodi alla lükatud sokkide ja pesu hunnikud, tema küsimused, kus tal see särk või sviiter on, jne. Palusin irooniaga, et kui sa ei saa pesu vannituppa viidud, viska see keset elutoa põranda, et ma midagi otsima ei peaks! Ta puhkis, naeris, aga ajapikku, ime küll, võttis vähehaaval vedu!
Sellega olin ammu leppinud, et igal hommikul ja õhtul peab ta kohvi või teed saama juua oma armastatud kruusist – seda hoidsin ma heameelega puhta ja käepärasena, sest mulgi on eluaja jooksul olnud asju, mida olen eriliselt kalliks pidanud. Mu närvisüsteem lõi aga kõikuma, kui üksildane naabrinna liiga aktiivseks muutus.
Minusse suhtus ta jaheda viisakusega, aga mu mehesse... Küll oli tal vaja, et viimane tal kraani­tihendeid vahetaks, et lambipesa parandaks, et ­aitaks uut kappi koju tuua või vana prügimäele viia, jne. Mulle see ei meeldinud, aga olnuks imelik ka otse märkusi teha. Pärast rohkem kui paariaastast kooseksisteerimist avastasin aga midagi õige imelikku.

Vassimine kinopiletitega
Vist oli see mingi Bondi-film, mida ammu uues Coca-Cola Plazas reklaamiti, ja mida me otsustasime mehega tingimata vaatama minna. Mees oli piletid hankinud, aga sel päeval teatas ta mulle töö ajal, et ei saa minna – olevat vahele tulnud ärikohtumine välismaalastega, kuhu ta peaks karjääri huvides minema. Et tulgu mina ta töö juurde ja võtku piletid.
Teadis (va reo!), et ma seda loomulikult ei tee! Soovitasin piletid kellelegi ära anda – ega me viimast päeva ela! Nii jäigi, et ma ei läinud. Seekord saabus ta koju alles vastu hommikut. (Kas naabrinna kodus oli või mitte, seda ei teadnud ega passinud ma iialgi peale!)
Ma pole taskutes sorija, võin mitte mulle adresseeritud kirja aastateks avamata jätta. Aga mõni päev hiljem, kui oma kalli mehe pintsakut harjasin, jäi lihtsalt silma mingi paberinurk rinnataskus, mille välja tõmbasin. Need olid Bondi-piletid – tarvitatult!
See oli küll otsetabamus! Võttis üksjagu vaeva enesevalitsemise säilitamine, kui ta tol hommikul tööle saatsin. Nagu tavaliselt, pistsin talle ikka paar karpi pakitud võileiba diplomaati. Ainult et sedapuhku panin leibade vahele singilõikude asemel... need piletid!
Paaril järgmisel päeval tuli ta koju ikka lubatud ajast paar tundi hiljem, aga heatujulisena, nagu poleks midagi juhtunud. Mina panin söögi lauale samamoodi, asudes sedamaid päevasündmuste aruannet kuulama. Kui ta muidu tavatses ikka paar tundi enne magamaminekut oma armastatud kohvikruusi taga istuda, siis nüüd ta seda ei teinud. Magama läksime haruldases üksmeeles.

Vestlus vana kruusiga
Järgmisel hommikul pani ta ette, et kas me ei läheks koos kusagile õhtust sööma, kui tema ema tütre enda juurde võtab. See oli ootamatu, ja ma ei vastanud midagi. Me ei helistanud päeva jooksul, aga kui ta ka kaks tundi pärast harjumuspärast aega koju ei tulnud, viisin lapse oma vanemate juurde ja läksin üksinda linna. Peas mõtted omapoolsest  vastutusest, sellest, kas ja kuidas peaksin mina midagi muutma.
Ta oli kodus, kui tulin. Ei kuulnud mu sisenemist, istus oma maagilise kruusi taga ja kõneles! Vaikne tekst, mida kuulsin, kõlas umbes nii: “Jäta, ma tõesti armastan ainult oma naist... ei-ei, ma ei tule kusagile ei kell kuus ega kaheksa...”
Kui enesest märku andsin ja küsisin, kellega ta kõneleb, ütles ta, et mina muidugi ei usu, aga ta kõneleb oma kruusiga – sihuke sentimentaalsus tuli peale... Ja küsis õige võimukalt (NB! - mobiil jalge vahel peos), kus ma olin.
Vastasin rahulikult, et käisin niisama Kadrienthalis kõndimas, ja panin kohe sõbralikult ette: kuule – äkki võtaksime selle “kruusi” päris enese juurde elama? Saaks nagu üksainus harmooniline perekond!
Ta naeratas, embas mind, ja läks magama. Mina istusin nõutuna peaaegu hommikuahetuseni. Naabrinnaga polnud meil viimasel ajal peale tervituste vahetamise mingeid kontakte olnud, nii et ma polnud kindel, kes see “kruus” õigupoolest on. Esmakordselt oli mul tõeline kaotajatunne. Uinusin mõttega, et homme peaks vast siiski lahutusest juttu tegema.

“Kruus” kaotab oma tähtsuse
Hommikul viisin lapse oma ema juurde, et mõtiskleda tõsise jutuajamise üle mehega. Läksin pabinasse, kui võti mu tagasi tulles lukuauku ei mahtunud. Mu närvilise helistamise peale avas ukse mu mees ja teatas, et tema ema olla tabanud insult. Õnneks kergel kujul. Sõitsinme otsekohe haiglasse.
Meid nähes palus ämm pojal meid omavahele jätta. Vaikis veidi, ja ütles: “Olen ma alles loll!” Ma ei osanud kuidagi reageerida, peljates, kas ta mõistusega ikka kõik korras on. Aga ta jätkas: “Pidasin sind tuulesabaks, kerglaseks linnavurleks, aga sina oled mu pojast mehe teinud. Aitäh!”
Haiglast väljudes ei leidnud ma meest enam eest. Kodus leidsin ta köögis istumast, laud meie kahe äsjaostetud kohvitassiga kaetud. Ja ütles: “Parim, mis mu elus juhtunud, on abiellumine sinuga. Tänan, ja andesta!” Mina küsisin lihtsameelselt, kus tema nii armastatud kruus (!) siis on. Ta ütles, et läks (!) katki – vaadaku ma kilde prügiämbrist, kui ei usu. Ma uskusin (kuigi iseenesest nii tuhandeks killuks ei kukuks ükski kruus!)
Sellest kõigest on möödas kuus aastat. Meil on hea korter, oma äri, meie lapsega on kõik hästi. Kas ma oleksin rohkem saavutanud, kui oleksin mehele stseene teinud, näägutanud, hüsteeritsenud, moraali lugenud?! Ma ei usu. Pigem oleks asi siis kindlalt lahutusega lõppenud.

Kätlini jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 714 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
oskar

Nigu orikat nuumaks

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi