Saatus: Mälestused on aare nii heas kui halvas

Vanaks jäädes on aega palju, vahest liigagi palju, nii et haiget tegevatest mälestustest ei ole võimalik pääseda.

Olen üle 70 aasta vana ning palju elu näinud naine. Juba ammu pensionär ja selle elatud aja jooksul näinud ja kogenud nii mõndagi. Olen kursis paljude oluliste sündmuste ja inimestega, kellega aegade jooksul kohtunud või pikemat aega kontaktis olnud. Praegu viin ennast maailma ja oludega kurssi küll ainult teleri ja raadio abil - aega on rohkem kui vaja. Vahest liigagi palju - mälestustest sooviks mõneks ajaks ju ka vabaneda, eriti neist, mis teevad haiget. Loen ja kuulan palju uudiseid. Nii ongi mul juba ammu tellitud nii Lõuna-Eesti Postimees, aga sõbrannadelt saan lugemiseks ka teisi ajalehti ja ajakirju. Ka „Nelli Teataja“ on vahel ühe sõbranna tõttu mitmeid kordi minu lugemislauale sattunud.
Tihti mõtlen, et mitmed elumustrid korduvad ajast aega, olgugi et minu noorusaega ja praegust eluolu ei ole justkui võimalik võrrelda. Väga tihti kuulen ja loen meeste poolt naiste ahistamisest. Tihti tehakse seda töökohtadel ja ei puudu muuseas ka vägistamiskatsed või vägistamised. Mis aga veelgi hullem - hirmu ja viha teevad kuuldused laste seksuaalsest ahistamisest. Minu nooruses küll nii aktuaalne see temaatika õnneks polnud. Muidugi tuleb nentida, et seda eri põhjustel, kas ei olnud või vaikiti need juhtumid lihtsalt maha. Otsin oma mõtetes sellele küsimusele tihti vastust. Igal juhul küsin endalt ja ka lugejalt: “Mis nende inimestega lahti on? Kas osa inimkonnast on kolinud mingisse ossa loomariigist. Suurem osa loomariigist peaks inimestele pigem ju eeskujuks olema.“

Minu lapsepõlves läbielatu
Sündisin siia ilma hetkel, mil oli nõukogude aeg ehk sügava vene aeg. Nüüd tekivad nii endal kui ka noorematel põlvedel küsimused: miks sel ajal sellistest asjadest ei räägitud või kui need eksisteerisid, siis miks ei räägitud? Võib-olla aitab neile küsimustele vastuseid leida elu-olu kirjeldus. Mina elasin oma ema ja isaga maal kolhoosikülas. Lapsepõlvest mäletan veel, et meie pere elas üksmeelselt. Ema armastas mind väga. Ka isal polnud viga, kuigi vahepeal karistas ta mind ütlemata ülekohtuselt.
Ma ei olnud oma arust paha laps ja seetõttu tundsin, et karistamine oli ebaõiglane. Koolis käisin kohalikus põhikoolis. Mul oli koolis palju sõbrannasid. Seitsmenda klassi lõpetasin 14aastasena, seega teismelisena. Koos sõbrannadega hakkasime mingi hetk huvi tundma oma välimuse ja eriti uute riiete vastu. Külastasime üksteist ja vaatasime üksteise kappides ringi - mida uut on keegi riietest või jalanõudest saanud. Tundsime tihti rõõmu, aga vahel oli südames ka kibestumistunne, kui endal selliseid võimalusi polnud.

Uus periood elus
Meie ellu saabus täiesti uus ja tundmatu pool, kui hakkasime huvi tundma poiste vastu. Paljudel tüdrukutel meie sõpruskonnast tekkisid oma sümpaatiad, kuigi tol ajal seda avalikult välja ei näidatud. Koos käidi jalutamas, vahel kinos, kuid sellega esialgu piirduti. Seksuaalsest elust meile ei räägitud, see oli tabu ja seda varjati kiivalt. Praegu on muidugi 14aastased tüdrukud juba seksuaalelu teadmise osas peaaegu täiskasvanud. Seksuaalelust teavad nad rohkem kui mõned täiskasvanud. Meie aga tol ajal sosistasime ja kihistasime naeru, kui keegi üritas sellel teemal teistest targem olla. Mõni tüdruk oli oma poisiga ka juba suudelnud. Sellest kuuldes olime ülimas hämmelduses. Mina olin selles vallas täielik puhas leht, kuhu mitte ühtegi õpetussõna ega ohu hoiatust kirja veel polnud pandud. Sellest johtuvalt ei osanud ma end valmis panna ka õudusteks, mis olid minu suunas liikuma hakanud.

Õudused algavad
Mul oli oma tuba, mis oli minu jaoks hubane ja armas. Seal ma õppisin ja tegin kõike, mida hing ihaldas: kas olin ma väga väsinud, sain kiita või karistada, vahet polnud. Kui vajasin üksindust, siis sulgesin end oma tuppa. See oli minu jaoks nagu pelgupaik ja kindlus.
Saabus aga 7. klassi lõpupäev - sel ajal oli põhikool 7klassiline. Ma olin väga õhinal, see oli kogukonna tõeline pidupäev. Ema oli mulle õmmelnud uue lõpukleidi ja ostnud uued kingad. Kõik see valmistas mulle kirjeldamatult suurt rõõmu. Paljud põhikooli lõpetajad üritasid edasi õppida ja seega ka kodukülast lahkuda. Oli vaja õppida selgeks amet, sest keegi ei soovinud jääda kolhoosi tööle. Olin enda meelest välimuselt päris kena ja kuna ema õmbles mulle ise riided, siis sain mõneti ka teistest paremini riides käia. Lõpukleidis tundsin ennast väikse lapse asemel juba kauni neiuna. Lisaks oli lõputunnistuse ootus väga erutav ja ärevusttekitav.

