Saatus: Kas kättemaks valgetele meestele?

Põnnipõlvest peale meeldis mulle kõik, mis nuputamist, meisterdamist, millegi kokkupanemist jne eeldas. Tänu kadunud isale, kes oli ehitusinsener ja mulle maastmadalast kõike õpetas. Oli kindel plaan jätkata tema jälgedes.

Pärast keskkooli läksingi ehitust studeerima ja olin sest värgist väga vaimustatud. Üksiti veendunud, et selle toona järjest enam hoogu võtva ehitamisbuumis on võimalik ühtteist ära teha ja mõistagi korralikku raha teenida. See oli just vabariigi taassünni aeg, piirid lahti ja kogu mu lähim tutvuskond läks liikvele – ikka laia maailma, kes kuhu, kes uudistama, kes paika jääma. Nakatusin minagi. Kui olin paar suve Helsingis kätt proovinud ja seal juba hinnatud osavnäpuna käe sisse sain, leidsin, et õppimine võib oodata, ja otsustasin praktika kasuks. Oma osa mängis mõistagi see, et korraga teenisin nii palju raha, millest seni polnud ju undki näinud, nagu omakorda kõik, mida võisin selle raha eest enesele võimaldada.

Kes töömees, kes ­asjamees, kes naistemees
Tegelikult olin tüdrukute lemmik juba kooliajal, populaarne peamiselt tänu siledale välimusele ja heale suuvärgile, aga ega must nn tegijat siis veel küll olnud. Kui tudengipõlves hea ja kurja tundmise puust juba esimesed viljad said mekitud, läksin oma menust järjest rohkem vaimustusse. Mõnujoogid jm kahjulikud meelemürgid mind ei ahvatlenud ega ohustanud, aga praegu kõigele tagasi vaadates möönan, et läksin oma möllamistega ikka üle piiri küll. No õigupoolest 23aastaseltki veel täitsa nolk, mis niisugusest tahta... Salamisi olin üpriski meelitatud sellest, kui sõbrad leidsid, et on keegi meist mis mees tahes – Valts (st mina) on meil naistemees!
Olingi, aga õrnem sugu ise pakkus mulle laialt võimalusi see olla. Otse armastusest, ammuks naisevõtmisest ma ju üldse ei mõelnud, kellelegi mingeid lubadusi ei andnud, kellegagi kindlat suhet ei loonud. Olin lihtsalt helde kostitaja, alati viisakas ja sõbralik, ühelgi mu kaaslannadest polnud mulle iialgi mingeid pretensioone. Nii et see oli nagu mingi maailma avastamine – ei võtnud ma kelleltki midagi vägisi, lihtsalt nautisin oma kirevaid avantüüre omaenese ausalt teenitud raha eest.
Sõpru oli mul palju, üks läbi aegade tõeline, kellega maailmaasjadest ja muidugi ka naistest midagi varjamata rääkisime – vahetasime nö kogemusi. Tema küll manitses mind vahel, et lähen liiale, mängin tulega, aga nii tark olin omameelest küll, et ikka teadsin, mis tegin. Ja oli sel sõbral vaja ükskord nagu möödaminnes märkida, et oled lai mees küll, aga mõnd musta kaunitari su aktivas seni ikkagi pole. Et kas kardad või – huvitav ju... Ja kujutage ette, sest ajast jäigi see kärbes mulle pähe...

Must kui öö, kuum nagu kõrb...
Tõepoolest – ise kah imestasin, et polnud mulle see variant isegi pähe tulnud ega olnud kummastki soost mustanahalisi isegi mu laiemas tutvuskonnas. Kuni kord sattusin Helsingis seltskonda, kus üks selline daam oli – nagu ilmnes, sealse ülikooli tudeng. Ei mäleta enam, oli ta Sambiast või Zimbabwest, aga minu silmis eriti haruldane selle poolest, et nii tumeda nahavärviga inimesega polnud ma seni veel suisa vahetult kokku puutunud.
Tutvumine läks libedasti, ja pole see sugugi kelkimine, et kahtlemata avaldasin talle muljet. Ja mis siin ikka pikalt heietada – tore tüdruk oli, veetsime selle õhtu põhiliselt koos ja hommikul ärkasin tema voodis. Eriti mitte millegi poolest mingite seni kogemata muljetega, aga enamikust värvikamatega (tema temperamendi mõttes) vast küll. Kohatu võib-olla nii rääkida, aga hommikuvalges tundus ta mulle täiesti võõrana, ja palun südamest vabandust – üldsegi mitte kaunitarina. Lokid kõvad kui traadid, silmavalged kui helkivad portselanikillud mustas šokolaadis, huuled nagu mul poisipõlves mõnikord pärast poksitrenni... Ega midagi – jätsime vastastikku tänades hüvasti ja läksin omateed. Igatahes väga väärikas temast, et ta võimalikele kontaktidele tulevikus isegi mitte ei vihjanud.
Et oleks aus jutt: teel oma peatuspaika mõtlesin ainult sellest, kuidas nüüd sõbrale uhke enesekindlusega teatan, et see tema osutatud puudujääk mu aktivas on nüüd likvideeritud – mul telefonis tõestuski olemas, kui ta ei peaks uskuma!

