Saatus: Hilinenud kahetsust on võimalik vältida...

Mu lapsepõlv oli õnnelik, kodu jõukuse ja ­selle mõttes, et vanemad armastasid mind, oma ainsat last.

Kahjuks oli nende abielu kaugel õnnelikust – alles järkjärgult täiearulisemaks saades hakkasin mõistma, et nad lihtsalt polnud teineteisele need ainsad ja õiged...
Et isa oli nn naistemees, sellest hakkasin aimu saama juba üsna varakult, tehes tähelepanekuid, millisel pilgul ta justkui iga naist seiras, ja vanemate tülidest, mida nad mu suuremaks saades ei suutnud enam minu eest varjata. Isa pikad õhtud, ajapikku juba ka ööd kodust kaugel, ikka aina töö (!) pärast, ammendasid vaikse ja lepliku loomuga ema kannatuse viimse piirini, kui olin keskkooli lõpuklassides. Siis tekkis isal juba üks konkreetne armuke, millest rääkis kogu tutvuskond, kuni lahutus kõik paika pani. Pärast seda kolis isa oma uuega pealinna, ja esialgu polnud meil emaga temaga mingit sidet peale raha, mida ta emale regulaarselt saatis.

Mulle oli see suureks löögiks
Suuremaks kui osanuksin arvata, sest ajast, mil end üldse mäletan, olin läbinisti nn isa tütar. Mitte et ema must vähem oleks hoolinud, aga isa oli loomult lähem, ütleksin – lausa nagu parim sõber. Nüüd tundsin nii sügavat solvumist, otse vihkamiseni välja, sest järsku ei teinud ta minust enam väljagi. Alguses vastas mu kõnede peale, et kõik on hästi, ta armastab mind, olgu ma tubli, ja kogu lugu. Omal algatusel ei otsinud enam üldse ühendust, ei tulnud isegi mu keskkooli lõpuaktusele, ei käinud vist enam iialgi Tartus (meie senises kodulinnas) – vähemalt polnud kuulda. Kuni otsustasin, et mul pole enam isa, mida ma´i andesta talle mitte iialgi, ei otsi, ammuks ei küsi mingit abi.
Kannatasime emaga kumbki omaette, järgnevatel aastatel ei rääkinud temast varsti juba enam üldse. Enne mu 20ndat sünnipäeva, mil olin juba tudeng, kuulsin emalt, et isa tahab mulle autot kinkida. Siis polnud mul lubasidki, ja emale ütlesin kategooriliselt, et ärgu mulle isast rääkigu, või kui juhtub temaga jutusse, andku teada, et mul pole isa.
Sedasi siis oligi. Elu läks edasi, kuulu järgi tuli mulle paratamatult kätte, et isal olla juba teab mitmes partner, ikka eelmisest noorem, aga abielu(de)st polnud kuulda. Materiaalselt tulime emaga toime väga hästi, eriti pärast mu diplomi saamist. Vaid sedapalju võib isa auks mainida, et ta oli minu nimele asutatud arvele pidevalt raha kandnud (millest teadis ema, mina mõistagi alles hiljem teada sain).

