Saatus: Lapsed järelmaksuga: naine tegi mu elatisega lagedaks

Kui mu naine teatas, et soovib elada minuta, ei tulnud ma selle pealegi, et suhteliselt noores eas võetakse minult võimalus luua uus suhe mõne teise naisega.

Olgu kohe alustuseks öeldud, et minu jaoks on kõige olulisem teema minu elus perekond. Eriti minu lapsed, keda armastan kustumatu ja igavese armastusega ning kelle heaks olen ma valmis andma viimase särgi seljast ja viimase leivaviilu laualt.
Veel mõnda aega tagasi oleksin sama öelnud ka nende ema, oma toonase abikaasa kohta. Nüüd on mu suhtumine aga muutunud sedavõrd, et ma ei julge isegi öelda, et ma oma eksnaisest lugu peaksin. Kui laste emast, muidugi – ta pole lapsi kunagi millegagi kahjustanud ning emaroll väärib loomulikult lugupidamist. Aga kui inimesest minu elus... see on juba keerulisem teema.

Elu nagu hea õpikunäide
Aga alustame algusest. Sellest saab nüüd mööda juba üle kümne aasta, kui ma oma tulevast abikaasat kohtasin.
Olin hiljuti lõpetanud tehnikaülikooli ehituse erialal ning alustanud tööd ühes meie suurtest ehitusettevõtetest. Objektijuhi töö meeldis mulle väga, sest just see on positsioon, mis reaalselt valmiva maja kvaliteedi määrab.
Ka palk pole olnud laita ning üldiselt tundus elu mulle igati kenana. Neiu Evelin, kellega kohtusin, säras päikesekiirena ning õige varsti oli ta end minu ellu nii põhjalikult sisse säranud, et me meie elud ühinesid nii voodis, koduloomises kui ka abielus.
Olin enese arvates väga õnnelik mees. Kõik sujus otsekui õpikunäide heast ja targasti korraldatud elujärjest.
Evelini haridus oli veidi madalam kui mul. Pärast keskkooli oli ta proovinud astuda ülikooli ärijuhtimist õppima, nuusutanud ka kosmeetika- ja juuksuriõpinguid, ent tema koolid olid erinevatel asjaoludel pooleli jäänud. Uskusin siis, ja usun ka nüüd, et tegu on siiski asjaliku ja nutika naisega, kes enesele vajadusel kergesti töö võiks leida.
Loomulikult polnud armunud mehele tähtis, mis on tema unelmateobjekti haridus või professioon. Oligi minu arvates tore, kui Evelin oli kodus, kui ma töölt tulin. Minu tööpäevad olid ju üsna pikad ning väga vahva oli jõuda koju, mis oli kenasti korras, kus armastav naine oli teinud süüa ning ootas mind kirglikult.
Samuti ei huvitanud mind naise sissetulekud. Enne minuga kohtumist üüris ta sõbrataridega kahasse korterit. Ka minul oli üüripind, kuid kui ma tundsin, et olen enesele õige naise leidnud, võtsin peagi pangalaenu ning ostsin kena kahetoalise korteri. Laenu omaosaluse olin juba kokku kogunud, sest põhimõtteliselt olgi mu plaanides ikkagi oma kodu soetada.

Suurem ja moekam kodu
Kui Evelin jäi meie esimest tütart ootama, olin nii õnnelik, et ei teadnud isegi, mida kõike ma selle suure õnnega ära teeks. Selles, et oma naist hoian ja armastan aegade lõpuni, olin ma küll sajaprotsendiliselt kindel ning ütlesin seda ka naisele.
Loomulikult oli selge, et Evelin ei hakka last oodates tööd otsima. Nagunii jääks ta ju peatselt lapsega koju.
Meie esimene tütar sündis terve ja tublina ning oli minu arvates maailma kõige ilusam väike tütarlaps. Jutud „isside printsessidest” pole mingi ajast-arust klišee, minu jaoks väike Laura seda just oligi.
Mu tööpäevad olid endiselt pikad, kuid mul polnud raske koju tulles ise endale süüa tuua ja teha ning vaadata ka, et Evelinil külmkapis midagi head ja kergesti kättesaadavat oleks. Tema oli ju lapsega, ning selge on, et kõike ta korraga teha ei jõua.
Meie omavaheline suhe oli endiselt väga hea ning Laura polnud veel kolmenegi, kui mu naine teatas, et saame ka teise lapse. Ning et nüüd oleks vist aeg kolida kolmetoalisesse korterisse. Mulle oleks tegelikult oma maja rohkemgi meeldinud, kuid Evelin arvas, et korteris on tal lastega lihtsam. Kui nii, siis nii – koduasju otsustab ju ikkagi naine.
Pealegi olidki ilusad linnamajad pisut liiga kallid, kena maja linnast väljas aga oli Evelini jaoks kindel ei-koht.
Teine tütar Eliisa sündiski juba meie uues kolmetoalises. Kuna mu palk oli koos tööpanuse tõusmisega samuti tõusnud, polnud liiga raske osta uus korter mitte aegunäinud paneelmajja vaid märksa kaasaegsemasse uusarendusse. Muide, olin ise selle maja ehitamist juhtinud, seega teadsin täpselt, et korter selles on oma hinda väärt.

