Saatus: „Musta lese” pihtimus: lühike tee seksist matusteni

Armastasin oma meest ja pärast tema lahkumist olen sügavas ­leinas... Neis sõnades poleks midagi kummalist ega õõvastavat, kui ma vaid poleks pidanud neid elus nii sageli ­lausuma.

Olen praegu varastes kuuekümnendates ning elule tagasi vaadates tuleb tunnistada, et olen matnud kõik mehed, keda olen armastanud.
See teadmine vaevab mind. Sest ehkki ma tean, et pole kunagi ühegi oma armastatu surmas süüdi olnud, on tunne ikkagi väga paha. Äkki on viga minus kuidagi nii, et ma ise ei teagi seda? Äkki mul on vale energeetika? Mine või nõia juurde... Ehkki, seda ma ei teeks, sest ma tean täpselt, et mu leinad ja haavatavus teeks minust tänuväärse kliendi igale soolapuhujale, kes lahkesti abi pakkuma hakkaks...
Millist abi? Tooks tagasi inimesed, keda olen armastanud? Küll noorusliku kire, küll naiseliku andumuse, küll saabunud sügise kuldse rahuga...
Aga nüüd kõigest algusest peale.

Hulk karme päevi ja armunud öid...
Mu esimene armastus jõudis minu ellu, kui mina olin 15aastane, tema aga 18. Üle kooli poiss! Pikk, ilus, tark ja minu suhtes väga hooliv.
Oh neid käest kinni käimisi ja romantilisi muusikakuulamisi. Neid justkui kogemata antud suudlusi, pikki pilke ja usku, et kõik on ees – maailm oli meie päralt.
Meie elu määras paljus nõukogude aegne puritaanlus. Seksist toona ei räägitud ning sellise otsekohesusega võrreldes, nagu see tänapäeval kõikjalt vastu vaatab, ei osanud vähemalt mina seda siis tahtagi.
Kehad olid muidugi Nõukogude Liidus samasugused kui igal ajal ja igal pool maailmas. Armastatud inimese silmapiirile ilmumine süütas silmades leegi, pani südame kiiremini põksuma ning tekitas soovi olla talle võimalikult lähedal.
Me ei kiirustanud viimse läheduse saavutamisega. Roland, nii oli ta nimi, oskas mind hoida. Teadsime, et abiellume, kui mina olen kooli lõpetanud ja 18 saanud. Tema õppis agronoomiks, mina tahtsin minna õppima õpetajaks. Kujutlesime nii hästi ette ühist tulevikku mõnes Eestimaa ilusas paigas – kasvatamas taimi ja lapsi. Nii oma kodutanumal kui ühiskonnas laiemalt.
Meie idealism elu suhtes oli võrdne meie armastusega. Meie tunnuslaul oli „Kuid meie, me pole enam väikesed” ning me uskusime, et „hulk karme päevi ja armunud öid” on justnimelt see, millele me käsikäes vastu läheme.
Oleks me vaid teadnud, et see puudutab ainult ühte meist. Ainult mind.
Olin 17, kui Roland hukkus. Ainult 20aastasena. Päeval, mil ta oli läinud majandisse appi katust parandama. Päeval, millele eelneval ööl olime astunud suure sammu edasi täiskasvanute maailma poole ning mõlemad sellepärast enam kui ähmis – õnnelikud, armunud ja parimas mõttes veidike enesest väljas.
See, et ma ellu jäin, oli mu vanemate teene. Nad teadsid Rolandist ja meie armastusest ja olid selle igati heaks kiitnud.
Nemad hoidsid mind tagasi mõne fataalse sammu tegemisest. Seda, et elul võiks olla mulle veel midagi ilusat pakkuda, ma toona loomulikult ei uskunud. Ja ammugi mitte ei teadnud ma seda, kui palju ma elus veel leinata saan.

Igatsust leevendav lootus särab kui hõbekristall...
Ma lõpetasin keskkooli ja astusin ülikooli, täpselt nagu olin mõelnud. Valisin oma erialaks vene keele, ehkki teadsin kuidagi juba enne esimese semestri lõppu, et võin tõlkida nii kirjalikult kui ka suuliselt, aga õpetajaks ma ei hakka. See tee oli minu jaoks sulgunud siis, kui lahkus poiss, kes minu lastele pühendatud tööelu kõrval pidi enda oma pühendama põllukultuuridele.
Läbi kahe esimese kursuse läksin ma nähtamatus leinas. Ent tõde on, et varem või hiljem võtab elu oma ning lein ei saa olla lõpmatuseni noore naise pärisosa.
Kui Roland oli loomult tõsise põllumehe tüüpi, siis Aini elemendiks oli lava. See elurõõmus poiss õppis küll ajakirjandust, kuid juba siis nägi ta oma tulevikku pigem teles, raadios või mõnes klubis. Ain oli sündinud esineja. Mina olin tüdruk tagareast. Kuidas meie pilgud kohtusid ja jutt sobima hakkas, on tagantjärele raske hinnata.
Kui Ain mu ühiselamuakna taga kitarri mängis, tundsin, et olen taas elus. Ning taas valmis oma elu ja armastavat südant kellegagi jagama.
„Mis värvi on armastus?” – me ei jõudnud vastuseni, nagu pole vist kunagi jõudnud keegi, keda see kaunis tunne puudutanud on. Aga me jõudsime teadmiseni, et see on olemas, ja et see on olemas just nimelt meie jaoks.
Suhe Ainiga oli kõiges teistsugune kui oli olnud armastus Rolandi vastu. Kinkisin end talle peaaegu kohe, üksnes mõned nädalad pärast seda, kui olime n-ö käima hakanud. Väga kiiresti jäin ma ka rasedaks ja olin sellega väga rahul. Teadsin, et ülikooli teen ma igal juhul lõpuni – ja tegingi.
Lõpuni, kahjuks lõputult kurva lõpuni, jäin ma ka Aini armastades. Oma tütart ei õnnestunud tal näha, sest enne kolm kuud enne viis surm ta kaasa. Sedapuhku purjus bussijuhi ränga vea tõttu.
Mis bussijuhist sai, ma ei tea. Mis minust sai, mäletan vähe. Uuesti – ilma oma vanemateta poleks ma ellu jäänud.
Olin siis üksnes 22aastane.

