Saatus: Ma olen tugev naine...

Triinu jaoks polnud lahendamatuid olukordi. Peale ühe – mehed kartsid naist, kes kunagi nõrk ei olnud ja abi ei vajanud. Aga meest leida tahtis Triinu kindlasti.

Triinu oleks pidanud poisina sündima. Seda soovisid kõik: ema, isa, vanem õde Kadri ja isegi naabrionu Mihkel, kellel endal oli viis tütart ning hinges salasoov kellelelgi oma aastaid lihvitud kalameheoskusi edasi pärandada. Triinu sündis aga tüdrukuna ning temast kasvas tugev ja energiline laps, kes onu Mihkli suureks rõõmuks näitas üles teesklematut huvi tema oma kätega valmistatud kalapüügiriistade vastu.
Ei, Triinu ei muutunud, ta jäi loomulikult tüdrukuks, kuigi teatud poisilikke jooni temas siiski oli. Ta ei armastanud kleite kanda ja suutis alati kiusajatele väärikat vastupanu osutada. Esimest korda juhtus see kolmandas klassis. Tüdrukule meeldis väga üks heledate juuste, ingli näo ja suurte helesiniste silmadega klassivend.
Nende sõprus kestis tervelt kolm nädalat, kuni poiss sai viienda klassi riiukukkede käest klobida. Triinu ei hakanud kakluse põhjusi välja selgitama. Ta vaatas hoolikalt oma sõbra silma all oleva sinika üle ja, ootamata ära vahetunni saabumist, tormas kakukullide klassi. Samal päeval ilmus tema päevikusse märkus: „Lugupeetud vanemad! Palume teil viivitamatult kooli ilmuda! Teie tütar peksis julmalt läbi kolm vanema klassi õpilast. Üks neist vajas arstiabi.“
Probleem lõpuks lahendati, kuid selle tulemusena sai Triinu südamesõber endale hüüdnimeks „jänespüks“ ning selle vahejuhtumiga nende suur sõprus ka lõppes. Miks see nii juhtus, Triinu siiralt mõista ei suutnud. Selle teadmatusega ta üles kasvaski.

Taas õnnetu armastus
Õigusteaduskonna viienda kursuse tudengina armus Triinu taas. Seekord temast kaks kursust tagapool õppivasse Laurisse. Nende romaan kestis tervelt aasta. Triinu rabeles oma väljavalitu eest arvestustöid ära teha, vorpis erinevatel teemadel esseesid ja tagatipuks valmis noormehe jaoks tema sulest isegi kursusetöö. Aga vaatamata sõbranna õilsatele kavatsustele putkas Lauri tema juurest hoopis oma hapra ja üldsegi mitte energilise kursuseõe embusesse. Triinu elas kaotust raskelt üle, kuid lõppude lõpuks sai hingerahu tagasi ja sukeldus pea ees töösse.
Oma kahekümne seitsmendaks eluaastaks oli naine teinud peadpööritava karjääri, asutanud oma õigusabi firma ja oma raamatupidajaga abiellunud. Siim oli edasipüüdlik mees ja temast sai peagi osanik. Selle tähelepanuväärse sündmuse puhul kinkis Triinu abikaasale auto, millega ta armastatu peagi koos oma armukesega Itaaliasse puhkust nautima kimas.
Lahkuminek oli taas raske, kuid nagu tavaliselt, leidis Triinu ka seekord lohutust oma tööst. Nii jõudiski märkamatult kätte kolmekümnes eluaasta.

Nii tugevat meest polegi?
Sünnipäeva tähistas Triinu koos parima sõbranna Liinaga, kes erinevalt temast juba ammu õnnelikus abielus oli.
„No ütle, kallis sõbranna, miks minul ei vea?“  küsis Triinu ahastava häälega ja tühjendas ühe sõõmuga martiiniklaasi. „Miks kõik mehed mind hülgavad? Olen ma mingi peletis või?“
„Sa oled lausa kaunitar!“ veenis sõbranna. „Aga välimus ei puutu antud juhul absoluutselt asjasse.“
„Milles siis asi on?“
Liina teadis oma sõbranna keevalist iseloomu ja jäi seetõttu veidikeseks omaette mõtisklema, kuid otsustas lõpuks siiski tõe välja öelda.
„Nad kardavad sind. Sa ei anna neile hingamisruumi. Sõidad nagu buldooser meestest üle.“
„See ei vasta tõele!“ pareeris Triinu häält kõrgendades. „Ma aitan neil jalule saada!“
„Ja seejärel hakkad nende samme seada. Sinna mine, sinna ära mine, seda võib, seda aga ei tohi... Seda mehed juba välja ei kannata. Ja teadagi on meestel üleüldse raske tugevaid naisi välja kannatada.“
„Mida ma siis sinu arvates tegema peaksin?“ küsis Triinu anuva häälega.
Liina tegi käega tähendusrikka žesti.
„Endale tugeva mehe leidma. Sellise, kes sinust tugevam oleks.“
„Selge. Seega ootab mind ees üksijäämine,“ sõnas Triinu kokkuvõtvalt.
„Aga sa ole temast kavalam!“ ei andnud sõbranna alla. „Näiteks mina pole elu seeski ühtki naela seina löönud ega midagi küüneviilist raskemat käes hoidnud...“
„Ja see on sinu meelest hea ja õige?“ küsis Triinu kõhkleva häälega.
„Räägitakse, et õnn on meie enda teha, kuid mis on üldse õnn?“ esitas Liina sakramentaalse küsimuse. „Tahad sa õnnelik olla?“