Sestpeale algas mu Canossa-tee
Kutsusin sõbra kohe ekstra kohtumisele, et saavutatuga kelkida. Ega ma arvanudki, et sellest kohe päris vestlusteema peaks kujunema, sest mingitest suisa delikaatsetest peensustest me niisugustel puhkudel tavaliselt ei rääkinud. Mis ta mulle aga seekord esimese hooga ütles, lõi mu täitsa pahviks. Nimelt et olen ma ikka hull – kas ma siis ei tea, et kõik Aafrika naised on HI-viiruse kandjad, et levitavad seda meelega kättemaksuks valgetele meestele...
Katsusin küll ta juttu naljaks pöörata, aga sisemiselt olin ühekorraga täitsa pabinas, nii et suutsin vaevu midagi mõistlikku kokutada. Ju ta nägi mu näost, et olen palanksist väljas. Ütles siis peatsel lahkumisel, et ärgu ma ülemäära kah muretsegu jne. Aga muretsesin küll, päevast päeva aina rohkem, hirm paisus pikkamisi paanikani.
Esimene muutus mu senises elukorralduses oli see, et hakkasin kõikidest naistest eemale hoidma, võiks öelda, et lausa kartsin neid. Kui on olemas lennufoobia, kinnise ruumi, roomajate jm foobiad, siis minul tekkis naistefoobia. Kujutluspildid, kuidas ma kõiki nakatan, kurikuulsaks saan ja loomulikult varsti suren, ajasid hulluks... Seda on raske kirjeldada, aga korraga muutus teiseks nagu terve maailm.
Muudkui kuulatasin ja uurisin, mis minus muutub. Tekkisid peavalud, unetus, õudusunenäod, aina jubedamad luulud... Nähes ju, et lagunen koost, soovitas sõber: tal on tuttav arst, mine ja lase teha test, et mitte olematutest hirmudest end päriselt käest kaotada. Mõistagi oli see lootusekiir, mis küll üüratult närve ja rahagi maksis, aga tehtud sai.
Kui lõpuks vastuse asjus arstiga kohtuma läksin, pani ta tuppa tulles papka lauale, vaatas mulle otsa ja rõhutas: kuulaku ma rahulikult ja teraselt, mis tal öelda on. See kõik tundus nagu puuris konutajale teade „kohus tuleb”... Aga samal hetkel helises tal telefon. Tema jutust oli aimata, et teda kohe kuskile kutsutakse, et ta veidikeseks viibimiseks aega palus, lõpuks toru ära pani ja vabandas, et peab mõneks minutiks mind ootama jätma.
Mulle oli ilmselt üks minutki ootamist nagu tund. Poolsurnud, kergitasin värisevi käsi selle toimiku kaant, hingpakil märkasin versaalis oma nime... Püüdsin silmad üle teksti lasta, kuni peale otsatut, arusaamatut arvuderodu jäi ühel real silma sõna „negativ”...
Sellest oli küllalt. Tähendab, et ei mingit lootust – kõik, elu lõpp! Kuna arst ikka ei naasnud, tõusin ja pagesin tuigerdades. Helistasin sõbrale, kes ei vastanud, pugesin oma urgu ja, kallanud konjakipudelist ühekorraga kurku oma kaks kolmandikku ja jäin magama.

„Seda teadsin niigi, et sa loll oled...”
Vastu südaööd saabus sõber, rõõmus, et ikka hinges olen, ja vihane kui piison, et arstiga kohtumiselt kadusin (millest viimane teda oli teavitanud). Kui olin talle kõik ära rääkinud, ei jõudnud ta mind ära põlastada. Hinnanguga: „Seda teadsin alati, et sa loll oled, aga et nii-ii loll...” Arst omakorda polevat suutnud imestada, et nii suur mees ei tea, mis tähendab hinnang „negativ”. Ja üldse – mees või asi, nõrganärviline nagu aadlipreili...
Kui olime sõbraga vaheldumisi küll sõimelnud, küll naernud, ligi hommikuni üksjagu veel klaasi kummutanud, päeva maha maganud, lubasin talle, et oma patud lähiajal silun. Sellest, kuidas selle haruldaselt meeldivast inimesest arstiga lõpuks kõik jutud aetud said, pole mõtet rääkida.
Pärast seda jäin pikemaks ajaks kodumaile, eirasin igasugust seltsielu ja katsusin seada selged piirjooned sellele teistmoodi inimesele, kelleks olin saamas või põhiliselt juba saanud. Rohkem kui aasta pidasin sajaprotsendilist tsölibaati, polnud isegi kiusatust sellest lahti öelda. Õppisin, tegin läbi ettevõtluskursused jne, sattusin teistmoodi naiste suhtlusringi, selliste, kellega seni poleks osanudki õigesti suhelda. Alati olin nagu enesestmõistetavalt veendunud, et naistega polegi millestki rääkida, et neil on peas ainult seks, lust ja raha. Nüüd sain pikkamööda aru, et pigem sellistele ära kõlbasingi, adumata, et täiearulistel ja väärikatel polnuks just minuga millestki rääkida. Ühesõnaga – sain lõpuks vist täiskasvanud meheks.
¤ ¤ ¤
Abiellusin alles 34aastasena, ja miskipärast arvas taevane isa siiski, et väärin maailma parimat naist! Nüüd on meil kaks toredat poisipõnni ja oma väike pereäri. On muresid, nagu kõigil, aga saame hakkama, pole põhjust elu üle kurta. Toosama sõber on mul ikka alles, sai pereinimeseks paar aastat enne mind. Suhtleme perekonniti ja aegajalt meenutame ikka ka tormilist noorust. Sõber aasib siis vahel nimelt: „st – räägime vast ikka rohkem sinu omast, mis nüüd meie...” Räägimegi, sest mul pole oma naise ees mingeid saladusi.
Lõpetuseks veel vast tänukummardus kõikidele naistele, kellega on olnud õnn elus kokku puutuda, nagu ka kõikidele ülejäänutele. Tõdemusega, et ei saa mehed ilma naisteta, ei naised ilma meesteta! Olgu vastastikuse mõistmisega elu erinevatel perioodidel nii nagu on...

Valduri jutu pani kirja
Imbi Käbi