Saatus: Igavus ajab abielu lörri

Naine ei huvitu millestki – tahab üksnes klatšida ja õgida, võtab Juhan kokku oma abielu kurblooluse.

Praeguseks olen oma naisega koos elanud natuke üle kolme aasta. Näiliselt on meil kõik nagu hästi: paari läksime suurest armastusest, oma neljatoalise korteri saime pärandina, mõlemal on hea töö, oleme terved. Aga ma tunnen, kuis depressioon üha sagedamini võimust võtab, ja vingemalt. Sest sisuliselt on midagi kõvasti mäda.
Olen naise suhtes muutunud norivaks, tõredaks, nägeleme pea iga päev. Ja selle kõige põhjuseks on minu arvates igavus, elu üksluisus. Mida terasemalt ma oma naist jälgin, seda enam süveneb hirm, et paremaks lugu küll ei lähe, pigem halvemaks. Temale paistab sest küll olevat, et kõik meie päevad ja meelelahutused, niipalju kui neid üldse on, on absoluutselt ühte nägu. Hommikul tööle, töölt kohe koju, sööme midagi kulinaarset, koristame laua, siis tema teleka, mina arvuti ette. Kord nädalas vast teeme õhtuse jalutuskäigu (mille initsiaatoriks olen mina), ja kogu lugu. Et homme jälle sama stsenaariumi korrata.

Naist ei huvita mitte miski
Noh, üle paari kuu õnnestub võib-olla teha sõpradega väljasõit loodusse, teatris või mõnel näitusel käia, aga on sellest siis elu sisuks küllalt? Miks me ei võiks kord-paar nädalas mõlemad käia jõusaalis, basseinis, minupärast või tantsimas. Leppisime ju kokku, et esimese lapse saame ehk 29-30-aastastelt, ja sinna on veel ligi viis aastat aega. Ka olen talle pakkunud, et võib-olla õpiksime veel mõne ameti juurde, läheksime kuskile kursustele (raha selleks jätkuks), aga tema ütleb, et eks mina mingu, kui tahan, teda ei huvita.
Vahepeal hakkas ta kudumist õppima, kui õiendasin, et siis ei istuks ta teleka ees lihtsalt, käed rüpes. Paar õhtut pusis ja ütles siis, et jätku ma ta rahule, et tal pole annet. Aga mitte andes pole küsimus, vaid lihtsalt mugavuses, ma arvan, vaimu vaesuses – teda lihtsalt ei köida mitte miski. Hiljuti meelitasin teda kontserdile ja tuletasin meelde, et siis tuli ta küll heameelega, kui alles käisime. Sellepeale irvitas ta, et siis tuli ta ainult minu pärast – sisuliselt olla talle “selle lärmi” (nagu ta sümfooniakontserti nimetas) ärakuulamine olnud tõeliseks katsumuseks!
Kui asjasse veelgi enam süvitsi minna, siis hämmastab mind oma naise suhtumine sellessesamasse rutiini, igavusse. Mina vähemalt katsun teda koduski midagi tegema õhutada – koos koristama, interjööri ümber kujundama vms. Aga tal on kohe vastus valmis: “Milleks?!” Päriselt süüagi teen peamiselt mina. Tema viskab potti mingi poolfabrikaadi, selgitades, et tänapäeval ei raiska ükski arukas inimene toiduvalmistamise peale aega ja raha.

Aeg kulub peamiselt seriaalidele
Aega paistab tal tarvis olevat ainult neile. Mu ahvatlused vaadata koos minuga midagi  Discovery´st või mõnda spordisaadet (et saaks maailma asjadest vähemalt midagi huvitavat teada), soovitab ta mul arvuti taha kaduda. Muide, sinnagi olen teda meelitanud, pakkunud, et õpetan talle ühtteist. Aga teda ei huvita. Olen mõelnud, et oleksin sellegagi rohkem rahul, kui ta kas või pornokülgi uuriks või tutvussaitidel võõraste meestega kirjalikult flirdiks!
Lisaks sellele, et ta kodus vaevalt hädavajaliku teeb, on ta lakanud ka enese eest hoolitsemast, ja juba natuke paksemaks läinud. Häbi öelda, aga nädalavahetustel on näiteks juhtunud, et ta teeb soengu korda alles siis, kui olen sellele ta tähelepanu juhtinud.
Kurbnaljakas on asja juures see, et ta tunnistab ise ka, et elame igavalt, et meie abielu on hall. Ja ometi pole ta kaugeltki rumal naine. Küll mitte kõrgharidusega, aga palju lugenud, heas perekonnas kasvanud, igati normaalse käitumiskultuuriga. Ei käi sõbrannadega mööda kohvikuid, tuleb alati täpselt sellel kellaajal, nagu lubab. See on suisa kingitus, kui ta haruharva ise ette paneb jalutama minna, aga mu elevus haihtub kohe, kui läheme tänavale, kõnnime mööda parki ja... vaikime.
Olen talle vahest ette pannud, et pakkugu tema välja mõni vestlusteema, aga see võtab tal kole kaua aega, või hakkab ta siis lihtsalt kas valitsust vanduma või rääkima värskematest sahinatest staaride eraelu kohta. Saaksin aru, kui tal oleks kohutavalt kurnav töö, või pikk tööpäev, aga väsimuses põhjus küll pole – tavaliselt töötame mõlemad vaid kaheksa tundi.
Nii mu ema kui ämm soovitavad, muretsegu me ometi laps, siis pole aega igavust tunda. Aga see võtab kõhedaks, sest kord on ta mulle maininud, et kui me lapse saame, võtab tema igatahes hoidja või koduabilise. Mis ennustab, et ta ise jätkaks ka siis samas vaimus.

