Saatus: Mees palus paariks kuuks aastas „eripuhkust”...

Juba ammust ajast neist inimeste saatustest lugedes olen vahel mõelnud, et mis neis siis ikka nii väga on, et lausa kogu ilmale rääkida... Nüüd, mil ise sain hiljuti päris vapustava kogemuse, mõistan, et sellel on mõtet. Olgu või selleks, et ehk läheb enesel kergemaks...

Kaks aastat tagasi, kevadisel ajal, tegime mehega teoks pikalt kaalutud otsuse pealinnast päriseks maale ümber asuda. Leidsime soodsa hinnaga väikese maja väikelinna külje all, kus parajalt nii maa kui linna hõngu, ilus loodus. Lapsel hea kasvada, igati toreda koolinigi alla kahekilomeetrine maad – just paras ka jala käia, mitte ainult ratastel. Ise saan oma aias sõrmed mulda pista, sest kasvasin üles umbes samades oludes.
Mina sain töö lasteaias, mees väikeses remonditöökojas. Kuigi umbes sama profiiliga suures firmas töötas seni pintsaklipslasena, meeldis talle, et saab ometi „päris tööd” teha... Juba samal suvel saime aia elama ja veidi maja kõpitseda, tekkis oma tutvusringkond. Selleks ajaks oli meie abielu seitse aastat kestnud ja juba veidi luituma hakanud, uus atmosfäär mõjus suhtele värskendavalt. Nii et rahul kõik, elu edenes.

Kummaline külaline
Esimesel suvel jäid meie kontaktid pealinnaga suhteliselt harvaks. Sugulasi meil kummalgi seal ei elanud, sõprade jaoks oli harva aega. Said aru mu vabandustest, et andke aega atra seada. Ise käisin pealinnas üliharva. Mees sagedamini seoses kontaktidega oma endise firmaga – mingeid materjale ja autoosi hankimas jne. Otse sõpru polnud seal temalgi, tema toonastest kolleegidest ei tundnud mina pea kedagi enam kui nägupidi.
Tütar lõpetas läinud kevadel esimese klassi, ja mina võtsin üle hulga aja kõne alla teise lapse saamise – et tingimused on ja mul justkui tagumine aeg. Mehele see teema kahjuks enam eriti huvi ei pakkunud, tema arvates oligi juba hilja. Osutas oma hõivatusele, hellitas lootust ise oma töökoja omanikuks saada jne, nii et taas soiku see meil jäigi. Pealegi langes see omaniku-variant ära, sest selleks sai hoopis üks mees, kes pealinnas sama äri ajas ja siinsest selle filiaali tegi. Mu mehe jutu järgi väga asjalik ja tore inimene, kellega ta oli pealinnaski töiselt kokku puutunud. Nii polnud mul midagi selle vastu, kui ta kord teatas, et toob tolle meile külla.
Kui kuulsin neid uksel tervitusi vahetavat, tundus, nagu tulnuks mitte üks, vaid rohkem külalisi. Mu üksjagu jutukas mees ei pääsenud õieti üldse löögile, sest külaline rääkis palju ja kõvasti, naeris, kiitis maja, vatras lõppematult, mullegi kätt sirutades... Kõike korraga – selline joviaalsus ise, terve tuba näis teda sedamaid täis olevat.
Lauda istudes tundus ta nägu mulle kuidagi tuttavana, mida varsti ka mainisin. Tema nõustus otsekohe: nad on mu mehega töö kaudu tuttavad, kuna ta ajas äri ka ta tollase firmaga – võimalik, et firma suvepäevadel vmt oleme kokku puutunud. Möönsin, et ju vast. Hoopis imelik tundus avastus, et mees kandis ilmselgelt parukat. Muigasin mõttes, et ju kiilaspea vastu (mida mu mees ka hiljem kinnitas), sest nii umbes viiekümnene.