Küsimus looritatud pilgul
Loomulikult Triinu tahtis. Kogu järgmise päeva hommiku ta vaid sellest mõtleski. Mõtles nii pingsalt, et sõitis vastu tänava betoonäärist ja lõhkus ära oma džiibi tagarehvi.
„Pole hullu,“ mõtles ta endamisi ja ronis autost välja. Rehvivahetus polnud Triinu jaoks probleem. Ta hüppas autost välja, lõi vilunud autojuhi näoga pagasiluugi lahti ja kummardus tagavararehvi välja tirima. Äkki kuulis ta selja tagant:
„Kas vajate abi?“
Triinu avas suu, et öelda oma tavapärane lause: „Saan ise hakkama!“, kuid viimasel hetkel mõtles ümber. Naine jäi hetkeks tundmatut abipakkujat piidlema. Tema ees seisis pikka kasvu, musklis, jõuliste näojoontega, umbes neljakümneaastane mees.
Korraga meenusid Triinule sõbranna lausutud sõnad, ja süütult ripsmeid klõpsutades küsis ta malbe häälega:
„Ja te oskate seda?“

Damoklese mõõk, Pandora laegas...
Nädala pärast, valmistudes järjekordsele kohtingule minema, pidi Triinu peeglisse vaadates endale tunnistama, et naise tugevuseks on tema nõrkus. Ta mõistis nüüd, mida tähendab oskus vaadata meest kui endast tugevamat. Ta oli kogu elu pidanud endale pidevalt tõestama, et on tugev, arvanud, et peab meestega võitlema, neist parem olema ja maailma oma vaatenurgast defineerima.
Mehed on loodud aga selleks, et naisi kaitsta. Kui naine seda ise suudab, tähendab see, et tal pole meest vaja.
Siiani polnud veel mitte ükski mees Triinut sellise tähelepanu ja hoolitsusega ümbritsenud nagu Martin. See oligi tema „päästja“ nimi. Varsti mõistis naine, et on armunud.
Pool aastat arenes nende romantiline suhe tõusvas joones, kuid ühel päeval pidi Triinu kallimat väga pikalt kohtamisele ootama.
Mees saabus lõpuks väsinuna ja depressiivsena. Ta muidu nii säravad silmad olid tuhmunud. Martin tunnistas lõpuks Triinule, et tal olid oma töökohal tekkinud suured juriidilised probleemid. Triinule poleks nende lahendamine suuri pingutusi nõudnud – teha mõned telefonikõned teatud inimestele, õigetele nuppudele vajutada ja kui vaja, ka oma vastuteeneid pakkuda. Poole päevaga poleks probleemidest jälgegi jäänud.
Naine oli telefonitoru juba kätte haaranud, kui äkitselt teadvustas endale – ­olulise pöörde­­­punkti aeg on käes! Achil­leuse kand, Gordioni sõlm, Damoklese mõõk, Pandora laegas... Talle meenusid koheselt kõikvõimalikud asjakohased ja ka ebasobivad analoogid. Triinu naeratas ja sõnas siis hellalt:
„Pole midagi hullu, kallis. Sa saad sellega ilmtingimata hakkama. Oled ju mul nii tugev...“

Elu pakub lahendusi
Tõsi küll, see otsus jättis Triinu hinge mureokkad. Kuidas siis nii – armastan ja ei paku oma kõige armsamale inimesele abi? Triinu tundis end lausa reeturina. Selle kompenseerimiseks rabas ta köögis mitme eest – üks Martini lemmikroog valmis teise järel.
Ehkki kodus olid varem majapidamistööd üsna punktuaalselt pooleks jagatud, võttis Triinu nüüd neistki suurema osa enda teha. Lihtsalt selleks, et oma passiivsust mehe aitamisel kuidagi varjata.
Lisaks andis naine ka voodis oma parima. Et pakkuda mehele vaheldust probleemidest ja enesele lõõgastust tema pärast muretsemisest.
Jah, poole päevaga Martin muresid ära ei lahendanud, nädalaga ka mitte. Aga poolteist kuud hiljem olid tema firma ­asjad korras.
Triinul jäi tõdeda, et ta on tõesti leidnud enesele väärilise partneri. Mehe, kes saab hakkama nii automuredega kui ka juriidiliste sasipundardega.
Kui Martin kallist naist hea vahuveiniga rõõmustada tahtis, oli Triinul aga hoopis omapoolne hea uudis, mis vahuveinid määramatusse tulevikku lükkas.
„Kallis, me saame lapse,” sosistas naine kallimale hellalt.