Mu tulevikuplaanid jäid teisejärguliseks
Olin 28aastane, kui mees, kellega olin suhtes olnud oma paar aastat, hakkas rääkima abielust. Ta oli mulle igati lähedane, aga ju oli mul mehelemineku suhtes üldse mingi tõrge. Üheks põhjuseks vast see, et ta oli isa ühe omaaegse äripartneri poeg, ja minus alateadlik pelgus, et see ikkagi äkki mingite seosteni minevikuniitidega viib. Sest just tema oli viimasel ajal see, kes mu isa elukäigust näis alati midagi teadvat, samas respekteerides seda, et minu poolt olgu see tabuteema. Kuni ta ükskord pani mu istuma, rõhutades, et nüüd ta lihtsalt peab mulle midagi rääkima.
See „midagi” seisnes selles, et mu isa elukaaslaseks viimastel aastatel olnud 30aastane daam (?) on muutunud väga kategooriliseks pärast mõne kuu eest toimunud autoõnnetust, mille tulemusena isa istub ratastoolis, küsimärgi all see, kas ta sealt üldse iialgi tõuseb. Et isa on temal kui mu tulevasel palunud mulle edastada: vast tuleksin teda siiski korraks veel vaatama...
See vapustas mind omal kombel küll, aga jäi esialgu vaid tühjaks kumaks mu kõrvus. Huvitav, miks ta siis ise minuga ühendust ei võtnud, jne. Aga tunnistan, et hing hakkas tõesti vaevama, kindlasti omajagu ka uudishimust – ikkagi polnud ma oma kunagi nii lähedast ja armast isa vähemalt kümme aastat näinud... Enese abiellumisplaanid jäid hämuseks, ikka tagus kõikidest mõtetest paratamatult läbi isa. Ema oli ilmselt olnud juba enne asjaga kursis, kuni ka areldi palus, et... nüüd oled täiskasvanud naine, mõtle järele, enesel kah kergem – mis mõte on nüüd veel otse viha haududa. Mine talle külla...
Lõpuks – oli selle haudumisega nagu oli, jõudsin otsusele, et lähen. Ju ka lootuses, et mu enese tunnete segadikku see kohtumine ehk mingit selgust tuua aitab. Mida mul siis kaotada on, kusjuures pea esmakordselt üle aegade tundsin nagu mingit kergendust sellest, et polnudki mus enam nagu lausa viha.

Iseäralik kohtumine
Uhke maja väravas Nõmmel tuli pikalt kella anda, enne kui tuli avama selline nett, viisakas proua, kes ei lasknudki mind seletada, kes olen, vaid tänas, mainides, et teen oma tulekuga härrale tõelist rõõmu. Juhatas mu avarasse elutuppa, ja samas sõitis vastasuksest sisse isa.
Ausõna – päris kindlasti oli mu esimene emotsioon ehtne meeleliigutus. Isa, mu mälus ikka pikk, sirge, esinduslik mees, oli nüüd kõike muud. Mäletan, et peast käis läbi tõdemus: ongi mu isa vanamees (kuigi siis alles 57aastane). Esimesi reaktsioone mõlema poolt oleks raske kirjeldada. Isa lihtsalt hoidis mu käsi, ei püüdnudki midagi rääkida, peale korduva tänamise. Edasi mõistagi andekspalumine ja kahetsus, mida samuti raske sõnadesse panna – kujutlete isegi... Majapidajanna tõi kohvi, lausa särades heameelest, justnagu oleksin tallegi mingi kingitus. Kuni lõi uue pildi ette isa elukaaslase saabumine.
Oli too alles nähtus... Mu meelest ei öelnud teregi, vaid, mõõtnud mind õige üleoleval pilgul, teatas varsti, et ilmselt olen oma ilmumisega ta kallist meest (!) küllalt väsitanud, et neil siin „provintsist erinev” režiim, ikka isa tervise huvides. Et vast mõistan isegi, et tänaseks aitab. Isa katsus vastu ajada, aga „proua” sädistas: kallis, ma tean paremi­ni, kallis, olgu homme jälle, kui ta soovib, ent mina kui laps peaksin ju mõistma, et „igal asjal on oma piir”. Mis „asju” ta silmas pidas, sellest sain lähipäevadel konkreetsemalt aimu.
Nõnda leppisimegi kokku, et tulen homme taas. Armas majapidajanna vannutas mind enne väravani jõudmist, et peab kindlasti minuga rääkima, soovitavalt enne, kui isa juurde tulen, pistes mulle pihku oma telefoninumbri. Kohtusimegi juba järgmisel päeval enne lõunat. Um­bes aimasin, millest võib tulla jutt, kuis üldse asjade seis, aga... mitte ilmaski sedavõrd.