Sestpeale hakkas juhtuma...
Üldiselt nagu just igasugu kasulikke asju. Linnamees osutus nn kasulikuks kontaktiks mehele tööolude mõttes, pealegi varsti lausa sõbraks. Aga see, et ta meil kodus külas käies tõi kaasa igasugu rikkalikke kingitusi delikatesside ja jookide, juba ka mulle kingituste näol, hakkas mulle tasapisi vastu. Kui ta mulle juba liialt tähelepanu pöörama hakkas, rääkisin sellest mehega. Ta küll naeris, aga sai must aru. Ja ei lasknud enesele kaks korda öelda seda, et käigu koos kalal (mida nad sageli tegid, järvel meist paari km kaugusel), aga ärgu teda parem koju toogu.
Muidugi teadis temast varsti terve linn ja jutuks tuli ta meie lasteaiagi väikeses naiskollektiivis. Meie jutukast vanaprouast kokk, kes oli nagu „väikelinna teataja”, kõneles, et see mees on rikas vanapoiss, naistekütt ja justkui kergelt kena, et olgu ma ettevaatlik, hoidku silma peal nii enesel kui oma kaasal – kas nad seal kalal (sageli telgis ööbideski) ikka kahekesi käivad.
Tõtt öeldes panigi see mind uutmoodi mõtlema... Sest erinevalt sellest, kuis meie suhe siia tulles tõesti nagu uue õitseaja läbi tegi, läks pilt nüüd aina kahvatumaks. Seks ei tulnud talle nagu enam meeldegi, minu initsiatiivi summutas ikka väsimusega... Siis kuulsin ükskord möödaminnes, kui nad „parukaga” aias juttu ajasid ja mind ei märganud, viimase küsimust „kas naine (st mina) mina ei aima midagi?” Nagu välgulöök, ilmutus – see ta on! Ja otsustasin natuke Sherlockit mängida. Õigemini – palusin kolleegist tõelisel sõbrannal, et tema tudengist poeg seda teeks millalgi siis, kui „minu mehed” seal jälle kalastamas.

Pineva ootuse vapustav tulemus
Mehega katsusin seda harilikum ja sõbralikum olla, mis ka erilist pingutust ei vajanud, sest tema vastas mulle samaga, püüdmata olla enamat või pakkuda enamat. Olimegi justkui sõbrad. Ise tuletasin meelde mõndagi minevikust, peamiselt just neid kalareise eelmisel suvel (enamasti kesise saagiga või päris ilma, nagu nüüdki), mehe sagedasi paaripäevaseid ametisõite jne. Samas oli raske uskuda, et nad meie mudilas, kus midagi saladuseks ei jää, kohalike naiste või olgu mujalt tellitutega, nii rahulikult asju ajaksid. Igatahes seni polnud mingeid selletaolisi kuuldusi... Peletasin hirmu, mis edasi saab, kui tõesti... Mis tegelikult kehtis, ei osanuks kujutleda ka kõige jubedamas õudusunenäos.
Mitte kohe, aga varsti pärast üht kalaretke, oli sõbrannal üpris heitunud ilme, kui ta mulle ette kandis, et nüüd sai ta poeg küll ühe imeliku asja jälile, ja et parem on, kui ta mulle sellest ise räägib. Mõistagi olin selleks sedamaid valmis. Mis siin pabistada, enne kui konkreetse tõe teada saan.
Noormees tundis end ilmselt ebaõdusalt, kui temaga päevaselt tühja kohviku kõige kaugemas nurgas istet võtsime. Küllap niisama ebalev tundusin mina tallegi. Et mõlemal kergem oleks, palusin tal otsekohe asja juurde asuda. Aga... issanda püss! – see, mida kuulda sain, lõi mu täiesti lolliks. Lühidalt: südaööl ei „kalastanud” see paar mitte järve kaldal, vaid sellest mitusada meetrit eemal, telkinud sügavas tihnikus. Ja öövaikses metsas olnuks siililegi selge, millega nad seal tegelesid!... Vaene poiss püüdis mind hädiselt julgustada, et oma silmaga ta ju midagi ei näinud, jne. Mul polnud seda vaja – nüüd teadsin, et küll täiselguse saan kätte kohe täna õhtul ühe asjaosalise enese käest.