Kõige tähtsam on laste heaolu
Elu sujus endiselt igati kenasti. Tegin palju tööd, Evelin aga keskendus kodule ja lastele. Olin küll vahepeal ka teises linnas tööl, kuid minu truudus oma perele on olnud vankumatu ning ka Evelini pole mul olnud põhjust milleski muus kahtlustada.
Uudis selle kohta, et mu naine soovib lahutust, tuli mulle suure üllatusena. Tükk aega ei suutnud uskuda! Küsisin lõpuks jahmunult, et kas tal on keegi teine ning sain, küllalt ootuspäraselt muide, vastuse, et ei ole.
Küll aga üllatas mind Evelini väide, et ma ei lase tal tema ise olla. Ta olla pühendunud üksnes kodule ja lastele ning tema oma elu olla kõik elamata. Nagu, eks ole, lapsed polekski elu...?
Kogu see jutt oli kummaline ja vastuoluline. Lõppeks käis Laura juba teises klassis ning Eliisa lasteaias. See andis naisele iga päev mitu tundi päris oma aega. Mina aga olin tööl nii sel ajal kui ka siis, kui oli aeg lapsed koju tuua. Isegi, kui see mu naisele ei meeldinud, poleks ju lahutamine seda muutnud.
Loomulikult ei meeldinud mõte lahutamisest mulle mitte kõige vähematki. Aga kui naine sellest muudkui rääkis, sain ma aru, et kui tema jaoks on meie abielu läbi, siis nii see ongi ja vägisi uuesti armsaks saada pole võimalik.
Me rääkisime kõik põhjalikult läbi ning mulle meeldis see, et Evelin rõhutas kogu aeg, et kõige tähtsam on laste heaolu.
See, et mina pean oma kodust välja kolima, kuid laenu edasi maksma, meeldis mulle märksa vähem. Aga selge oli ka, et Evelin on kodus nendel aegadel, kui on vaja lastega tegeleda ning lapsi me ju kodust välja ei tõsta. Ja kuna Evelin lubas, et korter jääb nagunii tüdrukutele, siis põhimõtteliselt polnudki asi nii hull – laenu makstes korjasin ju vara oma tütardele.

Maksekäsu kiirmenetluse ajajärk
Muidugi olin ma nõus tüdrukuid ka rahaliselt toetama. Ent kui päev pärast lahutust sadas mulle kaela maksekäsu kiirmenetlus, milles „tasumata elatisraha” nõuti, olin küll väga jahmunud ja solvunud.
Helistasin oma väga värskele eksabikaasale ning kuulsin tema hääles jäise tooni noodikesi. Kõik olevat seaduslik ning seadus kohustab mind minu lapsi üleval pidama. Ning et tema üle miinimumi ei nõua, mina aga võiks loomulikult oma lapsi rohkem hinnata, kui „vaeste jaoks loodud miinimummäär”.
Ma poleks iial uskunud, et ma seda teen, aga ma konsulteerisin lausa juristiga, sest kõik see asi tundus mulle väga imelik.
Sain aga teada, et tõepoolest, elatis on seadusega kindlaks määratud teema ning maksekäsu kiirmenetlus olla samuti asi, mille naine saab valmis teha läptopi juurest lahkumata.
Jurist ütles, et ma võin esitada kohtusse vaide, sest korterikulude täies mahus maksmine on suur majanduslik koormus. Noh, aga... kuhu see viiks? Evelin ei tööta ja sisuliselt käiksin raha pärast kohut oma tütardadega? Liiatigi tahtsin ma nii nende kui ka nende emaga siiski häid suhteid hoida...

Heade suhete kõrge hind
Tuleb aga tunnistada, et heade suhete hind on päris kõrge. Kahe lapse elatismiinimum on ühe miinimumpalga jagu. Korter koos kommunaalide ja laenumaksetega teeb teist samapalju.
Kuna ka mina ei saa kuuse alla elama minna, üürisin enesele kahetoalise korteri. Suuremat ei raatsinud, aga külla tulevad tütred peavad ka kusagile ära mahtuma.
Lisaks tuleb panna raha kõrvale, et millalgi enesele uut korterit ostes oleks võimalik omaosalus maksta. Tallinnast välja kolida ma ei saa, sest tütardel oleks siis kauge külas käia.
Loomulikult ei ütle ma oma printsessidele ka, et ei, issi ei osta teile mantleid või saapaid, sest emme juba sai selle jaoks raha.
Nii ongi kujunenud olukord, kus lahutus, mida mina kunagi tahtnud ei ole, jättis mu naise elujärje üsna endiseks, minust aga tegi üksiolekuaegadel vägagi pingsalt raha lugeva mehe.
Väga selge on ka, et töötempo, tütarde ja vähese rahaga pole mul suhetemaailmas midagi teha ning ees terendavad lahutatud mehe üksildased aastad.
Tean, et võiksin oma ekskaasa kohtusse kaevata ning ilmselt isegi võidaksin, sest mu kulutused on tõesti ebaproportsionaalselt suured. Siin aga tunnen end oma tütarde ema pantvangina – tean, kui vaikselt ja kenasti oskaks Evelin lastele rääkida, et isa kaebas ema kohtusse, sest ei taha, et ema... neile näiteks magustoitu ostab või nad spordiringi saadab või mida iganes. Selline protsessimine lõhuks mu laste usaldust meie ja elu vastu ning seda ma ei taha.
Kas aga minu jaoks ongi elul praegu kaks võimalust – üksildane mehepõlv või rikas naine, kes mind enesele tahaks, seda ei oska ma öelda. Vaimustuses poleks ma kummastki teest, sest oma minapildis olen ma töökas ja säästlik mees, kes võiks elada märksa paremini kui ma seda praegu teen.

Raineri jutu pani kirja
Maria Johanson