Nii ilusad kui ka inetud ajad
Mälestused neist aegadest on väga erinevad ning jätavad kogu eluks kustumatu jälje, kas siis hea või halva, saab alles aastaid hiljem mõista. Pärast lõpupidu olin väga väsinud ja läksin oma tuppa ning vajusin sügavasse õndsasse unne. Kas olin maganud vähe või palju, ma ei adunud, kui äkki tundsin, et miski puudutab minu rindu. Avasin silmad ja ei uskunud oma silmi. Minu voodiserval istus isa ja paitas minu rindu. Ehmatusest pigistasin silmad kinni, õudusega tõmbasin teki üle pea ja keerasin ennast kerra. Teesklesin, nagu oleksin näinud und ja ei saanud millestki aru. Edasi asi toimida ei saanud, sest ema tiris isa minu toast välja.
Kui ema isaga olid toast lahkunud, hiilisin ukse juurde ja lukustasin ukse. Mind valdas õudne tunne ja ma ei saanud sel ööl enam und. Hommikusöögi ajal proovisin käituda nii, et vanemad ei saaks aru, et ma kõike, mis öösel oli, unes ei näinud. Ema arvas, et ma ei olnud ärkvel. Ema ja isa olid terve nädal omavahel tülis ja ei rääkinud teineteisega. Mulle oli põhjus selge, kuid ma ei sekkunud. Oma isa peale olin väga solvunud ja ei tahtnud temaga mingit tegemist teha.

Ema minek ­komandeeringusse
Suve lõpupoole pidi ema minema mitmeks päevaks komandeeringusse. Ta veenis mind tädi poole minema ja rääkis, et tädi on mind väga oodanud ja kutsunud. Sain selgelt aru, et ema ei julge mind isaga koju jätta. Tädi elas pealegi küla teises otsas, mitte kaugel meist. Seal oli hea tädilastega ujumas käia, sest nende maja lähedal oli järv.
Ajal, mil olin tädi juures suve nautimas, saabus külla külalisteatrietendus. Tädi sooviks oli, et mina koos tema lastega tuleksime etendust vaatama. Olime suurima rõõmuga nõus, sest maal ei ole ju kultuurielamusi kusagilt võtta. Kuna mul polnud peokleiti, -kingi kaasas, siis oli vaja need kodust tuua. Läksin koju. Isa oli kodus ja sõi. Ma arvasin, et võtan asjad ja lahkun. Läksin kiiresti oma tuppa ja hakkasin kapist riideid otsima.
Äkki tundsin end tugevas haardes ja paisatuna voodile. Isa hakkas mul riideid seljast kiskuma. Avaldasin tugevat vastupanu ja karjusin kõvasti. Ta oleks mind vägistanud, kuid korraga kuulsin uksele koputust. Kui välisuks oleks lukus olnud, oleksin selleks hetkeks juba vägistatud olnud. Minu õnneks pidi isa tulijale vastu minema. Ta haaras minu toa võtme ja lukustas mind tuppa ning teatas, et tuleb kohe tagasi. Ta ei arvestanud, et mul oli julgus läbi akna õue hüpata. Kabuhirmus avasin akna ja hüppasin välja. Räsituna ja hirmununa jooksin tädi juurde. Tädi uuris niikaua, kuni ma talle kogu loo ära rääkisin. Peole me ei jõudnud, sest kõik tegelesid minu lohutamisega.
Mõtlesin jälestusega, miks peab minu isa selline elukas olema. Kui nüüd meenutan  varasemat lapsepõlve, siis meenusid hetked, kui isa püüdis mulle mitmel korral kätt püksi panna ja mind sealt kõditada. Lapsena jooksin naerdes minema, sest mul oli kõdi. Kord, kui ma veel koolis ei käinud, pani ta mind voodile pikali peale vannitamist. Ta tõmbas jalad mul laiali ja puhus nabale ja jalgade vahele, siis hakkas mind sealt katsuma. Mul oli kõdi ja ebameeldiv, hakkasin karjuma ja ema tuli ning isa katsumised lõppesid. Sel ajal ma ei mõistnud, mis toimub, pidasin seda naljaks, sest muud ma ju ei mõistnud.

Tõe teadmine
Kui ema komandeeringust saabus, rääkis tädi juhtunust tallegi. Ema uskus, sest ta oli üht-teist juba ise näinud. Ma arvasin, et isa teeb seda, sest vihkab mind. Siis aga selgus, et ta polegi minu bioloogiline isa, vaid kasuisa. Minu isa jättis minu ema maha, kui ema jäi rasedaks. Ema abiellus selle mehega, kui ma olin 2aastane. Nad olid otsustanud seda minu eest salajas hoida. Kasuisa oli lubanud mind kasvatada nagu oma last. Kasuisaga emal lapsi polnud.
Ema ajas kasuisa majast minema, kuigi too kahetses ja andis paljutõotavaid lubadusi. Kasuisa pidi ka külast ja kolhoosist lahkuma, vastasel korral oleks ema kõigile kuulutanud mehe alatust käitumist. Jäime emaga oma majja kahekesi elama. Lõpetasin keskkooli ja ülikooli ning asusin tööle. Läbielatu lapsepõlves jättis mu ellu oma pitseri. Minu hinges elas see õudusena edasi. Lapsepõlve rõõmud küll rikastavad inimest, kuid õudused hävitavad inimese hingeelu ja muudavad ta kahtlevaks, sageli rõõmutuks ja psüühikahäiretega inimeseks, sest hirmu ja ülekohtu läbi elamine lapsepõlves käib meiega kaasas kogu elu nagu mingi saast.

Viivi loo pani kirja
Maria Karjametsa