Дом из кубиков сложу...
Tütreke oli mu ainus rõõm. Ja eneseteostus jäi mulle loomulikult ka. Ma lõpetasin ülikooli ning siirdusin Venemaale edasi õppima. Algul jätsin tütre oma vanemate kasvatada, siis aga sain väikese toakese ning otsustasin, et minu lapse koht on minu lähedal. Tegelikult mõtlesingi, et ma ei tule Eestisse tagasi. Vene filoloogina sain tööd ühes toonases suures riigiasutuses ning kui mu Eestisse jäänud leinad välja arvata, elasin igati kenasti.
Meestest otsustasin end eemale hoida. Hüvasti, kirglikud ööd ja kuumavad käed mu kehal! Need ei vii millegi muu, kui valu ja leinani. Ma polnud usklik, kuid mingile kõrgemale jõule olin ja olen alati olnud tänulik selle eest, et Ainist jäi minu ellu tütar.
Ivan oli tööl mu osakonnajuhataja. Minust 20 aastat vanem, diskreetne ja väga intelligentne leskmees.
Ma ei tundnud tema vastu kirge ega armumist. Ja nagu ta mulle korduvalt ütles, et ka tema minu vastu mitte.
Olid pikad meeldivad vestlused. Olid pikad jalutuskäigud, vastastikused südamepuistamised ning teineteise toetamine. Vaatamata vanusevahele ning erinevatele päritoluriikidele mõistsime me mõlemad väga hästi, mida teine üle on elanud.
Mu tütar kiindus Ivani väga tugevalt ja ma olen kahe käega nõus, et see mees oli seda väärt. Meie pikad vestlused kestsid ligi kaks aastat, enne kui julgesime mõlemad otsustada, et me anname elule veel ühe võimaluse.
Esimest korda tegin ma kõik formaalselt õigesti. Me abiellusime Ivaniga ning ma kolisin tütrega tema avarasse elamisse.
Meie füüsiline teineteiseleidmine oli õrn ja hell, täpselt nagu kogu meie vastastikune suhe. Ivani käte vahel olles tundsin ma, et olen lõpuks jõudnud koju. Koju, mille olin valmis sõna otseses mõttes väikestest kildudest – kokku panema, meie mõlema jaoks.
Kodu mulle ka jäi. Ivan aga haigestus pool aastat hiljem ränka kopsupõletikku ning ka parimate arstide pingutused ei suutnud teda päästa.
Olin taas lesk. Purunenud südame, armastatud tütre ning nõukogude tingimustes enam kui luksusliku koduga. Jätkasin tööd, ümbritsetuna oma kolleegide ja Venemaa-sõprade toetusest.

Я просто медленно люблю...
Kui kapitalismi eeltuuled Venemaale jõudsid, õnnestus mul korter erastada. Ning kuna mu isa Eestis suri ja ema vajas tuge, müüsin sealse kodu ning naasin Eestisse. Tütar otsustas tulla minuga ning pole seda kordagi kahetsenud, kuigi tunnistab, et tegelikult on tal kaks kodumaad ja kaks emakeelt.
Teatav ring sai täis – Eestis sai minust emakodu lähedase alevikooli vene keele õpetaja. See fakt ei teinud mulle enam täiendavalt haiget, sest Rolandi hauale oli kuhjunud lisamuld vahepealsetelt armastuse hauakääbastelt.
Inimesi, kes mäletasid teismeliste armuloo valusat lõppu, vist enam polnudki. Olin oma vanemate tütar, Venemaalt naasnu, imetoreda noore daami ema, majanduslikult kindlustatud... ning ilmnes, et ka igati sobiv pedagoogiliseks tööks. Doktorikraadini jõudnud haridus ja armastus maa ning keele vastu on selle juures arvestataval määral abiks.
Mees, kes sooviks minuga oma elu jagada, on samuti olemas. Lähedal asuva ülikoolilinna vene filoloogia õppejõud, kellega kohtusin ühel erialasel täiendkoolitusel.
Mul pole piinlik tunnistada, et see mees meeldib mulle. Isegi väga. Aga samavõrd hirmutab mind läheduse jagamine. Liiga hästi mäletavad mu käed kontrasti kuumava mehekeha ning kolme peotäie külma liiva vahel...
Olen oma sõbrale kõik oma hirmud ausalt ära rääkinud. Ta mõistab mind ja minu vajadust „lihtsalt aeglaselt armastada”, kui ühe vene šansooni refrääni sõnadest lähtuda.
Ma pole veel vana, kuid ma olen jõudnud selleni, et vajan hingelist armastust füüsilisest enam. Ja mul on üks romantiline unistus – surra kord esimesena...

Irma jutu pani kirja
Maria Johanson