Saatus: Mitte ei mõista, miks mu ema mind reeturiks peab...

Vahel arvan, et mul on põhjust mõelda veel hoopis sõjakamaltki: kui üldse reetmisest rääkida, siis selles peaks ta süüdistama pigem ennast kui mind.

Aga üldiselt on see juba küllalt vanade asjade mõttetu väljakaevamine, millega mina enam ammu ei tegeleks, kui ema ise selleks põhjust ei annaks. Siis mõlgutan paratamatult jälle mõtteid minevikust, mille tulemusena jääb vanker ikka samasse paika – ei mõista, ei saa aru... Kuigi õigupoolest oleksin võinud juba lapsepõlves mõndagi ette näha, aga ilmselt olengi loomult selline lihtsameelne.
Kuna minu meelemõistuse ärkamise ajaks olid mu mõlemad vanaemad ja vanaisad juba siitilmast lahkunud ja sugulasi meil peaaegu polnud, teadsin isast ainult niipalju, et ta suri, kui olin pooleteise-aastane ja nad polnud emaga veel abielluda jõudnud. Seda olen valmis uskuma, sest nõnda väitsid ka mõned nendest inimestest, kellega lapsena meie toonases elukohas naabruses elasime ja suhtlesime.
Enne kooliiga pole mul lapsepõlvest mingeid halbu mälestusi. Seda küll, et ema oli hästi range (kohalikus koolis õpetaja), aga elasime normaalselt. Ta hoolitses mu eest, puudust me ei kannatanud, olime tavaline väikepere, mille taolisi oli lähikonnas teisigi. Keerulisemaks läks elu siis, kui kooli läksin.

Ei suutnud olla ema meele järele
Arvatavalt muutus ta siis minu vastu seda vaenulikumaks, et ei arvataks, et mulle kui õpetaja tütrele mingeid eelistusi peaks tehtama. Kolmandas klassis, kui söandasin protestida, miks pinginaaber minust palju vigasema etteütluse eest viie, mina kolme sain, käratas ema, et järgmine kord saan kahe, kui julgen „veel suud pruukida”. Õieti sestpeale päris sõjaks läkski, sest muutusin aina lootusetumaks.
Mu ema oli nimelt (ja on isegi praegu) tõesti väga ilus naine. Mina tavaline, välimuselt ilmselt isasse, ja alates kuskil neljandast klassist hakkasin aina paksemaks minema. Sellest ei söanda rääkidagi, milliste „nimedega” ta mind õnnistas, milliseid näljadieete peale sundis, millist kehalist kasvatust (!) tegi. Krooniks näiteks siis, kui ma kätesurumisest lõpuks põrandale lömmi jäin, andis paraja jalahoobi pehmesse kohta, nimetades rasvakotiks, kes talle häbi teeb. Kolmeteist-neljateistkümneselt unistasin aina sellest, kuidas mis tahes ametikooli lähen, peaasi, et saaks kodust minema, intrisse elama. Emale ma sellest muidugi ei iitsatanudki, ja seda rohkem teda ärritasin, et kõik alla neelasin ja aina vaikisin. Aga just siis tuli pööre paremusele, mille põhjusele ka üsna varsti jälile sain.

Ma polnud emale enam kuigi tähtis
Pärast mingit Tallinna sümpoosiumi hakkas ema aina sagedamini pealinnas käima. Nimetas igasugu põhjusi, kiitis mind, et olen nii tubli üksi hakkama saama, oli mu vastu lahkus ise. Mis aga veelgi silmatorkavam – hakkas ennast tavalisest enam „üles mukkima”. Mäletan, et vahel ausalt tema ilu ja nooruslikkust lausa kadestasin... Kuni saabus päev, mil ta mulle teatas, et toob minuga tutvuma oma sõbra, hea mehe, kes mulle kindlasti meeldib ja kellega nad arvatavalt pere loovad. Et küll ma näen – siis muutub ka minu elu, saame teineteisest paremini aru, kui meil on isa majas.
Muutuski. Oligi „isa” tõesti leebeloomuline, minu suhtes väga sõbralik ja korrektne, toona 43aastane, kui mu ema oli 34. Omavahel öeldes – mulle tundus ta ema kõrval välimuselt liiga vanana. Töötas haridusministeeriumis, käis autoga pealinnas tööl, nädalavahetused veetis ema sageli tema juures, nii et üldiselt olid rahul nii nemad kui mina. Imekombel kadus siis vähehaaval ka mu liigne kehakaal, ja kui 15aastaselt, pärast põhikooli, kodust välja rändasingi, olime igaüks omamoodi eluga rahul. Sidet pidasime üsna kasinalt ja viisakal viisil, nii et järgmisel paaril aastal me üks-ühesse eriti ei puutunudki.
Praktiliselt terveks suveks tulin koju siis, kui oma kaubatundja-tunnistuse kätte sain. Üllatuseks see, et oli juurde tekkinud veel üks pereliige – ema mehe (isaks ei õppinudki ma teda nimetama) poeg, kelle olemasolust mul seni aimugi polnud. 19aastane, elanud seni oma ema juures, kes kahjuks suri. Oli just keskkooli lõpetanud ja valmistus sügisel Tartus jätkama. Olgu kohe märgitud seegi, et imekena noormees, suhtlemismaneeriltki ilmselgelt isasse. Rõõmustas veel eriti, et nad mu emaga väga hästi klappisid. Mis see tegelikult tähendas, osutus kogu mu senise elu suurimaks šokiks.