Probleemid seksis ja köögis
Vabandage ebadelikaatsuse pärast, aga meil on aina enam probleeme ka seksiga. Varem õhutas ta mind igati, et mängiksin armuhullu machot, mida ka ise nautisin, aga nüüd taban end sageli sellelt, et seks on lausa vastumeelne. Sest tema ei tee voodis mitte midagi – ootab tuimalt, et mina pihta hakkaksin. Ja kui saabki rahulduse, siis kuidagi nagu muuseas, passiivselt, nagu poleks ta üldse asja juures. Kui ta hiljuti kõige kuumematel hetkedel mulle äraolevi silmi otsa vahtis, küsisin talt, millest ta mõtleb. Ta vastas asjalikul toonil: “Ostsin kaks purki Salvesti borši... Peaks vist vee keema panema...” On ju humoorikas?!
Sealjuures on ta kole kergesti solvuv. Kui köögis bardakk juba liiga nähtavaks läheb ja ma selle kohta sõna võtta söandan, käratab ta mulle, et ta ju pesi enese järelt taldriku puhtaks – mida ma talt veel tahan! Sellepärast teengi enamasti parem kõik ise ära ja olen vait, et mitte tüli majja tuua. Mõni aeg tagasi proovisin vastupidist varianti – ei koristanud mitte midagi, lootuses, et ehk käärib siis ise käised. Aga ei keda kuraditki! Toppis aga nõusid kraanikaussi juurde, ei käskinud mul teha, aga ei liigutanud ka ise sõrmegi. Siis püüdsin küll hea ja kurjaga keelitada, aga asi lõppes jälle solvumisega – ma riivavat ta eneseväärikust, peaaegu et rikkuvat inimõigusi!
Siis ajab mind närvi veel see, kuidas ta sööb. Nagu ütlesin – tal on hea kasvatus, väljas või külas on tal laitmatud lauakombed. Aga kodus lubab enesele matsutamist, topib põsed täis nagu hamster, räägib täis suuga, kougib hambaid. Ja kehakaal ei paista teda põrmugi huvitavat – lisaks kõikvõimalikele krõbinatele tassib teleka ettegi toidutaldrikuid, või koguni mõne kastruli. Pärast selliseid õhtusööke tunnen ta vastu vahest füüsilist vastikust. Nagu ka siis, kui ta duši all ei käi, aga nõuab oraalset seksi, vihjates, et naturaalne (!) naine on tõelisele mehele parim.

Lumepall on kasvamas laviiniks
Ja kogu selle loo peale vaadates hakkangi tasakesi paanikasse minema. Olen püüdnud teda keelitada huvitavamat või hoopis teistsugust tööd otsima (ta on n-ö kontorirott), aga sedagi peab ta norimiseks. Ma ei tähelda tema juures mingit sihikindlust, soovi enesearendamisega, üldse eluga edasi minna. Lihtsalt laiskus, passiivsus, olesklemine – nagu taime elu. Mul tõusevad juuksed püsti, kui kujutlen, et niisugune see abielu hakkabki olema, päevast päeva, aastast aastasse. Möönan, et kõik oleneb ka minust, et ma pean stimuleerima, toetama, aga mul ei tule see lihtsalt välja, proovi, kuis tahad.
Kardan, et selle rutiini ohvriks läheb ka meie armastus. Statistikagi kuulutab ju, et poolte lahutuste põhjuseks pole mingid tõved või õnnetused (vastupidi vist – need just liidavad inimesi veelgi tugevamini), vaid hall argipäev, südamehariduse puudumine, tülid tühja pärast, teineteisemõistmatus, mis lumepallist lõpuks laastava laviinini kasvab.
Sellega olekski mul justkui kõik. Arvan ka, et kõik ülalkirjeldatu pole üksi minu häda – midagi sarnast olen näinud-kuulnud ka sõprade-kolleegide abielude kohta. Inimesed lihtsalt ei oska või ei viitsi huvitavalt elada, teineteist köita – ühtemoodi luitunult elavad nii rikkad kui vaesed. Või on ehk elaminegi nagu muusika või maalikunst – ühtedel on selleks lihtsalt rohkem annet kui teistel, ühed õpivad selle paremini kätte kui teised... Igatahes tänan juba ette nõuannete eest – mina neid ei vaja! Sest olen peaaegu kindel, et midagi ei muutu. Sestap ei karda ma sugugi otse välja öelda, et nii kaua ei kavatse ma seda leiget suppi küll helpida, kuni surm meid lahutab.

Juhani jutu pani kirja
Dolores Tamm