Mees pakkus „ausat” kokkuepet...
Õhtul oli kodus alguses kõik nagu ikka. Kui tütar magama läks, panin mehele ette aianurga katusealuses veidi vestelda. Kuni teed keetsin, suupisteid tegin ja konjaki välja kraamisin, oli lausa õhus tunda, et haistab juba temagi, millest juttu tuleb. Sestap lõime pokaalid kokku ja mul oli vaid üks küsimus: kas oled gei?
Ta vaikis pikalt, aga oli täiesti rahulik, mööndes hakatuseks, et mitte päris nii. Ja arutles siis, et pigem on ta biseksuaal, ja sedagi alles kuskil pärast 23ndat eluaastat. Tema auks tunnistan, et ta edasi väga ausalt ja arusaadavalt selgitas, kuidas see tal käib. Siis olin muidugi naljast kaugel, aga kui nüüd meelde tuleb, oli see tõesti küllalt naljakas: nimelt olevat tal „need hood hakanud peal käima” paar korda aastas – südasuvel ja kesktalvel. Saavad mööda, ei ärata sookaaslased temas mingeid ihasid, kuni järgmise korrani...
Lasin tal muudkui rääkida, nii et kohati oli see meil kohe nagu kahe erapooletu inimese vestlus. Sest arutesime kõike: kuis me teineteist vajame, kui kallis on talle tütar, kuivõrd oleme seotud meie ühise koduga jne. Ilmselt ei kujutlenud tema, et selles kõiges midagi muutuma peaks, ja mina olin nagu uimas – justnagu ei toimuks kõik see siin ja praegu ja minuga. Tõelusse tagasi tõi mind ühe raksuga see, millise resümeeni ta jõudis. Üldse ilmselt mitte oodates, et minul võiks teistmoodi arvamus olla.
Nimelt pidas ta otse loomulikuks, et me last perekonnast ilma ei jäta, asja skandaalini ei vii, vaid lepime omavahel kokku, et tema saab kord või paar aastas minult eripuhkuse (!), sest meie ise teame, et tegelikult ta mind ju ei peta! Sest armastab ja austab igavesti, oskab pere reputatsiooni kaitsta. Ja lõpuks nagu lohutuseks (nagu polekski midagi ürgimelikku juhtunud) – võib-olla pole tal aastatega seda „eripuhkust” enam üldse vaja! Lihtsalt mõelgu ma, võtku asja rahulikult...
Ei osanud ma öelda midagi muud kui et saan aru, võtangi rahulikult. Järele mõtlen selle üle, kuidas edasi, aga ühte võin lubada kohe praegu: vabandagu, aga siitpeale annan talle soovitud puhkuse mitte kuuks või paariks, aga kohe aastaringselt, st aastate ringselt – terveks tulevikuks! (Üksi iseendaga, tuli pähe: parukas selleks, et ju olin teda tõepoolest kuskil näinud – tema ju ei teadnud, kas mäletan. Ja kerge ligitikkumine maskiks...)
¤ ¤ ¤
Jumal tänatud, et oleme mõlemad küllalt rahuliku loomuga. Lahutuseasjad said just äsja aetud. Tema jättis nn varanduse mulle tütrega ja on end juba lahe põhjakaldal sisse seadnud. Tütar teab, et isa töö pärast hakkame nüüd lahus elama, aga tema saab isaga kokku alati, mil aga soovib. Laps, vaeneke, arvab küll, et kunagi jälle koos elame, ja kujutage ette – sama loodab ka tema isa. Mina kahjuks mitte...

Kaja jutu pani kirja
Imbi Käbi