Saatus: Minu ema vahetab mehi nagu aluspesu

Vanemate patud laste kaela - see olevat piiblitõde, nagu väidetakse. Ma ise piiblit ei tunne, sestap võtan enesele õiguse otsesõnu, oma kogemuste põhjal, väita, et mõni vanem teeb seda suisa ise, jumala vahendust vajamata...

Mu esimesed lapsepõlvemälestused on väga ilusad, vähemalt neljanda eluaastani. Kuigi nüüd, kui meelekohtadesse tekib juba esimest halla, annan enesele selgesti aru, et ju ma need ise ilusamaks uskusin, sest paljukest ma siis veel maailmaelust ikka aru sain. Ammugi mitte sellest, miks isa just pärast mu sünnipäeva ära läks, kuigi see tegi mu üpris kurvaks. Aga ema selgitus lohutas: isa peab lihtsalt minema pikemaks ajaks kaugele maale tööle, teenib meile palju raha ja tuleb jälle tagasi – küll me seni ka kahekesi hakkama saame. Mäletan, et mingil ajal olin selle üle lausa uhkegi, ja ega mu igapäevaelus midagi ju muutunud.
Mingil ajal hakkasin ema käest küll pärima, miks isa meile üldse ei helista ega kirjuta. Aga ema rääkis, et see maa on nii-ii kaugel, et ta ei saa sealt helistada, et kirjad käivad kaua, võivad kaduma minna jne. Internetist ei taibanud mina siis midagi ja ega toona (see oli 90ndate alguses) seda kellelgi meie alevikus olnudki, vähemalt kodudes. Salamisi unistasin, et küll ta mu viiendaks sünnipäevaks ikka tuleb, aga emalt ei küsinud. Ju vaistlikult peljates, et ei saa selgelt jaatavat vastust...

Siis tulid elumuutused
Kahjuks isa mu sünnipäevaks ei tulnud, ega saatnud ka ei kingitust ega tervituskaartigi. Ema rääkis jälle, et ju see pole tema süü... Aga edasi läks aina keerulisemaks. Seni oli ema minuga kodus istunud, aga siis rääkis mulle kord, et nüüd on selline lugu, et ta peab tööle minema, kuna pakutakse head kohta meie vallavalitsuses, ja et meil lasteaeda polnud, ei ka emapoolset vanaema ega -isa, nii et mul tuleb eelolevaks suveks isapoolse vanaema juurde maale minna, väiksesse talumajapidamisse meist nii paarisaja kilomeetri kaugusel.
Selle vanaema juures olin ma vaid mõne korra koos vanematega veel päris titena käinud ega mäletanud sest midagi. Muidugi olin kohkunud, aga ema näis korraga palju rõõmsamana, lubas, et hakkab mind tihti vaatamas käima, et seal on minuvanused naabrilapsed ja „küll sa näed, et hästi tore”. Kartsin ja jonnisin, nõudsin, et kutsugu isa koju, jne, aga sinna mind viidigi. Ja vähemalt selles oli emal õigus, et vanaema mind kangesti ootab ja on väga hea.
Ta oli nagu haldjas muinasjutust – sellega on kõik öeldud. Aasta vanematest naabrilastes, kaksikõest ja -vennast, said mu suured sõbrad. Meil oli hästi vahva. Vanaemal olid lehm ja kanad, kaks koera ja kass. Ta õpetas mulle kõiksugu talitusi, õhtul rääkis vanaviisijutte (nagu ta neid nimetas). Varsti polnudki mul sest suuremat asja, et ema aina harvemini meil käis. Jäin sinna suveks, talveks, järgmiseks suveks, ja üldse...