Jälle olin mina „risti ja põiki ees”
Meie pereisa käis endiselt päevast päeva tööl, emal oli ju samuti koolivaheaeg, nii et kodus askeldasime põhiliselt kolmekesi. Hiljem tuletasin meelde tõsiasja, et ema ja nn kasuisa suhted olid siis juba kuidagi tõredamad. Mina oma ujeduses katsusin tagaplaanile hoiduda, mis näis ema väga rahuldavat. Kui millegagi kolmekesi tegelesime, st ema, nn kasuvend ja mina, leidis ema mulle ikka mingi tegemise, millega neist eemal oleksin. Kuna olid jube palavad ilmad, siis käis ema ringi aina „minimates” seelikutes või lausa bikiinides, mida kasuvendki näis kuidagi häbenevat. Kord emaga kahekesi, ütlesin talle nagu muuseas ja hästi lustlikult, et ehk tema kui pedagoog ja daam võiks garderoobi osas natuke sündsam olla. Mille peale ema nähvas, et on mul kahju või, et ta noorele mehele ilmselgelt „pinget pakub”. Et süütu mäng ju – las vahib! Kui ikkagi söandasin veel märkida, et ta armastatud mehele see vaevalt meeldib, sain üle hulga aja kuulda midagi juba lapsepõlvest tuttavat. Selles vaimus, et olen üks häda ja õnnetus, midagi elust ei mõista, ikka ja alati tal risti ja põiki ees...
Pärast seda sõitsin paariks nädalaks pealinna sõbranna juurde, et ei oleks siis ees. Kui tagasi tulin, leidsin eest ainult ema, kes suhtus minusse nagu õhku. Ta ainuke küsimus oli lõpuks, millal ma ometi ükskord päriselt oma ellu läheksin ja tema omasse enam ei sekkuks. Läksin paar päeva hiljem, olles ühelt hästi delikaatselt naabriproualt välja pinninud, mis vahepeal oli juhtunud.

Ema jäi „üksi võitlusväljal sõduriks”...
Lühidalt... Kasuvend oli kurtnud isale, et tema naine talle sõna otseses mõttes ligi tükib. Isa uskus teda otsekohe, kuna oli emale juba selle kohta märkusi teinud. Tulemusteta. Lõpuks oli neil kolmekesi mingi üsna skandaalne arveteklaarimine, pärast mida isa ja poeg kohvrid pakkisid ja lahkusid. Seaduslik abielu neid mu emaga ei sidunud, ja kui palju keegi kellega veel sidet otsis, ei tea. Mina ei otsinud kellegagi neist, ja õnneks ei otsinud keegi ka minuga. Sest oleksin ma siis emaga teinud katset leppida, ilusti rääkida vmt – niikuinii poleks keegi sellest midagi võitnud.
Rahustas vähemalt info, saadud ühistelt tuttavatelt, et mu ema paar aastat hiljem taas armus ja oma uue mehe juurde Pärnusse kolis, kus elab tänini.

Inimene mõtleb, aga jumal juhib...
Minagi jõudsin paar korda armuda, teha katset kooselugagi, kuni tunnistasin, et ju polnud ma veel 25seltki eluks vajalikult küps. Õppisin edasi, tegelesin ettevalmistustega oma kohviku asutamiseks, kui ühe ettevõtlusseminari suvelaagris sattusin kokku... oma kunagise, nö üürikeseks ajaks kasuvennaks olnud mehega, kellega polnud ses segases minevikus ju õieti tuttavaks saanudki. Selline kokkusattumus oli nagu iil värsket tuult – meid ju mingid minevikuvarjud ei kummitanud, ja ega me neid eriti meenutanudki.
Sestpeale ajasime äriasju, saime sõpradeks, kuni arutasime naljatades, asjalikult, nagu verisulis ärimehed, et me ei saa ju teineteisesse armuda – ikkagi nagu sugulased või nii... Kuni ajapikku ei suutnud enam kumbki saatusele kätt ette panna. Saime valmis oma ühise kohviku, ja kui ta mulle pärast seda häbelikult imearmsa sõrmuse sõrme pistis, vastasin talle esimese hingetõmbega ja täie teadlikkusega, nii „mehelikult” kindla sõnaga nagu Raja Teele Tootsile: „Jahh!”
Mu äi, kes peab sestsaati „paadunud” poissmehe põlve, tuli meie pulma, väga rõõmus, et meil „läks nii nagu läks”. Minu ema isegi ei vastanud meie kutsele. Aasta hiljem palusime luba talle külla sõita, et tutvustada talle esimest lapselast, aga tema vastas, et temal „pole mingeid lapselapsi”. Kaks aastat hiljem andsime teada, et on lahkesti meile külla kutsutud, sest nüüd on tal lapselapsi juba kaks. Mõningase vaikuse peale sain pika sõnumi neti teel, põhimõttel, et vast võiksin ta ükskord ometi rahule jätta, igavene reetur ja susija (?), nagu lapsest peale olen olnud. Et kogu ta elu võinuks teistmoodi kujuneda, olnuks minul olnud „normaalse naise” iseloom...
¤ ¤ ¤
Ja aitabki küll... Tean, et emal läheb hästi, mida andku taevas ka edaspidiseks. Et ta endiselt kaunitar (nüüd 57aastasena) on, olen ühiste tuttavate piltidelt näinud.
Mõtlen mis mõtlen, lõpuks tõden ikka ohates: lihtsalt osutusin käbiks, kes kännust kaugele kukkus, ja ei küüni tänini mõistma, kas andis känd valestardi, või oli käbi liiga tühi ja kerge... Lootus jääb lastele, kes pole ju milleski süüdi – ehk ehitavad nemad kunagi ühendava silla. Või annab aeg arutust, pealegi on ju alust uskuda, et iga järgnev põlvkond on eelmisest ikka tolerantsem ja targem.

Lee jutu pani kirja
Imbi Käbi