„Kuldämblikku” huvitas vaid testament
See armas proua jutustas, kuis „proua kuldämblik” (kelleks ta isa elukaaslase määras), käias juba enne isa autoõnnetusse sattumist talle aina: kas tal on ikka testament tehtud tema nimele, kes ta on talle ohverdanud oma ilu ja nooruse. Läinud puhta hulluks, kui kuulnud, et mina isale külla tulen, aina korrutades: vaadaku ette – lihane tütar pole iial aidanud ega huvi tundnud, nüüd loodab varanduse enesele kahmata!!! Ärgu isa end lasku lolliks teha jne. Samas olla „kuldämbliku” päriselu seotud tema noore armukesega – ta on kuulnud telefonikõnesid, milles too ei varjagi, et „enam pole kaua oodata”... Isal olevat tõesti probleeme ka südamega, millele päranduseootaja aina hoogu annab, esinedes vaid teiste juuresolekul aina mudelis „kallis-kallis”...
Sellest kõigest vapustatud, mõtlesin esimese hooga, et õigupoolest pole mul mingit moraalset õigust tunda huvi isa varanduslike plaanide vastu, aga hirmutas see, et pigem võib too „kuldämblik” saada isa kirstunaelaks. Muidugi jätsin selle kohtumise enese teada, ja kui isa samal päeval mainis, et jätab mulle andekspalumise ka pärandi näol, soostus ta mu palvega: ärme sest praegu räägi... Mõtlesin peamiselt ühenduse otsimisest tema arstidega, saamaks aimu, mida iganes teha annaks, et ta taas jalule saaks. Sedapuhku leppisime kokku, et tulen lähiajal kindlasti, et peame ühendust, hoidku ennast. Alles lahkudes mainis isa, et oleks rõõmus, kui ta „kallis” ta vaid majapidajanna hoolde jätaks, aga seda ta vaevalt ära oodata suudab.
Ühest küljest läksin kerge südamega, mõistes korraga, et pole ma ju tegelikult isa iialgi vihanud. Teisalt murega – ”kuldämblik” olevat isale sõpradegi visiidid järkjärgult nullinud...
Järgneval nädalal jutustasin kõigest vähehaaval emale, kes lihtsalt vaikselt pisaraid valas. Tegelikult mõistsin ju kogu aeg, et emale oli isa ikkagi olnud, ja jäänud tänini selleks ainsaks tõeliseks armastatuks. Kahju, et ma siis ei osanud aimatagi: isaga jäi see meie viimseks kohtumiseks, sest paar nädalat hiljem viis ta infarkt...
¤ ¤ ¤
Isa oli oma „kallile” jätnud mingi suvemaja Kiisal, millest meil emaga polnud aimugi, oma maja, äri jne aga meile. Korra pidime veel kohtukulli ees käima, sest teadagi kes nõudis „ebaõiglaste, sahkerdajatest pärijate” õiguste tühistamist. Hagejal oli isegi üks tundmatu noormehest tunnistaja, kes olevat korduvalt (!!!) kuulnud, kuis mina viimasel ajal isa ähvardamas käisin, seega suisa otseselt süüdi ka tema äkksurmas. Sedalaadi luulusid minu aadressil on mingil määral liikvel tänini. Õnneks tulime sest sopast välja õigeks mõistetuina.
Enam pole midagi parata: kahetsen siiralt oma solvumist ja viha. Loodan isa pärandiga vääriliselt ümber käia, ja selgitada oma tulevastele lastele, kui kole ja mõttetu see on, mida kahjuks sageli juhtub: ikka teevad üksteisele haiget just need kõige lähedasemad. Mõtlemata sellele, kui ränk on enesel taaluda, ammuks heastada hilinenud kahetsusi, jäika mitteandestamist...

Liaane jutu pani kirja
Imbi Käbi