Korraga täiskasvanud ja nii hirmus üksi...
Enne kui kooli pidin minema, tuli ema mitte koos isa, vaid võõra onuga. Jutustama mulle kokkuvõttes: isa enam tagasi ei tule, sest leidis enesele võõrsil teise tädi, et see uus onu tahab hakata mulle kasuisaks, ja esialgu on parem, kui hakkan vanaema juurest koolis käima. Viimane oli paari kilomeetri kaugusel alevis, kuhu naabrionu niikuinii oma lapsi vedas. Mis ma oma tunnetest ikka räägin... Muidugi olin päris segi, aga rahustas see, et vanaema juurde jään. Olin oma uue eluga juba päris harjunud ja mingi uus isa meie kodus tekitas vaid hirmu.
Nõnda jäingi vanaema juurde põhikooli lõpuni. Kui olin nii 13-14, ammu isa peale lõplikult solvunud, et ta mu maha jättis, sain vanaemalt teada, et tegelikult polnud mu vanemad üldse seaduslikus abielus, et läksid emaga just enne pulmi riidu. Mu pärimiste peale, miks, ütles vanaema vaid ohates, et tuleb aeg, saate kokku... Peaasi, tea: pole ta sind maha jätnud ja küll ta kord ise räägib – sina ainult õpi ja ole tubli poiss.
Just pärast mu põhikooli lõpetamist viidi vanaema haiglasse, maja pidama tulid mulle tundmatud sugulased ja minu viis ema taas koju. Oma plaanide kohaselt tahtsin kodus keskkooli lõpetada, aga emal olid teised plaanid. Uus uudis see, et selleks ajaks mulle juba üsna võõras kodus oli emal hoopis teine mees. Selline vaikne ja süngevõitu, minuga ta suurt asja ei teinud. Aga ema selgitas kategooriliselt, et on parem meile kõigile, kui ma Tallinnasse kutsekooli lähen. Et „inimeste seltsi”, õpin elukutse, hakkan muidugi kodus käima jne, et nii harjume kolmekesi (!) taas perena elama. Mõne nädala pärast tuli teade vanaema surmast.
Siis korraldasin päris märatsemishoo. Teatasin, et ei lähe kodust kuskile, enne kui ema räägib, kus mu isa on ja et kui keegi siit läheb, siis mitte mina, vaid see võõras mees! Siis nägin ema esmakordselt kui täielikku fuuriat. Ta karjus mu peale, et sestsaadik kui mu „jalad on tema söögilaua all”, teen nii nagu tema ütleb. Marss pealinna ametit õppima ja ärgu ma enne nägu näidaku, kui diplom käes! Ütlen ainult niipalju, et sel õhtul istusin sügava ööni meie jõe ääres. Meenus ähmaselt, kuidas isa õpetas mind siin kunagi ussi õnge otsa toppima. Nutsin abitusest nagu tita ja kahetsesin, et see jõgi uputamiseks nii madal on. Olin just 16 saanud ja lõpuks mõistnud: pole mul enam ei ema, isa ega kodu... Järgmisel hommikul sõitsin lihtsalt tagasi sinna vanaema-koju.

Lõpuks ometi sain teada tõe
Selles talus korraldas nüüdsest asju mu isa onupoeg oma naisega, tänu kellele sain lõpuks teada midagi päris konkreetset. Nii vapustavat, et see tegelikult jupikaupa minuni jõudis, sest nagu ilmnes, oli ema ainult varjanud ja valetanud. Tegelikult oli lugu nii, et ema oli isa petnud tema sõbraga paar nädalat enne pulmi. Vapustatud isa andis talle andeks, aga ema jätkas samas vaimus. Isa ei suutnud seda andestada ja läks ära.
Alguses tõepoolest suisa Aust­raaliasse, kus tal üks tuttav juba aasta töötas. Elukutselt oli isa ehitusinsener, aga töötas siis (nn uutmise hakatuses) müürsepana. Kirjutas meile sealt pidevalt ja saatis raha, aga ema varjas seda minu eest, ei andnud talle mingit elumärki ei enesest ega minust, sest otsis meile uut ja „tasuvamat” meest. Siis lakkas ka isa, tuli Eestisse tagasi, vahepeal tegutses Soomes, aga on kogu viimase aja elanud Tallinnas. Tänini hinnatud ehitaja ja insener, ikka üksik. (Nende suguseltsi meestel istuvat see vist geenides, et armastavad ühe korra...) Kunagi võttis isa sellelt onult sõna, et too meid kokku viib, kui aeg selleks ükskord küps. Meie mõlema meelest nüüd oli see käes.
Mõistagi olin sellest kõigest taas täiesti pahempidi pööratud, aga vähemalt lahti enesehaletsusest. Paar nädalat ettevalmistus­aega, esimesed telefonikontaktid isaga, ja siis kohtumine...

See pani kõik paika
Tähendab – kogu lugu põhiliselt nii oligi. Lisaks veel paljude mulle seni teadmata, nii armsate saladustega. Isal oli hulk salvestisi, mis naabrionu oli minust ja vanaemast teinud tol perioodil, mil seal elasin, ja talle saatnud. Vastuseks jäädvustusi enesest ja läkitusi mullegi. Nad olid mu kadund vanaemaga siis palju arutlenud selle üle, kas peaks neid mulle näitama ja üldse kõigest rääkima. Aga isa soov oli, et mitte – tema pidas õigemaks, et lapse psüühikale võib kogu see „supp” veel ohtlikum olla. Pealegi – ta tõesti armastas mu ema, aga tundis isegi kergendust sellest, et ema temast enam midagi kuulda ei tahtnud. Tegi tööd ja asutas mulle pangaarve, sest juriidiliselt oli ta ikkagi kirjas mu seadusliku isana. Oh, kõik need arutlused läheks liiga pikale...
Isal oli nüüd oma kahetoaline poissmehekorter, mu 17ndal sünnipäeval viis ta minu oma kodu läheduses minu omasse, mille oli mulle kingituseks ostnud. Tema soovitusel ja suure entusiasmiga tegin läbi Kopli ehituskooli, siis jätkasin tehnikaülikoolis. Olin isa õpipoiss nii õppimises kui praktilises töös, ja võite uskuda – oleme temaga tõesti väga sarnased nii „seest- kui väljastpoolt”. Muidugi olen ikka vahel mõelnud kõigest sellest, mis ja kuis võinuks kõik olla, olnuks ta läbi lapsepõlve mu kõrval, oleme ka kahekesi selle üle asjalikult arutlenud. Ja olen temaga ühte meelt selles, et nii oli mulle tõesti parem. Mine tea, mis must oleks saanud, kui pidanuksin kasvama mingite lapsele arusaamatute arveteklaarimiste keskel...
Emaga olen nüüdseks kohtunud paar korda. Ta elab endiselt mu lapsepõlvekodus, ja paistab, et hästi – juba mitmendat aastat järgmise, mulle täiesti tundmatu uue mehega. Pole talt kunagi küsinud, miks ta mulle ei rääkinud, et isa mulle kogu aeg kirjutas ja meid ju aitas. Tema ise ei küsinud nüüd isa kohta midagi (kord jutu sees määratles teda: „see mees, kes su isa on”...). Mainis kord vaid põlglikult, et „eks sul nüüd ole hea meel, et kokku saite...” On küll. Ei söanda isalt otse küsida, kas nemad omavahel on veel kohtunud. Küll ta ise räägib, kui vajalikuks peab. Kui millestki „ema ajast” vahel juttu tuleb, ei ütle ta tema kohta iialgi midagi taunivat.
¤ ¤ ¤
Ehitame koos isaga perekonnamaja, nagu tema ütleb. Olen vahel püüdnud juttu teha, et nüüd on tal paras aeg leida enesele üks hea pereema. Ükskord märkis mõtlikult, et kord arvas, et leidis, aga veendus: selles asjas osutus käpardiks. Või siis kord „vaatab seda asja, kui esimese lapselapse saan...” Peaasi, et minul kõik paremini läheks. Praegu usun küll, et ei vea teda alt. Aga ju aeg näitab...

Riho jutu pani kirja
Imbi Käbi